Kuidagi on see kriis toonud minus välja igatsuses oma teismeliseaastate järgi. Näen tänaval neid noori, kes on armunud või siis lihtsalt on kevad ja see vabadusehõng, mis alati esimese kuiva mättaga saabus ja siis mul kihvatab. Ma arvan, et ma olen kade.
Ja ma ei saa aru miks, sest ma olen oma elus punktis, kus kõik on… hästi. Ma olen rahul enda ümbrusega ja ma olen rahul sellega, kes minust on saanud. Ma olen rahul sellega, et töö on stabiilne aga deidid kaootilised, et lapsed on suured aga nad on minu nägu, et ma saan praegu kodus olla ja toimetada, et.
Ja siis ma olen kade, sest mul ei ole lähiajal või ehk üldse kunagi eriti palju võimalusi istuda suvalise bussi peale, sõita koos parima sõbraga suvalisse peatusesse ja seal raudteesilla peal üleval istudes ja jalgu kõlgutades viimase klapitud raha eest ostetud õlut juua.
Sest mu parim sõber on nüüd paranenud alkohoolik ja mulle isegi enam ei maitse õlu.
Aga. Ma arvan, et see lugu meeldiks teismelisele siilile ka.
Prootoni tuba on juba pikemat aega remondis. Algas see asi nii, et mõtlesin temaga toad ära vahetada – siia korterisse kolides sai ta kõige suurema, kõige rohkemate kappidega põhjapoolse toa. Ainult et… ta ei taha seal olla, sest seal olla külm ja kõle. No mis siis ikka, vahetame ära. Siis mõtlesin, et kui juba vahetada, siis tõmbaks tapeedi maha ja paneks uue ja põrandale ka mingi laminaat ja lapsel vähe kenam see elu, eks.
Oi, kuidas ma eksisin.
Tapeedi alt paljastus kummaline kipsplaadilaadne moodustis, mis oli kõverate nurkadega ja kohati rusikasuuruste aukudega. Lõhume maha ja paneme uue, eks… ainult, et mina ise pole elus sellises mastaabis remonti teinud ja ega mul hetkel vaba raha ka nii palju pole. TLDR – kips sai maha, uus sai seina, aga on vaja pahteldada, lihvida, viimistleda üks nurk kust vana kipsi maha võtta ei saa, puhastada laeliistud, värvida lagi ja sein, panna tapeet ja põrandakte + muu näga. Nii et nii see tuba seisab ja mina kisklen oma kahe deemoniga – proovida ise teha ja saada mingid asjad selgeks, et iga väikese asja pärast ei peaks Meest kutsuma või siis elada mitu kuud remondis ja nokitseda ise. Nojah siis. Mõtleme.
Eile oli mul geniaalne plaan tõsta poolikusse tuppa mööbel sisse ja presenteerida Prootonile seda tema toana. Sain sellega enamvähem hakkama ja jäin ise surmväsinult madratsile magama (sellega on error, ma funktsioneerin umbes-täpselt vaimsete ja füüsiliste võimete piirimail). Mingi hetk, mäletan, tuli Prooton ja küsis, kas ta minu kaissu ei saagi. Rehmasin käega ja magasin edasi. Öösel ärkasin ja tundsin ennast süüdi, et õhtul unisena temaga tõre oli ja mõtlesin, et poen enda voodisse talle kaissu. Mõeldud-tehtud, kaisutasin seda kogu siis… kuniks silmad lahti tegin ja ärkasin KAHE lapse vahel. Kratsisin unisena kukalt ja otsustasin madratsile tagasi kobida, seal on vähemalt ruumi.
Kui Prooton hommikul ärkas, siis selgus, et tema versioon on veidi teistsugune: tema läks õhtul õnnetuna Krati voodisse magama, ärkas seal üles, sest tekk libises maha. Siis tuli mind otsima ja leidis mu… minu magamistoast Kratti kaisutamast ja puges ise sinna kolmandaks.
Oeh.
Inimesed räägivad, et omgomg – kaheaastane magab kaisus. Kuidas ma selle KAHEKSA aastase kaisust ära saan?
Seekord nagu päriselt, et olid kleit ja kingad ja meik ja soeng.
Ma olen üldse elus olnud kolm korda meigiga: esimest korda keskkooli lõpetamisel, teist korda oma pulmas ja kolmas siis nüüd. Sajaga tasus ära! Kui mul veel laupäeva hommikul oli tunne, et kõik mu mitu nädalat kestnud ettevalmistused on täiesti tuksi läinud ja see mäng ei ole küünlaid väärt… siis HTG 135. aastapäeva ballil tantsida ja tantsida ja tantsida ja vahepeal muusikat kuulata ja jalutada ja niisama lobiseda… Oeh. Nii head deiti ei ole mul vist kunagi olnud. Magama saime pool kaks igatahes, nii kaua ma tavaliselt üleval ei püsi – viimased paar tundi juba tukkusin püstijalu AGA mu boyfriendilaadsel tootel olid põhisammud meeles (käisime toona koos kursustel) ja me tantsisime nagu päriselt, mitte ei õõtsunud niisama.
Minu köök on olnud pea kolm kuud remondis. Sellega on seotud saaga, millest ilmselt siin on parem mitte rääkida, aga kolm kuud olen ma elanud nii, et vesi tuleb vannitoast, nõusid pesen vannis asuvas pesukausis, tööpind on elutoas ja puupliit on mustava augu kõrval seal kus kunagi oli köök. Tagatipuks said otsa pliidipuud, samaaegselt rahaga nagu alati. Korralikult toituda ei saa, pesu käin pesemas töö ja erinevate sõprade juures ning igapäevane logistika on veel kolm korda hullem kui tavaliselt. Puhas ime, et ma üldse veel püsti püsin, sest…
… kogu selle stressi otsa suutsin ma endale skoorida unehäired. Eile boyfriendiga rääkides tabasin end mõttelt, et oh jess – vähemalt olen ma temaga deitimise ja Tanelist lahkumineku taustal suutnud unustada, et selline isik nagu V. üldse kunagi eksisteeris ja ilmselt olen temast üle saanud. Ja siis näen ma unes, et on tantsuklubi ja ta naeratab mulle üle saali ja silitab mu pead, ütleb et ma olen kallis ja räägib kogu grupile loo sellest, kuidas ta läks üksi maamajja elama, toitus sellest mida kätte sai ja kõik pidasid teda surnuks. Amazing. Ärkasin kell 4.
Mõni öö tagasi nägin unes, et olen maal mingil küla jaanitulel või muul sarnasel simmanil ning mind otsib meeleheitlikult taga minu ema, kes on minu peale kohutavalt pahane, aga ei suuda artikuleerida, mis täpselt teda häirib ja lihtsalt röögib mu peale nii kuidas jaksab. Hiljem sai kuidagi selgeks, et kogu küla peab mind alkohoolikuks. Ärkasin kell kaks (!) ja enam magama ei jäänud.
Öö enne seda nägin, et mu taasleitud eluarmastus (või siis mitte päris, aga see on ka juba teine jutt) tunnistas mulle üles, et on tegelikult seksuaalperverdist sarimõrvar ja näitas mulle piltlikult ette, mida ta nende inimestega teeb ja kuhu ta nende laipasid riputab. Ärkasin kell viis, kuid see unenägu on mind nädal aega kummitanud ja ilmselgelt mu alateadvus tahab mulle öelda, et midagi on valesti.
Ma arvan, et mingi hetk ma lihtsalt kukun kokku. Juba praegu on töö juures raske silmi lahti hoida ja üleväsimusest hakkab mu peas ketrama seesama nihe, millest ma ei oska aru saada ja mida ma ei ole osanud veel mitte ühelegi spetsialistile seletada nii, et nad aru saaks. Ma tõusen igal hommikul heameelega (irw, hetkel mitte, aga no nii põhimõtteliselt). Ma naudin seda, kui õues on varahommik ja udu ja linnud laulavad. Ma armastan oma kiiksuga lapsi. Ma armastan oma tööd ja neid lapsi, kes seal on. Mulle meeldib mu kodu (jällegi, mitte hetkel aga nii põhimõtteliselt) ja mul on maailma parimad sõbrad aga kui põhimõtteliselt lõpeb see kõik kunagi surmaga, siis what’s the point?
Ehk siis põhimõtteliselt pole ma oma arengus puberteedist kaugemale jõudnud, ikka otsin elu mõtet ja pole sellele kuigi palju lähemal.
Imetabane rong Viljandi suunal. Leppisime Kessuga kokku, et ostame esimese klassi piletid – siis on istekoht kindel. Tegelikult poleks seda vaja olnud, sest rong oli suht tühi. Igatahes oli NII MÕNUS kaks tundi ajada juttu ilma, et ükski segav faktor (loe: laps) midagi vahepeal nõuaks. Viljandis suundusin kohe Mammi aeda, pärast seda oli plaanis avamiskontsert. Aias olid aga mingid keegid juba ees, seega jõudsin kohale umbes-täpselt avamise lõpuks. Pärast avamist sai vaadatud natuke Tbilisit, aga kuna jõudis kohale Folgi Traditsiooniline Vihm ja minu vastav varustus oli Taneli käes, siis pagesin Mammi aeda tagasi. Valdav osa seltskonnast oli juba kohal ning juba mõne minuti pärast jõudis Tanel ka – Untsakatele läksime igatahes juba koos. Minu suurest sõjaväe vihmakeebist sai vihmakatus viiele inimesele ja natuke sai tantsida ka. Pärast oli plaan minna Nano Stern Triot kuulama, aga selle asemel sattusin hoopis Elof ja Wambergit kuulama, mis ei olnud ka mitte paha plaan, ainult et Nano Stern jäigi selle folgi käigus nägemata. Kiirelt Mammi aiast läbi ja oligi kord suursündmuse – pillide duelli – käes. Seal sain võdiseda ja üritada mitte oksendada, sest kui on üks lugu, mis minus halvima välja toob, on see parmupillihullus ja kuna üks võistlevatest pillidest oli parmupill, siis meisterjaanist ma ei pääsenud… Poole duelli pealt pugesin mina ära autosse magama, Tanel pidas natukene kauem vastu. See oli ka viimane öö, kui ma magada sain :D
Reede, 28.07
Tanel kadus ära Härmooniku telki ja andis mule soovituse Rüüti kuulama minna, mida ma ilma soovituseta ei oleks kunagi teinud, aga nüüd jäid “Kadakad” kummitama ja Rüüdi plaati tahan kindlasti.
Pärast Rüüti suundusin “Alguses oli Alle-aa” ettevõtmisele, mis andis minu jaoks ühe Folgi parema kogemuse. Minu jaoks oli folk üsna pikka aega Oort, aga pärast Sünteri Sassi surma… ja see oli nii nii ilus, kuidas laval laulid ja Sass kõneles videos. Lummav, absoluutselt täiesti lummavalt ilus ja hea ja võttis kokku kõik selle, mis folgis minu jaoks on. Aga pärast seda lasin jalga ka, kohe selline tunne oli, et ei taha siia midagi peale kogeda ja siis sattusingi esimest korda tünnisauna mitmete alasti inimestega. Seltskonnaga üritasime käia veel mingil (absoluutselt ei mäleta, kuigi olin täiesti kaine) kontserdil, aga kuna mul seal flippis korraks ära, siis läksin minema ja – siis tuli selle folgi kõige kummalisem lugu – lugesin telgis hommikuni raamatut. Ehk siis “Eleanor Oliphant is completely fine” peab olema midagi erilist, kui ma eelistasin seda kõigele muule.
Laupäev, 29.07
Olin maganud vist tunnikese ja tugevas raamatupohmakas, aga lõpuks suutsin end kiige avamisele motiveerida. Oli äge ja sai laulda, pärast seda algas üsna varsti Ro:toro. Edasi on mingi hägu, ilmselt hängisin pillilaadal koos Taneliga natuke ja natuke hängisin teiste inimestega ja mingi hetk vaatasin, et ohoo – Kairi Look on Viljandis ja otsib seltsi ja meie deidi ajal hakkas parasjagu üllatusesinema Trad. Attack. Mitte, et ma nende muusikast väga peaks, aga kontseptsioon on äge ja kaasa laulda sai ka. Pärast karjusin end Fanfaari saatel hingetuks ja tantsisin higiseks ja siis avastasin, et auto koos mu soojade riietega on kadunud. Mõtlesin, et poen korraks magamiskotti, kuniks need tagasi jõuavad ja… magasin A-Wa maha. Mis on hea, sest kui ma poleks seal kohal kolm tundi maganud, siis poleks ma üle elanud Untsakaid ja tantsuklubi, poleks saanud Taneliga tantsida, poleks peale tantsu läinud tünnisauna vedelema, poleks tünnisaunast läinud jalutama ja sattunud peale sellele imelisele päikesetõusule, poleks puhunud pasunat, poleks teinud pilti, poleks sõitnud autoga, poleks käinud hommikul kell kuus ujumas ja pärast seda Mammi juures kohvi joonud… sõnaga: sel öösel me ei maganud. Ja see oli kõige, kõige lummavam öö mu elus.
Pühapäev, 30.07
Pärast mõningast kudemist omas mahlas ja Heiki toodud šampuses pugesin tuletõrjehoovi eelmisel õhtul tantsuks mänginud ungarlasi vaatama, ülikõvad olid! Lisaks sattusin juhuslikult kokku Minni ja co-ga, kellelt sebisin ööseks küüdi… Rõugesse. Ungarlastelt jooksime Aivoga koos Fanfaarile, sealt napilt-napilt aita Jan Blake’i kuulama. Lummav, vaadake ise:
Pärast seda läksin Mammi aeda, nutsin Karujänese õlal, pakkisin asjad ja sättisin end Puuluubile, sest noh… saate aru: kõikidest maailma instrumentidest võtavad need mehed HIIU KANDLE ja SAAVAD SELLEGA KOGU RAHVA TANTSUPLATSILE. No ei ole teist sellist asja. Aga pärast kolme lisalugu tulid Minni ja Maali ja… kell kaks öösel pugesin ma oma Prootoni kaissu. Oleks te näinud hommikul seda rõõmu.
Folk 2017.
Ootab armastus.
Väga palju uusi tulevasi sõpru ja teadmine, et mul on maailma parim mees.
Superwoman, cryable. 