Everybody goes ballroom dancing…

Aga mina käisin vahepeal peos!

Seekord nagu päriselt, et olid kleit ja kingad ja meik ja soeng.

48260303_2085468094806881_8155783706989035520_o

Ma olen üldse elus olnud kolm korda meigiga: esimest korda keskkooli lõpetamisel, teist korda oma pulmas ja kolmas siis nüüd. Sajaga tasus ära! Kui mul veel laupäeva hommikul oli tunne, et kõik mu mitu nädalat kestnud ettevalmistused on täiesti tuksi läinud ja see mäng ei ole küünlaid väärt… siis HTG 135. aastapäeva ballil tantsida ja tantsida ja tantsida ja vahepeal muusikat kuulata ja jalutada ja niisama lobiseda… Oeh. Nii head deiti ei ole mul vist kunagi olnud. Magama saime pool kaks igatahes, nii kaua ma tavaliselt üleval ei püsi – viimased paar tundi juba tukkusin püstijalu AGA mu boyfriendilaadsel tootel olid põhisammud meeles (käisime toona koos kursustel) ja me tantsisime nagu päriselt, mitte ei õõtsunud niisama.

Seda peab kordama.

Meiki ja soengut ilmselt ka.

Advertisements

A mis põrin see on?

Ehk siis lugulaule naistest, kassidest ja muust.

Nagu öeldud, seekordse kolimise juures ei ole mul abiks olnud ühtegi meest, välja arvatud makstud mehed. Noh, ilmselt üritab universum mulle midagi öelda…

Esimene episood leidis aset täna päeval, kui sõbranna mulle autoga ukse taha kärutas ja leidis, et mindagu. Asjad kasti, kastid autosse, meie ka. Peaaegu sissesõiduteel siil küsima, et aga ega sul tööriistu kaasas pole? Sõbranna vannub mind maa alla ja maa peale, et noh oleks sa siis ÖELNUD, et vaja on – ma just tõstsin autost maha, et su asjadele rohkem ruumi oleks. Aga mida vaja?

Noh… vaja oli seesama voodi KOKKU panna, mida mu makstud kolimismehed tund aega lahti monteerisid. Aga sõbrannal nupp nokib ja voodi läks kokku mis mühises, sinna kõrvale meenutused teemal, et kui temal kunagi sarnane voodi oli, siis ta iga kord sinna sisenedes ja väljudes lõi oma jala ära. Voodi sai kokku, sõbranna astus teisele poole voodit ja…

… ilge laviin roppusi, peaaegu sama ropp, kui see anekdoot, auk jalas, jää asemel jäätis ja minu lõputu süütunne.

Osa kaks. Teine sõbranna, sama kolimine, samad kastid, sama protseduur. Oleme jõudnud koormaga maja ette, kui korraga kuulatame – mingi põrin. Ei, ei ole süles stressist nurruv kass. Midagi muud. Ilmselt mingi naabruskonna eripära, mõtleme, ja asume kaste tassima. Korraga ühte kasti välja sikutades tunnen ma, kuidas see mul käes vibreerib. Pahvatan naerma. Vibraator, raisk.

Ehk siis mehi pole vajagi, kui sul on kolimisteenused ja hea vibraator.

Ma loodan, et ma ei koli enam kunagi.

Professionaalne kolimisteenus, abiks ikka?

… ehk kuidas ma kulutasin 178 eurot ja persetäie närve selleks, et veenduda, et minu kolimiskogemus on suurem, kui professionaalsetel kolijatel.

Viimati, kui ma oma elu jooksul kolitud kordi kokku arvutasin, oli neid ei rohkem ega vähem kui 17. Mis on päris hirmus. Seekordse kolimise tingis peamiselt logistika, üle 40 minuti hommikuti kooli ja tööle loksuda on suht ruineeriv, eriti talvel. Lisaks on mu kahel pigem elavaloomulisel lapsel (loe: õel-vennal, kes käituvad nagu noh… õde ja vend) hädasti vaja oma ruumi, mille ukse saaks kinni panna. Aga ega korterid puu otsas ei kasva, uue kodu skoorimine oli selline augustist novembrini vältav protsess, et ehk saab aga ega kindel ei ole midagi… Noh, eile siis saabus see hetk, kui olid võtmed käes ja sai mööbli ära viia.

Kõigil eelnevatel kolimistel on mul alati abiks olnud mingi mees, kõigepealt Allan ja siis Tanel ja viimasel Tanel ja Janek mõlemad. Seekord olin üksi ja kuna ma tõesti enam ei tahtnud tüüdata kõiki meessoost sõpru kõnedega teemal “ole hea, tõsta mulle kaks kappi ja ega sul konksuga autot pole”, siis mõtlesin tellida teenuse. Kirjeldus iseenesest kena – ruumikas kaubik + kaks kolimisspetsialisti teevad kõikvõimalikke töid 55 eurot tund. Super. Teeme.

Nali algas siis, kui mehed kümme minutit enne kokkulepitud aega helistasid, et jäävad “no tsut-tsut hiljaks”. Instrueerisin nad siis eesti-vene segakeeles, et mingu nad kõigepealt Kalamajja ja võtku sealt peale minu uus voodi. Poisid pidid jõudma kell neli. Pool viis helistab voodiomanik, et kuule su mehi pole veel – mina pean kell viis ära minema, selleks ajaks peab voodi olema lahti monteeritud. Kuue minuti pärast tuleb kõne, et poisid jõudsid. Kell on 16:36.

Kuskil kella 17st hakkan ma närviliselt kella vaatama, et no kui kaua see ühe voodi lahti monteerimine siis võtab. Helistada ei taha, sest minu vene keele oskuse puudumine ja närviline olek on tekitanud juba paraja kompoti. Lapsed söövad hiina toitu ja vaatavad multikat, mina mudin käsi. Kell 17:30 helistan, et tere poisid – kaua võib? “Me sõidame, kilomeeter veel.” Kratsin natuke kukalt ja mõtlen, et voodiomaniku ja minu kodu vaheline distants on 1300 meetrit, et kust see kilomeeter veel… Poisid sõidavad kilomeetrit suhteliselt foorivabat maad veel kakskümmend minutit. No olgu. Saavad isegi kaubiku hoovi ja garaaži eest diivani peale. Siis tulevad tuppa, näitan neile kätte oma raamaturiiuli. Raamaturiiul võetakse selga ja liigutakse ukse poole.

Trepikojast kostab ropendamist. Mõtlen et läheks aitaks, siis mõtlen et pekki… spetsialistid ju. Poole tunni pärast tullakse mind kutsuma. “Ei mahu.”

Vangutan mõtlikult pead. “Sisse ju mahtus.”

“Ei, näete, siin kips on. Remont olnud. Enne mahtus, nüüd ei mahu.”

Loogika töötab jaaa… aga paraku sai trepikoja remont valmis päev ENNE minu sisse kolimist, mida ma mäletan väga täpselt, kuna sellesama värske remondi pärast pidime kikivarvul käima, et mitte seintele ühtegi täket tekitada. Mehed seisavad. Lontis. Proovivad ja proovivad… edasi oleks vist kõige parem piltlikult näidata, aga noh… ütleme nii, et kui 2×1,5m üritada 1,8m kõrgusest august läbi pressida, siis tasub silmas pidada, kumma külje peale riiul keerata… Minu toel saavad mehed riiuli lõpuks trepikojast kätte. Edasi saavad asjad peale. Riiul saab uues kohas tuppa. Aplodeerin.

Siis tuleb diivani kord. Ei mahu ühte pidi. Ei mahu teist pidi. Taas kord on siil hüva nõu andmas – eemaldada kruvitavad jalad. Voila, mahub. Paneks jalad tagasi ka? Noh… mehed nuputasid kahekesi pool tundi, mis jalg kuhu käib. Jalgu oli nimelt paar pikemaid ja paar lühemaid. Lõpuks, kui nad olid suutnud diivani seljatoepoolsele küljele keerata alla ühe pika ja ühe lühikese jalad, võtsin ma jalad neilt käest ja ütlesin et poisid, ma teen edasi ise. Maksin ja lahkusime sõpradena.

Never again, ma ütlen. Ma ei koli enam kunagi. Kuni järgmise korrani…

Vastik õnnelik monogaam

Ma ei oska enam blogisse midagi kirjutada. Aga võib-olla peaks harjumuse tekitamiseks lihsalt otsast pihta hakkama?

Veetsin just 11 päeva koos oma uue… ei, vana… see tähendab uusvana. Ühesõnaga. Ma olen nüüd õnnelikus monogaamses suhtes.

There, I said it.

Pärast jõulude paiku taaskohtumist kutsus ta mind reisile kaasa ja see oligi mu masterplan, et okei – käime seal reisil siis ära, niikuinii lähme tülli. 11 päeva, 2x20h reisi, üks põletik ja üks halb kõhubakter (kolm päeva iiveldust, ei ole rase), mitmed sekeldused piiripunktis… ja mitte ühtegi konfliktisituatsiooni.

Teate seda ütlust, et inimene harjub ka poomisega? Noh, minul on esiteks väga raske uskuda, et keegi võiks minusugust käkki üldse armastada. Teiseks on mul väga kummaline suhelda avatult ja intiimselt nii, et mulle vastatakse samaga.

Me nagu päriselt saame kõigest rääkida ja asju konstruktiivselt arutada. Nii et selles mõttes oli reis täiesti edukas. Muus mõttes ka. Temperatuur oli paras, kasse oli piisavalt ja enamuse päevast veetsin lebotades ja raamatut lugedes. Veidike jalutasin ja uurisin ümbrust. Leidsime kolm geopeituse aaret. Seltskonna peamine üritus õnnestus ka suurepäraselt. Mul on nüüd mõnda aega plaanis nautida.

IMG_3844

Aasta 2017 blogimeem

  1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa varem teinud pole?
    Istusin autoroolis! Küll ainult korra ja autokoolini ei jõudnud, aga asi seegi.
  2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
    Meenutage, kas ma andsin lubadusi? Ilmselt tahtsin kirjutada magistritöö, aga see jäi küll tegemata. Uuel aastal tahan tegeleda põhjalikumalt oma terviseprobleemidega ja need korda ajada. Võlad maksta. Leida mingi skeem, kuidas üksi oma finantsidega hakkama saada.
  3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
    Ühte pisikest nägin küll.
  4. Kas keegi su lähedastest suri?
    Õnneks ei.
  5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2018, mida sul 2017. aastal ei olnud?
    Rahu ja stabiilsust.
  6. Milliseid riike sa külastasid?
    Rootsit ja Lätit.
  7. Milline 2017. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
    Kuupäeva ei mäleta, aga auto seismajäämine keset Lätit oli priceless. Siis see, kuidas me Nuuskmõmmikuga kokku sattusime. Ehk siis august.
  8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
    Tõlkisin kaks raamatut.
  9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
    Et mul ei õnnestunud oma suhet hoida.
  10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
    Haigusterohke aastalõpp on olnud. Suviseks diagnoosiks (mitte ametlik, vaid kahtlus) bipolaarne meeleoluhäire. Aga kõige rohkem jääb meelde ikkagi see, et suutsin tõukerattaga kukkudes endale trauma tekitada.
  11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
    Jope! Järelmaksuga Hansapostist, aga ilma selleta ma tööl käia ei suudaks.
  12. Kelle teod väärisid tunnustust?
    Annika Laats. Inimene suure algustähega.
  13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
    Minu maailmapilt muutub üha hallimaks ja mitte kurvas mõttes vaid selles mõttes, et ma ei näe maailma enam mustvalget. Mind kurvastas kõige rohkem olukord, kus arvati, et ma pean kedagi hukka mõistma, aga minu meelest polnud tegu hukkamõistu väärt ja see tekitas suuri pingeid. Inimesed on… inimesed. Kõik teod mis me teeme on osalt impulsiivsed ja seotud sellega, mida me just sel konkreetsel ajahetkel tunneme ja arvame. Seda on oluline meeles pidada, et mitte veritasuni välja minna ja eks ma pean seda ise ka meeles pidama.
  14. Millele kulus enamik su rahast?
    Hmpf. Kui ma teaks. Lastele? Auto remont?
  15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
    Suvine roadtrip oli NII SUPER ÄGE. See, et Nuuskmõmmiku-sugune ilus mees minust huvitatud võiks olla. Koolikaaslaste magistrilõpetamine! See hetk, kui tabasin Krati Linkin Parki lugusid kaasa laulmast.
  16. Milline laul jääb sulle alati 2017. aastat meenutama?
    One More Light.
  17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:i) õnnelikum või kurvem? Kurvem.
    ii) kõhnem või paksem? Paksem. Nagu… häiriva paksusega juba.
    iii) rikkam või vaesem? Stabiilsem. Võib-olla natuke vaesem, kui kõik tulud kokku lüüa, aga vähemalt laekub see korrapäraselt kord kuus.
  18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
    Rohkem võiks reisida.
  19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
    Vähem võiks ennast haletseda. Tühja pilguga arvuti taga passida.
  20. Kas sa armusid kellessegi 2017. aastal?
    Jaa! Ja see oli nii äge, sest ma olin kindel, et pole nendeks tunneteks enam võimeline. Kaks korda armusin, kolmas on käsil.
  21. Mis oli su lemmik telesaade?
    Telesaade või? Nagu telerist? Telerit ei vaata. Sarjadest on ikka vanad lemmikud – Grey ja Criminal Minds.
  22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
    Mul on vihkamisega segased tunded, ma ei kipu seda tegema. Eriti. Mõnede inimeste teod võivad küll mõistmatust tekitada.
  23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
    Lugemispostis kirjeldan.
  24. Mida sa tahtsid ja said?
    Materiaalselt – suvist reisi. Mittemateriaalset – ma ei osanud seda tahtagi, aga ma olen saanud nüüd aasta lõpus komplimente ja ühele mind pikka aega piinanud loole lõpetuse. Unistuste töö ka!
  25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
    Eile mõtlesin tõsiselt sellele, et peaks filmidele ka GoodReadsi tegema. Imdb töötab vist umbes nii ka? Lemmikut ei oska välja tuua. Kõige suurema WTF elamuse sain “Swiss Army Man” vaadates. Meeldisid “My Old Lady” ja mõned teised kirjandusteoste põhjal tehtud filmid.
  26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
    Sain 31. Sünnipäeval nutsin. Oli parasjagu väga depressiivne episood. Siis kõlas koputus ja mu kallid suslikud hüppasid läbi (issi tõi), et mulle õnne soovida. Hakkas parem küll.
  27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
    Raha. See konstantne rahapuudus hakkab ajudele käima, ausõna. Mul on külmiku peal maksegraafik, aprillist PEAKS hakkama kergemaks minema.
  28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
    Valge vein. Nuuskmõmmik. Igahommikune päikesetõus mu köögiakna taga – kliimasoojenemine või looduskatastroof või mis iganes, aga sellise värvidemängu juures ei saa õnnetu olla.
  29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
    Nagu juba öeldud – Annika Laats.
  30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
    No kuidas ma suudaks nad pingeritta panna? Suvel oli üks meeldejääv öö ja aasta lõpus mõned sügavad vestlused.
  31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2017. aastal said?
    Parem vale õiges kohas, kui tõde iga hinnaga. 
  32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
    You can’t always get what you want
    You can’t always get what you want
    But if you try sometimes, yeah
    You might find you get what you need!