Aasta 2017 blogimeem

  1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa varem teinud pole?
    Istusin autoroolis! Küll ainult korra ja autokoolini ei jõudnud, aga asi seegi.
  2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
    Meenutage, kas ma andsin lubadusi? Ilmselt tahtsin kirjutada magistritöö, aga see jäi küll tegemata. Uuel aastal tahan tegeleda põhjalikumalt oma terviseprobleemidega ja need korda ajada. Võlad maksta. Leida mingi skeem, kuidas üksi oma finantsidega hakkama saada.
  3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
    Ühte pisikest nägin küll.
  4. Kas keegi su lähedastest suri?
    Õnneks ei.
  5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2018, mida sul 2017. aastal ei olnud?
    Rahu ja stabiilsust.
  6. Milliseid riike sa külastasid?
    Rootsit ja Lätit.
  7. Milline 2017. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
    Kuupäeva ei mäleta, aga auto seismajäämine keset Lätit oli priceless. Siis see, kuidas me Nuuskmõmmikuga kokku sattusime. Ehk siis august.
  8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
    Tõlkisin kaks raamatut.
  9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
    Et mul ei õnnestunud oma suhet hoida.
  10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
    Haigusterohke aastalõpp on olnud. Suviseks diagnoosiks (mitte ametlik, vaid kahtlus) bipolaarne meeleoluhäire. Aga kõige rohkem jääb meelde ikkagi see, et suutsin tõukerattaga kukkudes endale trauma tekitada.
  11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
    Jope! Järelmaksuga Hansapostist, aga ilma selleta ma tööl käia ei suudaks.
  12. Kelle teod väärisid tunnustust?
    Annika Laats. Inimene suure algustähega.
  13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
    Minu maailmapilt muutub üha hallimaks ja mitte kurvas mõttes vaid selles mõttes, et ma ei näe maailma enam mustvalget. Mind kurvastas kõige rohkem olukord, kus arvati, et ma pean kedagi hukka mõistma, aga minu meelest polnud tegu hukkamõistu väärt ja see tekitas suuri pingeid. Inimesed on… inimesed. Kõik teod mis me teeme on osalt impulsiivsed ja seotud sellega, mida me just sel konkreetsel ajahetkel tunneme ja arvame. Seda on oluline meeles pidada, et mitte veritasuni välja minna ja eks ma pean seda ise ka meeles pidama.
  14. Millele kulus enamik su rahast?
    Hmpf. Kui ma teaks. Lastele? Auto remont?
  15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
    Suvine roadtrip oli NII SUPER ÄGE. See, et Nuuskmõmmiku-sugune ilus mees minust huvitatud võiks olla. Koolikaaslaste magistrilõpetamine! See hetk, kui tabasin Krati Linkin Parki lugusid kaasa laulmast.
  16. Milline laul jääb sulle alati 2017. aastat meenutama?
    One More Light.
  17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:i) õnnelikum või kurvem? Kurvem.
    ii) kõhnem või paksem? Paksem. Nagu… häiriva paksusega juba.
    iii) rikkam või vaesem? Stabiilsem. Võib-olla natuke vaesem, kui kõik tulud kokku lüüa, aga vähemalt laekub see korrapäraselt kord kuus.
  18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
    Rohkem võiks reisida.
  19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
    Vähem võiks ennast haletseda. Tühja pilguga arvuti taga passida.
  20. Kas sa armusid kellessegi 2017. aastal?
    Jaa! Ja see oli nii äge, sest ma olin kindel, et pole nendeks tunneteks enam võimeline. Kaks korda armusin, kolmas on käsil.
  21. Mis oli su lemmik telesaade?
    Telesaade või? Nagu telerist? Telerit ei vaata. Sarjadest on ikka vanad lemmikud – Grey ja Criminal Minds.
  22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
    Mul on vihkamisega segased tunded, ma ei kipu seda tegema. Eriti. Mõnede inimeste teod võivad küll mõistmatust tekitada.
  23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
    Lugemispostis kirjeldan.
  24. Mida sa tahtsid ja said?
    Materiaalselt – suvist reisi. Mittemateriaalset – ma ei osanud seda tahtagi, aga ma olen saanud nüüd aasta lõpus komplimente ja ühele mind pikka aega piinanud loole lõpetuse. Unistuste töö ka!
  25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
    Eile mõtlesin tõsiselt sellele, et peaks filmidele ka GoodReadsi tegema. Imdb töötab vist umbes nii ka? Lemmikut ei oska välja tuua. Kõige suurema WTF elamuse sain “Swiss Army Man” vaadates. Meeldisid “My Old Lady” ja mõned teised kirjandusteoste põhjal tehtud filmid.
  26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
    Sain 31. Sünnipäeval nutsin. Oli parasjagu väga depressiivne episood. Siis kõlas koputus ja mu kallid suslikud hüppasid läbi (issi tõi), et mulle õnne soovida. Hakkas parem küll.
  27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
    Raha. See konstantne rahapuudus hakkab ajudele käima, ausõna. Mul on külmiku peal maksegraafik, aprillist PEAKS hakkama kergemaks minema.
  28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
    Valge vein. Nuuskmõmmik. Igahommikune päikesetõus mu köögiakna taga – kliimasoojenemine või looduskatastroof või mis iganes, aga sellise värvidemängu juures ei saa õnnetu olla.
  29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
    Nagu juba öeldud – Annika Laats.
  30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
    No kuidas ma suudaks nad pingeritta panna? Suvel oli üks meeldejääv öö ja aasta lõpus mõned sügavad vestlused.
  31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2017. aastal said?
    Parem vale õiges kohas, kui tõde iga hinnaga. 
  32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
    You can’t always get what you want
    You can’t always get what you want
    But if you try sometimes, yeah
    You might find you get what you need!
Advertisements

Kaitstud: Killud toovad õnne?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kingid taga, kingid ees

Mul ei ole mitte mingit õigust sellest rääkida, sest ma pole suurt kuhja oma kinke veel kätte saanud, aga teate ju küll, kuida selle blogimisega on – tuleb kirjutada kohe, kui on mõte, sest muidu on mõte aga pole aega või on aega, aga pole mõtet. Sõnaga.

Kingitused.

“Aasta ema” tunnistab nüüd, et sel aastal jätsin kingid oma lastele tegemata. Esiteks on minu rahaline seis mitte kehv, vaid suisa kirjeldamatu, teiseks nad saavad kinke niikuinii isalt ja vanavanematelt ja kolmandaks sobib nende iseloomustamiseks see pilt:

kassjakoer

Ehk siis Prootoni jaoks võiksin ma kuusekäbi ka paberisse mässida ja ta oleks rõõmus, Kratt oleks ilmselt nagu Marimelli Meelis ja kirtsutaks nina ka hoolikult valitud esemete peale. Tingliku jõulukinki nad siiski said – lastehoius ülimalt populaarseks osutunud Dobble oli Maximas 40% soodustusega, algul mõtlesin selle Prootonile kinkida, aga kuna Krati jaoks midagi silma ei jäänud, siis said selle niisama kätte. Mingil hetkel tööl avastasime, et peal on 6+, aga meil mängivad kolme-neljased ka ning ka täiskasvanud on hasardis. Selles mõttes hea mäng, et küsimus pole mitte õnnes ega ka nutikuses vaid lihtsalt tähelepanus ja keskendumises ja jumal teab, et need oskused vajavad meie peres arendamist.

Üks ja ainus kink mis ma tegin, oli sõber Nuuskmõmmikule. Nägin juhuslikult osta.ee-s surfates nuuskmõmmikuga suupilli, plastikust mänguasi noh, aga igal juhul ostsin ära. Sinna juurde minu isiklik lemmik – viskišokolaad – ja siis veel Tartust leitud kaart. Ma arvan, et andis mu tunded edasi küll. Nuuskmõmmik igatahes kirjeldas, kuidas tal pakki avades suur ja nostalgiline naeratus üle näo kandus. Tema kingitus mulle oli iseasi, sellest olen siiamaani šokeeritud, aga see on ka natuke pikem lugu.

Millalgi ammu enne jõule juba augustis jäi mulle silma saabus mulle postkasti raamatu “Pagulusse” tutvustus. Mul hakkasid seda lugedes kohe kõrvad liikuma, sest minu kallis vanaema aseaine Liki on saanud oma nime Liki Toona järgi. Käisin just praegu kontrollimas, nime Liki Eestis rohkem ei esine. Seega mõtlesin, et tal võiks olla põnev lugeda, mis nende kunagistest suvekodunaabritest saanud on… samas raha nagu moment ei olnud ja ei saanud ära osta. Õnneks tekkis mul Salapärane Jõulupäkapikk, kes raamatu kohale tõi ja nüüd keeldub selle eest raha võtmast, sest tal on endal ka Likiga omad jutud rääkida. Hmpf.

Mõrumagus lugu siia kõrvale on see, kuidas vanainimese mäluprobleemide tõttu tänati mind selle raamatu eest viis korda ja veel kolm korda küsiti, kuidas mul küll see nime saamise lugu meeles oli ja kuidas ma oskasin nii hästi valida. Ma pole absoluutselt kannatlik inimene, aga Liki lugusid olen ma tuhat korda kuulanud ja loodan kuulata tuhat veel.

Ah ja parim kingitus/üllatus/jõuluime sel aastal oli see, et võitsin Facebookis (ise loosist midagi teadmata) Tallinna Loomaia aastase külastuskaardi. 2018 tuleb loomaia-aasta.

Ma tean, et see on vana tõde aga siin seda kingipakihulluse-külluse iseloomustusi lugedes peab vist üle kordama, et jõulude mõte ei ole kingitused. Ja kingituste mõte pole see, et neid kinkida kohustuslikus korras kindlas tähtpäeval. Kui näed midagi, mis kellelegi meeldiks, siis tunned selle tunde ära. Ja käige oma vanaemadel külas (või nende aseainetel, ma ühel juba olen külas ja teisele lähen homme) ja mängige lastega lauamänge või pange kingiks saadud Lego kokku või toitke parte (mitte saiaga). Minu jõulutunne on juba ammu mattunud diagnoosi ja õnnelik-olemise-kohustuse alla, aga sellega kaasnevad mõned hetked, mida ma ootan. Juba varsti võtan uue aasta vastu küünaldega kaunistatud Rõuge kirikus, kus on koos mulle kõige kallimad inimesed.

Head.

Kristallvaas vanatädi kapis

Disclaimer. Ah, ei olegi disclaimerit.

*

“Sa ei riku midagi ära,” ütled selle suure sisemise arrogantsiga, mis vaid sulle iseloomulik on. Aga sa ei tea. Sa ei tea, kui palju asju olen ma oma elus ära rikkunud, puruks peksnud, kasutuskõlbmatuks kulutanud. Kui mitu telefoni, kui mitu püksipaari, kui mitu veiniklaasi, kui mitu pastapliiatsit, rahakotti, valget seina, korterit, inimest, boyfriendi, armastust.

Iga kord vihastab see mind üha enam. Esimesel korral on okei – me olime noored, me ei teadnud, me ei osanud paremini. Teisel korral on noh, mõned inimesed ei sobigi omavahel kokku, ju see siis pidi niimoodi minema. Kolmandal korral on asi minus, neljandal korral temas. Viiendal veel leiab mingi vabanduse. Aga kuues, seitsmes, kaheksas on lihtsalt jätk lõppematule jadale, mis ometi peaks olema lõplik, sest igaühe jaoks ju peaks olema kuskil keegi. Igale potile kaas ja kui see katki läheb, siis tuleb ka pott minema visata, sest õige kaane leidmisest lihtsam on lihtsalt osta uus pott koos kaanega.

Hoopis mind tuleks minema visata nagu mina viskan minema kõik inimesed, kelle olen katki teinud.

Juba mu ema ütles mulle, kui ma olin alles miniatuurne plikanähvits, et “sina ei oska ju asju hoida”. Jutt käis mänguasjadest, tüdruknukust, kelle juuksed ma ära lõikasin ja poissnukust, kelle näole ma rohelise vildikaga tuulerõuged joonistasin. Oma lapseajuga arvasin täies siiruses, et nuku juuksed kasvad tagasi ja vildikad on ju ometi pestavad, aga ei. Lapsepõlve lõpuni mängisin kiilaka nuku ja plekilise nukuga, sest ma ju ei osanud asju hoida ja seega ei pidanud need olema ka asendatavad.

Pärast lapsepõlve ei osanud ma hoida töökohti, kortereid ega abielu. Vabandust, abielusid. Ometi suudan ma jätta mulje, nagu oleksin veel süütu ja teeksin seda kõike esimest korda. Astun esimest korda ligi ja lausun midagi nagu “kas sa tead, et läbi su silmade saab hinge põhja vaadata?”, küsin esimest korda, kas sa ikka sööd ja magad korralikult, teen esimest korda oma laimikooki ja imelisi ahjukartuleid, võtan end esimest korda riidest lahti, häbenen esimest korda nagu kolmeteistaastane, silitan esimest korda kellegi kukalt nii, et see mult viimasegi mõistuseraasu viib.

Ja kogu selle aja kummitab mu kuklasagaras teadmine, et kui midagi on tehtud esimest korda, siis tehakse seda ka suure tõenäosusega viimast korda.

Mul on parem pidada sind selleks suureks kristallvaasiks oma vanatädi elutoa vitriinkapis, mida ma nii väga oleks ihalenud puudutada, kuid mis jäi mulle alati kättesaamatuks. Ma ei saa katki teha asja, mida mulle ei usaldata. Kui sa ei kuule mu häält, ei saa me tülitseda. Kui sa ei tea mu numbrit, ei saa sa mulle helistada selleks, et mina saaksin toru hargile visata. Kui sa pole harjunud mind puudutama, ei ole mul nii valus, kui neid puudutusi enam ei ole. Kui ma pole sulle kohvi voodisse toonud ei tunne ma end nii veidralt sel hommikul, mil pean kohvi jälle ühele tegema.

Ma ei tea kui kaua ma jaksan sind midagi nõudmata imetleda. Vahel on tunne, nagu inimeste elud koosnekski vaid algusest ja lõpust, vahepealne on ainult millegi ootus. Paine, olles teadlik sellest, mis määramatult järgneb. Pidev agoonia naudingust teades, millega see lõpeb. Kui palju ma annaksin selle eest, kui suudaksin oma ratsionaalse poole väja lülitada, kustutada oma empiirilised oletused sellest, millega see kõik vääramatult lõpeb. Mul on hea meel, et sa oled kättesaamatu, sest muidu ma teeksin su katki.

Kristallvaas vanatädi kapist on ainus asi mu lapsepõlvest, mida ma ei saanud katki teha. Seda käisin imetlemas igal pühapäeval, kui me veel perekondlikult suhtlesime. Siis igal suvel, kui meid nädalaks ajaks maale kupeldati. Siis perekondlikel pühadel ning lõpuks matustel. Ühel päeval võtan ma oma väärikuse riismed kokku ja ütlen sulle:

“Me ei saa rohkem suhelda.”
Ja sina vastad: “Okei.”