Julie Otsuka “Buddha pööningul”

LV 30: ilukirjanduslik teos, kuhu on sisse põimitud mõne riigi ajalugu

Julie Otsuka “Buddha pööningul”, Varrak 2023, 120lk

Ma ei ole ajaloosõber, sest mu aju ei halda fakte ja Jaapan oma ajalooga on minu jaoks väga mõistatuslik maa, millega ma end nüüd jõudumööda üritan kurssi viia, sest mu enda laps on sinna vahetusõpilaseks minemas. Ehk siis mitte ajaloo ega riigi pärast ei jäänud see teos silma, vaid ühe huvitava stiililise võtte – räägitakse korraga ei kellestki ja kõigist nendest tuhandetest inimestest. Esiteks tähendas see, et ma ei saanud raamatu keskel teha ühtegi hingetõmbepausi ja samas oli neid hinge tõmbamise pause väga vaja, sest sisu on selline, mis võtab hinge kinni. Teiseks oli see väga tsiteeritav raamat ja pidin seda kohati lõikude kaupa oma partnerile ette lugema.

“Nad võtsid meid hõlpsalt ja tseremoonitsemata, sest mõnda meist oli juba liiga palju kordi võetud. Nad võtsid meid purjuspäi. Nad võtsid meid rohmakalt, hoolimatult ja meie valu arvesse võtmata. Nad võtsid meid ettevaatlikult, nagu kardaks, et võime puruneda. Nad võtsid meid külmalt, kuid asjatundlikult – “kahekümne sekundi pärast kaotad sa enesevalitsuse” – ja me saime aru, et enne meid oli olnud palju teisi.”

See on kontrastide raamat, mis täidab kogu lugemise ajal südame valuga, sest isegi kui nad on lootusrikkad, isegi kui mõni neist leiab armastuse ja sünnitab lapsed ja loob kodu, siis lugejale on ju ometi teada, mis lõpus sünnib. Kaks kolmandikku ahmid seda raamatut nii, et hing on kinni, ja siis surutakse su süda nagu kruustangide vahele ja viimane kolmandik on ainult puhas, ürgne valu.

Ma ei hakka vist kunagi aru saama inimestest kes leiavad, et neil on võim otsustada teiste inimeste saatuse üle. Et neil on võim tulla keset ööd ja käsutada terved perekonnad endaga kaasa, nii et neist jäävad maha lemmikloomad, surevad lapsed ja pliidil keev teevesi ja kaasa võivad nad võtta vaid hambaharja, kui sedagi.

“Kimiko jättis oma rahakoti köögilauale, kuid see meenus talle siis, kui oli juba liiga hilja. Haruko jättis kõrgele pööningunurka tillukese naerva messingist Buddha, kus too naerab tänini. Takako jättis oma köögi põrandalaudade alla koti riisi, et tema perel oleks naastes midagi süüa.”

Nad ei naasnud kunagi.

Ääretult kripeldav raamat suurepärases tõlkes. Aitäh, Triin Tael! Valus on.