#siil37

… ehk kuidas mu sünnipäev ennast täiesti ise korraldas.

Viskasin mõni nädal tagasi Facebooki üles üleskutse, et võiks laupäeval, 11. märtsil midagi teha. Tol hetkel ei olnud mul veel mitte ühtegi plaani, mida. Uurisin matkajuht Martinilt, kas tal oleks aega üht seltskonda mõned tunnid ringi tiirutada – Martin oli end juba mujale lubanud. Siis küsisin Heikilt sama küsimuse ja… Heiki leidis, et davaiks. Tehtagu.
Kindel oli, et alguspunkti pidi saama rongiga Nõmmelt. Nii et plaani läks Nõmmelt rongiga Kloogaranda, paar tundi tiirutamist ja siis Kloogalt rongiga Nõmmele tagasi. Kirjutasin Facebooki ilusa postituse, kõik info täpselt kirjas ja jäin külalisi ootama. Mingi hetk tabas mind paanika, et KOOKI on ka ju vaja. Aga koogi metsa viimine ja lõikamine ja söömine on täisikaldus, vaja oleks midagi kergesti näpu vahelt söödavat. Muffinid it is. Prooton lubas nad mulle küpsetada ja kuna neiu Apelsinil tegelikult ON kondiitripaber ka taskus, siis pidid nad need kahepeale ära ka kaunistama. Küpsetamisega muidugi läks nii, et eelmisel õhtul ei valminud mitte üks muffin, aga mingi osa minu kohusetundest on ilmselt realiseerunud mu lapses ja ta for real TÕUSISKI laupäeva hommikul kell kuus üles, et mulle muffini valmis teha. Ja tegidki. Sel hetkel, kui külalised saabuma hakkasid, nägi kogu bardakk välja nii:

Siis oli juba teada, et edasi saab ainult hullemaks minna. Saabus Neiu Apelsin kastiga, valmis võikreem, võikreem sai muffinite peale. Kass aitas.

Siis hakkasid teised külalised järjest saabuma. Üritasin Tikrile ja kaaslasele selgeks teha, et nad on tulnud tund aega varem. Tikker oli veendunud, et nad on tulnud selleks kellajaks, mis ma kirjutasin. Mina, et ei – 11:45 peame uksest välja astuma. Siis helistasid Pikker ja Anna, et käivad Macist läbi ja on kohe kohal… mina mõtlesin, et mida hekki, tund aega on ju veel aega. Kui aga Mariliis kirjutas, et ta on juba rongis ja Tikker näitas ürituse all olevat postitust, mille MA ISE OLIN KIRJUTANUD FFS, siis sai minu ATH aju ka aru, et ma olen tunni ajaga mööda pannud ja me peaks juba rongi poole jooksma. No jooksime siis. Ja jõudsime ka.

(Pärast, kui ma sünnipäevapilte Facebooki postitasin, küsis sõber Mats ebalevalt, et mis mu silmaga juhtus. Seletasin siis, et vana ja kurdiksjääv kass magas rahulikult ahju ees, aga mul oli vaja oma nägu talle karva sisse toppida (NUNNNUUUU JUUU), aga kass ehmus nii, et virutas mulle küüned silma. Mats ohkas kergendatult, tema olla juba kartnud, et peab kellegi kasti lööma.)

Sünnipäevaseltskond sai aga kenasti Kloogarannas kokku, jõi tervitusšampuse ära ja hakkas vudima. Mööda mereäärt vuta-vuta, siis vahepeal kerge põige metsa, paar geopeituse karbikest (mida ei leidnud).

Mina ja Janek väsisime kogu selle kilomeetrise jooksmise peale juba korralikult ära. Muide, samas kohas lesisime me suvel pärast Liis Lemsalu kontserti, nii et oli selline… hingestatud hetk.

Treppoja oli ilus nagu alati, leidsime karbikese ja soovijad said end läbi jää kukutada.

No ja ega edasi ei olnudki muud, kui Klooga järve randa kõmpida ja lasta end muffinitest üllatada. Idee Pinterestist, minu meelest töötas 37 muffinit 37 küünlaga ääretult hästi. Eriti hea on Liina nägu sel pildil, kui ta muffineid esimest korda näeb.

Siis tegime veel veiiiiiiidikene romantikat, sest no selline koht oli meie tarbeks valmis pandud!

Mu päris ausalt ei olnud plaanis mitte mingit “jätkame minu juures” üritust, aga lõpuks läks nii, et Pikker ja Janek käisid poes ja Pikker keetis suppi ja me kõik sõime suppi ja mängisime Cards Against Humanityt ja jõime veini ja tellisime veini juurde ja üleüldse… kuulge, nii toredat pidu pole jupp aega olnud.

Aitäh, Heiki, matka juhtimise eest!
Aitäh, Prooton ja Preili Apelsin, muffinite eest!
Aitäh, Janek, et viitsisid minna ja rongist maha jäänud Kristiina peale võtta!
Aitäh, Pikker ja Anna toidu ja veini eest!
Aitäh kõigile kingituste eest!
Aitäh, Kratt, Eesti Meistrivõistluste II koha eest judos – täpselt õigel päeval!
Ja üleüldse elan ma võrratus maailmas koos võrratute inimestega.

Vastik õnnelik monogaam

Ma ei oska enam blogisse midagi kirjutada. Aga võib-olla peaks harjumuse tekitamiseks lihsalt otsast pihta hakkama?

Veetsin just 11 päeva koos oma uue… ei, vana… see tähendab uusvana. Ühesõnaga. Ma olen nüüd õnnelikus monogaamses suhtes.

There, I said it.

Pärast jõulude paiku taaskohtumist kutsus ta mind reisile kaasa ja see oligi mu masterplan, et okei – käime seal reisil siis ära, niikuinii lähme tülli. 11 päeva, 2x20h reisi, üks põletik ja üks halb kõhubakter (kolm päeva iiveldust, ei ole rase), mitmed sekeldused piiripunktis… ja mitte ühtegi konfliktisituatsiooni.

Teate seda ütlust, et inimene harjub ka poomisega? Noh, minul on esiteks väga raske uskuda, et keegi võiks minusugust käkki üldse armastada. Teiseks on mul väga kummaline suhelda avatult ja intiimselt nii, et mulle vastatakse samaga.

Me nagu päriselt saame kõigest rääkida ja asju konstruktiivselt arutada. Nii et selles mõttes oli reis täiesti edukas. Muus mõttes ka. Temperatuur oli paras, kasse oli piisavalt ja enamuse päevast veetsin lebotades ja raamatut lugedes. Veidike jalutasin ja uurisin ümbrust. Leidsime kolm geopeituse aaret. Seltskonna peamine üritus õnnestus ka suurepäraselt. Mul on nüüd mõnda aega plaanis nautida.

Kaitstud: No võtkem näiteks väike tuhast mägi

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Vähemalt ei olnud tal igav…

Käisime T-ga sel reedel kanuumatkamas. Minu palve oli minna kahekesi ja jääda ööseks ja nii sai. Jägala jõgi oli selline nunnu ja rahulik, kuniks seisime vastastikku kaheastmelise veskitammiga. Käisime, uurisime… või noh, pragmaatiline T ütles, et ta sõidab üksi alla ja ma siis hüppan kaldalt peale, mille peale oktopolaarne Siil niuksus midagi liinis “ma tahan ka siit alla sõita… aga ma kardan… aga ma nii väga tahan”.

Tahtmine, teadagi, on taevariik ja sinna peab inimene jõudma. Ehk siis plaanis sees oli mitte ümber käia, aga selle peale ei osanud me unes ka tulla, et me kanuu põhja peale maandume nii, et ma selili kanuupõhja lendan. Kõigepealt ajas naerma, siis ajas nutma (vt ka akrojooga: sellest asendist pole keegi kunagi kukkunud… ja järgmisel hetkel on Siil nägupidi matis). Siis olin asjalik ja kaine korraks ja siis nutsin natuke veel. Õnneks nägime me varsti luike, keda me natuke aega jälitasime – vaene lind lihtsalt ei saanud aru, et me üritame tast MÖÖDA minna.

Piknikuplatsi valisime nagu ikka geopeituse aardeid silmas pidades, aga plats oli äärmiselt aus ja ööga lõpetasin ära (seni) viimase Gailbraithi. Et nädalavahetus veel paremaks saaks minna, andis Sepp mulle märku, et on a) Tallinnas, b) kaameraga ja c) vaba, nii et tootsime paar tundi uusi pilte ja mina jõin sinna kõrvale veini.

Ah, ja mis igavusse puutub siis… leppisime T-ga kokku, et minu hauakivile saab kirja “vähemalt ei olnud tal igav”. Sest igav mul tõesti ei ole, isegi nii palju aega polnud enne minekut, et üksteisega sobivad Bredeni mütsid pähe otsida. Meil on muidu olemas küll.

Pingviinidest ja igludest

Sel ajal, kui teised kontserti kirusid, istusin mina lummatult teleri ees, peletasin käte ja jalgadega jõnglasi (ja vahepeal üritasin nende tähelepanu köita, aga Kratt oli hõivatud kääksutatava pilli ja Prooton millegi muuga) ja pühkisin pisaraid. Pärast lahti läinud kirumisest ei saanud ma aru. Või nagu ma hommikul T-le eksalteeritult kätega vehkides seletasin – millest siin aru saada on? Langevad pommid, segadus, killustatus ja majad, milles igal õhtul süttivad tuled. Minu meelest anti üsna hästi edasi nii ajaline mõõde, erinevad murded ja no kümme tugrikut selle eest, et ööbik viipekeeles ka esines. Väga ilus oli. Skandaali võib muidugi ükskõik millest üles korjata, näiteks sellest, et president südamest ei räägi, vaid kõne on ette valmistatud. Oh üllatust, eks ole.

Laupäeva hommikul vaaritasime paanikaliselt teha viineripirukaid, pizzat ja muud nänni, et Põrnika (vt ka: Putukas) sünnipäeva vääriliselt tähistada. Umbes kakskümmen korda jõudsime T-ga selle käigus tülli minna ja uuesti ära leppida. Ilmselt on mingi selline faas. Sünnipäev sai igatahes peetud ja mina sain taas kord aru, et minu närvid on ilmselt permanentselt katki – no ei meeldi mulle näpitavad asjad, mille käigus on oht potentsiaalselt surma saada. Või noh, minu PEAS on oht, et mu lapsed võivad potentsiaalselt surma saada. Vähemalt tõmmati mind vaakumisse. Vaat nii:

Täna hommikul tuli mulle meelde, et Loodusmuuseumis on pingviinide näitus. Viimast päeva. Kogu pere kaas agiteerimine lõppes sellega, et muuseumisse läksime mina, T ja Põrnikas. Kratt jäi üksi koju (ilma telekapuldita) ja Prootoni röövisid kaks mu sõbrannat ära, et tast printsess teha. Laps ise oli sellise asjade käiguga väga rahul. Ja mina sain pingviin olla.

Pärast leidsime ühe geopeituse aarde, teist ei leidnud. Prooton jõudis tagasi koju ja poisid ehitasid õues iglu. Mina tahan nüüd magama, aga enne on vaja veel pesu kuivama panna ja Krati saksa keele dialoog pähe õpetada… Oehh. Iglu sai äge.