Eesti Raamat 2021, 256lk
Pildil olevat kassi on ilmselgelt tabanud surmahaigus nimega “kunagi pole pai saanud” ja “süüa siin majas ei anta” ja “keegi ei viitsi mängida”.
Perearst Elin on abikaasast truudusetuse tõttu lahku läinud ja trotsist ja tigedusest armukese vastu ei suuda elama asuda ka oma “armupessa”. Seega ööbib ta diivanil, tukub läbivaatuslaual ja aastate jooksul patsientide vastu kogunenud vimm hakkab ausate kommentaaridena naeratavast maskist vaikselt läbi imbuma.
“Naine on nelikümmend üks, mees on viiskümmend neli ja neil on kahe peale viis last, räägivad nad. “Aga ühist last meil ei ole,” lausub naine mehele otsa vaadates, ning räägib seejärel, et nad on kolm kuud tagajärjetult üritanud ja tahavad nüüd kunstlikku viljastamist.
Ma kuulan neid ja valmistun takka kiitma.
Selle asemel kuulen end ütlevat:
“Põrgu päralt, miks teil on lapsi juurde vaja?”
Lõputu patsientide hord, kes voorivad perearsti juurde, et keegi neid kuulaks, end keegi neid mõistaks, et keegi neile takka kiidaks. Et keegi neile ütleks, et nende hädade vastu on imerohi olemas ja terve olemiseks on mingi muu meetod peale nende põhiasjade – toitu mitmekesiselt, maga, liiguta end – mida Elin oma patsientidele 20 aastat korrutanud on. Sama moodi nagu ta on oma abikaasaga pidanud 20 aastat ühtesid ja samu vestlusi, palunud ühtesid ja samu asju, korraldanud tutvusringkonna eest ära kõik reisid ja üritused, sest kui tema ei tee, siis ei tee seda ka keegi teine. Aga kui Elin enam ei tee?
Siis kukub üsna ootuspäraselt kõik kokku. Lisaks ilmub Facebookis, mida Elin alles laste survel kasutama õpib, välja noorusaja armastatu Bjorn, kellele on oma naisega hoopis teised aga ometi needsamad 20 aastat abielus olnud paari probleemid ja siit edasi saab minna ainult mööda üles-alla ameerika mägesid.
Nad on koos ja nad on lahus ja nad teavad, et nad ei saa olla koos aga ometi ei suuda nad olla lahus kuni pärast poolteist aastat pendeldamist saadab Elin Bjornile mõeldud seksisõnumi hoopis oma abikaasale ja siit saabki raamatu tegevus alguse. Elin on minuga üsna sama masti tegelane, selline kergelt kibestunud ja elus pettunud, aga siiski pole kaotanud veel humoorimeelt, maailma nägemise võimet ja teravat keelt. Tema tähelepanekud on asjakohased ja vestlused luukere Torega humoorikad. Ainuke asi, mis mulle selle raamatu juures ei meeldinud, oli lõpp. Aga las ta jääda – lõppude lõpuks teeb iga inimene oma eluvalikud ise.
GoodReadsis sai hindeks viis ja minult saab kindla soovituse nii armastusromaanide kui ka arstiromaanide kui ka veidi “tõsisema” kirjanduse austajatele.
Superwoman, cryable. 