Vastik õnnelik monogaam

Ma ei oska enam blogisse midagi kirjutada. Aga võib-olla peaks harjumuse tekitamiseks lihsalt otsast pihta hakkama?

Veetsin just 11 päeva koos oma uue… ei, vana… see tähendab uusvana. Ühesõnaga. Ma olen nüüd õnnelikus monogaamses suhtes.

There, I said it.

Pärast jõulude paiku taaskohtumist kutsus ta mind reisile kaasa ja see oligi mu masterplan, et okei – käime seal reisil siis ära, niikuinii lähme tülli. 11 päeva, 2x20h reisi, üks põletik ja üks halb kõhubakter (kolm päeva iiveldust, ei ole rase), mitmed sekeldused piiripunktis… ja mitte ühtegi konfliktisituatsiooni.

Teate seda ütlust, et inimene harjub ka poomisega? Noh, minul on esiteks väga raske uskuda, et keegi võiks minusugust käkki üldse armastada. Teiseks on mul väga kummaline suhelda avatult ja intiimselt nii, et mulle vastatakse samaga.

Me nagu päriselt saame kõigest rääkida ja asju konstruktiivselt arutada. Nii et selles mõttes oli reis täiesti edukas. Muus mõttes ka. Temperatuur oli paras, kasse oli piisavalt ja enamuse päevast veetsin lebotades ja raamatut lugedes. Veidike jalutasin ja uurisin ümbrust. Leidsime kolm geopeituse aaret. Seltskonna peamine üritus õnnestus ka suurepäraselt. Mul on nüüd mõnda aega plaanis nautida.

IMG_3844

Vähemalt ei olnud tal igav…

Käisime T-ga sel reedel kanuumatkamas. Minu palve oli minna kahekesi ja jääda ööseks ja nii sai. Jägala jõgi oli selline nunnu ja rahulik, kuniks seisime vastastikku kaheastmelise veskitammiga. Käisime, uurisime… või noh, pragmaatiline T ütles, et ta sõidab üksi alla ja ma siis hüppan kaldalt peale, mille peale oktopolaarne Siil niuksus midagi liinis “ma tahan ka siit alla sõita… aga ma kardan… aga ma nii väga tahan”.

Tahtmine, teadagi, on taevariik ja sinna peab inimene jõudma. Ehk siis plaanis sees oli mitte ümber käia, aga selle peale ei osanud me unes ka tulla, et me kanuu põhja peale maandume nii, et ma selili kanuupõhja lendan. Kõigepealt ajas naerma, siis ajas nutma (vt ka akrojooga: sellest asendist pole keegi kunagi kukkunud… ja järgmisel hetkel on Siil nägupidi matis). Siis olin asjalik ja kaine korraks ja siis nutsin natuke veel. Õnneks nägime me varsti luike, keda me natuke aega jälitasime – vaene lind lihtsalt ei saanud aru, et me üritame tast MÖÖDA minna.

Piknikuplatsi valisime nagu ikka geopeituse aardeid silmas pidades, aga plats oli äärmiselt aus ja ööga lõpetasin ära (seni) viimase Gailbraithi. Et nädalavahetus veel paremaks saaks minna, andis Sepp mulle märku, et on a) Tallinnas, b) kaameraga ja c) vaba, nii et tootsime paar tundi uusi pilte ja mina jõin sinna kõrvale veini.

Ah, ja mis igavusse puutub siis… leppisime T-ga kokku, et minu hauakivile saab kirja “vähemalt ei olnud tal igav”. Sest igav mul tõesti ei ole, isegi nii palju aega polnud enne minekut, et üksteisega sobivad Bredeni mütsid pähe otsida. Meil on muidu olemas küll.

18318890_1433378136682550_1627596549_o

Pingviinidest ja igludest

Sel ajal, kui teised kontserti kirusid, istusin mina lummatult teleri ees, peletasin käte ja jalgadega jõnglasi (ja vahepeal üritasin nende tähelepanu köita, aga Kratt oli hõivatud kääksutatava pilli ja Prooton millegi muuga) ja pühkisin pisaraid. Pärast lahti läinud kirumisest ei saanud ma aru. Või nagu ma hommikul T-le eksalteeritult kätega vehkides seletasin – millest siin aru saada on? Langevad pommid, segadus, killustatus ja majad, milles igal õhtul süttivad tuled. Minu meelest anti üsna hästi edasi nii ajaline mõõde, erinevad murded ja no kümme tugrikut selle eest, et ööbik viipekeeles ka esines. Väga ilus oli. Skandaali võib muidugi ükskõik millest üles korjata, näiteks sellest, et president südamest ei räägi, vaid kõne on ette valmistatud. Oh üllatust, eks ole.

Laupäeva hommikul vaaritasime paanikaliselt teha viineripirukaid, pizzat ja muud nänni, et Põrnika (vt ka: Putukas) sünnipäeva vääriliselt tähistada. Umbes kakskümmen korda jõudsime T-ga selle käigus tülli minna ja uuesti ära leppida. Ilmselt on mingi selline faas. Sünnipäev sai igatahes peetud ja mina sain taas kord aru, et minu närvid on ilmselt permanentselt katki – no ei meeldi mulle näpitavad asjad, mille käigus on oht potentsiaalselt surma saada. Või noh, minu PEAS on oht, et mu lapsed võivad potentsiaalselt surma saada. Vähemalt tõmmati mind vaakumisse. Vaat nii:
edf

Täna hommikul tuli mulle meelde, et Loodusmuuseumis on pingviinide näitus. Viimast päeva. Kogu pere kaas agiteerimine lõppes sellega, et muuseumisse läksime mina, T ja Põrnikas. Kratt jäi üksi koju (ilma telekapuldita) ja Prootoni röövisid kaks mu sõbrannat ära, et tast printsess teha. Laps ise oli sellise asjade käiguga väga rahul. Ja mina sain pingviin olla.

pingviin

Pärast leidsime ühe geopeituse aarde, teist ei leidnud. Prooton jõudis tagasi koju ja poisid ehitasid õues iglu. Mina tahan nüüd magama, aga enne on vaja veel pesu kuivama panna ja Krati saksa keele dialoog pähe õpetada… Oehh. Iglu sai äge.

 

17036928_1361633313857033_564745588_o

Tõlgendamise küsimus

Läbi minu silmade: poisid mängisid pool päeva legodega, vaatasid galileod, lõpuks kell 15 kupatasime nad püsti ja sõitsime ratastega männi parki, tee pealt võtsime kolm geopeituse aaret ja lasime robotil rataste vahel slaalomit teha

Kuidas Kratt seda isale edastab: Paavo sundis meid TERVE PÄEVA geopeitust mängima

Aga ma leidsin lõpuks Lilleküla aarde üles, nii et midagi head siin ilmas ikka veel on.