Nädal toidulaual

Tikker siin rääkis nii kenasti oma toidueesmärkidest ja menüüdest ja. Mul on toiduga endiselt see teema, et mul on kaks pirtsakat last. Ei, päriselt. See, et nad uusi toite proovimast keelduvad ja suurt osa (kõiki) köögiviljadest põlgavad, on okei. Aga neil käivad lisaks need söögiteemad hooti, mõni asi, mis on olnud suur lemmik, järgmisel nädalal ei lähe enam üldse. Praegusel hetkel on seis nii, et Kratt toitud pizzast, carbonarast ja peekonist. Prootonile maitsevad hetkel Matsimoka lihaviinerid, hapukurk ja tatar. Mina üritan samal ajal vältida gluteeni, mitte moeröögatuse käigus, vaid päriselt ka on ilma selleta seedimine kergem. Ma muidugi pole seda ka sajaprotsendiliselt menüüst välja visanud, vaid lihtsalt tõstan endale pastapäevadel topeltportsu salatit ja söön ainult ühe koogi nädalas. Või midagi sellist.

Menüüd olen ma planeerinud kogu aeg, küll aga tavaliselt ei lähe asjad plaanipäraselt. Mingid asjad jäävad seisma, mingid asjad saavad otsa ja toidukulud on ikkagi üüratud. Ehk siis üks täiesti tavaline nädal.

Käisin esmaspäeval poes suuremal ostutiirul:
keefir, kaks pakki piima, lahtiselt oma karpi kolmsada grammi peekonit, üks avokaado, Saaremaa riivjuust (sest ma olin laisk ja ei suutnud minna turule lahtist juustu ostma), üks avokaado, kaks sidrunit, mikrolaineahjus soojendatavad friikartulid (lastele hädaabipaketiks), kaks paprikat, kilo banaani.

Eile läks Kratt poodi taskuraha laiaks lööma ja palusin tal tuua:
paki piima, paki peekonit, viilutatud juustu ja röstsaia.

Täna on reede, nädal aega on kõht olnud täis. Algne menüü oli selline:

E lõunaks lastele valmis tehtud pannkoogid, õhtul pühapäevast jäänud toorvorstid värske salatiga
T lastele lõunaseks söömiseks peekon ja munad, õhtul pasta carbonara
K lastele lõunaseks söömiseks friikad, õhtul rukolarisotto
N lastele lõunaseks söömiseks õunakook, õhtul kanakoivad
R lõunaks kanajääkidest ramen nuudlitega, õhtul hakklihapada paprikaga
L ja P pidime olema maal

Tegelikkuses sõime esmaspäeva õhtul pannkooke, mida ma küpsetasin nii ilge hunniku, et neid noh, jätkus. Lapsed ei leidnud päeval üksi kodus olles kapist moosi üles ja sõid ära hoopis toorvorstid. Salatita, loomulikult.

Teisipäeval ei söönud lapsed hommikul midagi, mina olin lõunast kodus ja Kratile tuli idee teha ise pizzat. Nullist. Tainas ja kogu värk. Kuna kõik asjad olid kodus olemas, siis ei olnud mul vastuväiteid ka. Peale läks siis peekon ja juust. Enda poolele panin marineeritud seeni ka, mille poolik purk kapis seisis, aga need ei olnud pizza peal head. Pizzaservad tulid liiga paksud, nii et need läksid küüslauguga ahju ja said krutoonideks. Vahepeal tõstsin sügavkülmast välja kanakoivad… ja siis tõstsin need kohe külma tagasi, sest ei näinud seda hetke, mil ma neid valmistaks. Prooton konsümeeris kogu paprika.

Kolmapäeval sõid lapsed lõuna ajal friikaid nagu planeeritud. Kahtlemata highlight of the week. Ja väga hea, et nii läks, sest õhtuks kasutasin ma ära sügavkülmutatud kõrvitsa ja tegin supi, mis mul esimesel korral õnnestus täiesti jumalikult… ja järgnevad korrad on pekki läinud. Ise sõin, kuigi ei maitsenud. Prootonile väga maitses. Kratt, ootuspäraselt, ei proovinudki.

Neljapäeval olin lõunast kodus ja tegin koos Prootoniga praekartuleid. Ehk siis Prooton kooris ühe kartuli, säbeles, segas kartuleid kaks korda, säbeles, kurtis, et talle ei maitse sibul ja säbeles köögist minema. Kartulite kõrvale läksid mõned üksikud tomatid ja natukene fetajuustujääke.

Täna on reede. Mina istun hetkel oma üksiku avokaado taga ja sisendan endale, et sellest tuleb teha guacamole ja see tööle kaasa võtta. Saan muidu tööl süüa, aga kord nädalas on kala, mida meie kokad mulle vastuvõetaval viisil valmistada ei oska, seega kord nädalas tuleb toidupakike kaasa võtta. Plaan on, et Kratt teeb neile lõunaks carbonarat. Minul on vaja ära kasutada kümme paprikariba ja pool pakki tomatipastat, lisaks guacamolest üle jääv punane sibul… panused lähevad vist pisikesele portsule chilli sin carnele. Ja eks siis vaatame edasi. Ehk suudan ma homme hommikul teha turu/pakendivaba poe tiiru.

Üleüldse on selle pandeemia ajal muutunud peamiseks küsimuseks see, kas oma kotikestega kolm poodi läbi tuiata (ühest lahtised kirsstomatid, teisest peekon, kolmandast….), või siis teha tuima tursa näoga e-tellimus ja pärast pakendikogust vaadates süümepiinadesse surra. Nõme on see olukord igatpidi, Kõht on siiski täis.

Lihtsalt paar tundi vanemdamist

Praegusel ajal peab vist leppima sellega, et mingeid pikaajalisi plaane ei tee. Selleks nädalavahetuseks oli plaanis Intsikurmu, mistõttu sebisin Prooton Tallinna lähedal asuvasse väikelinna sõbrannale külla. Ise jäin haigeks ja olen kodus, aga noored daamid olid siin juba nii elevil-nii elevil, et külaskäiku ära jätta ka ei saanud.

Logistiline p*se nr 1 on see, et minna sai rongiga, mis läks napid minutid pärast Prootoni hambaarstiaega. No lootsime et jõuame kuidagi ja pakkisime asjad kaasa. Õnneks oli laps ülitubli, auk sai kiirelt kinni, meil jäi aega veel Kristiines SHOPATA (ma ei tea, kust see laps oma shoppamisvaimustuse saab, mitte minult), siis veel SHOPATA (“Tahan oma raha eest midagi osta, mis lõhnab hästi.”) ja siis rongile. Ja siis rongis:

“Kas sul telefon on kaasas?”
“On küll, ma panin kotti.”

No aga ei ole. Helistame – ei ole. Helistame Kratile, et võtaks kodunt telefoni ja viskaks meile Nõmmel rongi peale. Ei võta vastu. Ilma telefonita esimest korda üksinda rongiga sõita ei julge. Paanika, seega.

Lõpuks tuli kadunud asi ikkagi kotipõhjast hääletuna välja, ostsin Prootonile pileti ära ja saatsin ta teele koos kõigi julgestusmeetmetega (telefonis meeldetuletus, sõbranna pidi helistama, sõbralik tädi kõrvalistmelt pidi ka samas peatuses maha minema) ja hakkama said. Nüüd on sõbrannadel sleepover, vahupidu ja muud jutud, nagu selles vanuses tüdrukutel ikka.

Minul aga oli üle mitme-setme aja jälle võimalik Kratiga koos filmi vaadata. Star Warsiga hakkasime pihta, nüüd on jälle mitme kuu filmiõhtute sisu teada.

Kuidas teie oma eelteismelistega ühisosa leiate? Mulle tundub, et kui nad väiksemad olid, siis oli selles osas kuidagi lihtsam – ma käin hea meelega igasugu muuseumites ja mänguväljakutel ja loomaaias. Aga praegu on neil huvid sellised (shoppamine! ruubiku kuubik! tiktok!), et minu omadega lihtsalt ei kattu ja ühiste tegevuste leidmiseks peab kordi rohkem pingutama.

Need hetked, kui

… avastad tööl, et magamatusest tekkinud kotid silmade all on nii suured, et varjavad vaatevälja ja
… tagastad raamatukokku kümme raamatut, millest oled jõudnud lugeda ühe põhjendusega, et järgnevad paar kuud nüüd tõlgid ja seega ei loe mitte midagi.

Eelmine nädal oli puhas survival – üks laps esimesi nädalaid koolis, teine kombineerib trenni ja muusikakooli logistikat. Sel nädalal peaks TÖÖD ka tegema, lisaks tööl käimisele aga eile vajusin ma 19:45 magama. Täna trenn. Neljapäeval algab TILT.

Signatuurlõhn

Prooton leidis koristades mu parfüümi, mis mingil põhjusel vedeles pesusahtlis.

“Emme! See lõhnab ju täpselt nagu sina!”

“Muidugi, ma olen seda nii palju kasutanud, et see lõhn on mu naha sisse imbunud.”

Kratt kõrvalt: “Tead, see on su riiete sees ka. Ma mäletan ükskord lasteaias mul ei olnud salli ja sa andsid mulle oma salli ja see lõhnas sinu järgi ja siis kui mul igatsus peale tuli, siis ma sain seda nuusutada.”

Parenting done right.