… ehk kuidas mu sünnipäev ennast täiesti ise korraldas.
Viskasin mõni nädal tagasi Facebooki üles üleskutse, et võiks laupäeval, 11. märtsil midagi teha. Tol hetkel ei olnud mul veel mitte ühtegi plaani, mida. Uurisin matkajuht Martinilt, kas tal oleks aega üht seltskonda mõned tunnid ringi tiirutada – Martin oli end juba mujale lubanud. Siis küsisin Heikilt sama küsimuse ja… Heiki leidis, et davaiks. Tehtagu.
Kindel oli, et alguspunkti pidi saama rongiga Nõmmelt. Nii et plaani läks Nõmmelt rongiga Kloogaranda, paar tundi tiirutamist ja siis Kloogalt rongiga Nõmmele tagasi. Kirjutasin Facebooki ilusa postituse, kõik info täpselt kirjas ja jäin külalisi ootama. Mingi hetk tabas mind paanika, et KOOKI on ka ju vaja. Aga koogi metsa viimine ja lõikamine ja söömine on täisikaldus, vaja oleks midagi kergesti näpu vahelt söödavat. Muffinid it is. Prooton lubas nad mulle küpsetada ja kuna neiu Apelsinil tegelikult ON kondiitripaber ka taskus, siis pidid nad need kahepeale ära ka kaunistama. Küpsetamisega muidugi läks nii, et eelmisel õhtul ei valminud mitte üks muffin, aga mingi osa minu kohusetundest on ilmselt realiseerunud mu lapses ja ta for real TÕUSISKI laupäeva hommikul kell kuus üles, et mulle muffini valmis teha. Ja tegidki. Sel hetkel, kui külalised saabuma hakkasid, nägi kogu bardakk välja nii:
Siis oli juba teada, et edasi saab ainult hullemaks minna. Saabus Neiu Apelsin kastiga, valmis võikreem, võikreem sai muffinite peale. Kass aitas.
Siis hakkasid teised külalised järjest saabuma. Üritasin Tikrile ja kaaslasele selgeks teha, et nad on tulnud tund aega varem. Tikker oli veendunud, et nad on tulnud selleks kellajaks, mis ma kirjutasin. Mina, et ei – 11:45 peame uksest välja astuma. Siis helistasid Pikker ja Anna, et käivad Macist läbi ja on kohe kohal… mina mõtlesin, et mida hekki, tund aega on ju veel aega. Kui aga Mariliis kirjutas, et ta on juba rongis ja Tikker näitas ürituse all olevat postitust, mille MA ISE OLIN KIRJUTANUD FFS, siis sai minu ATH aju ka aru, et ma olen tunni ajaga mööda pannud ja me peaks juba rongi poole jooksma. No jooksime siis. Ja jõudsime ka.
(Pärast, kui ma sünnipäevapilte Facebooki postitasin, küsis sõber Mats ebalevalt, et mis mu silmaga juhtus. Seletasin siis, et vana ja kurdiksjääv kass magas rahulikult ahju ees, aga mul oli vaja oma nägu talle karva sisse toppida (NUNNNUUUU JUUU), aga kass ehmus nii, et virutas mulle küüned silma. Mats ohkas kergendatult, tema olla juba kartnud, et peab kellegi kasti lööma.)
Sünnipäevaseltskond sai aga kenasti Kloogarannas kokku, jõi tervitusšampuse ära ja hakkas vudima. Mööda mereäärt vuta-vuta, siis vahepeal kerge põige metsa, paar geopeituse karbikest (mida ei leidnud).
Mina ja Janek väsisime kogu selle kilomeetrise jooksmise peale juba korralikult ära. Muide, samas kohas lesisime me suvel pärast Liis Lemsalu kontserti, nii et oli selline… hingestatud hetk.
Treppoja oli ilus nagu alati, leidsime karbikese ja soovijad said end läbi jää kukutada.
No ja ega edasi ei olnudki muud, kui Klooga järve randa kõmpida ja lasta end muffinitest üllatada. Idee Pinterestist, minu meelest töötas 37 muffinit 37 küünlaga ääretult hästi. Eriti hea on Liina nägu sel pildil, kui ta muffineid esimest korda näeb.
Siis tegime veel veiiiiiiidikene romantikat, sest no selline koht oli meie tarbeks valmis pandud!
Mu päris ausalt ei olnud plaanis mitte mingit “jätkame minu juures” üritust, aga lõpuks läks nii, et Pikker ja Janek käisid poes ja Pikker keetis suppi ja me kõik sõime suppi ja mängisime Cards Against Humanityt ja jõime veini ja tellisime veini juurde ja üleüldse… kuulge, nii toredat pidu pole jupp aega olnud.
Aitäh, Heiki, matka juhtimise eest!
Aitäh, Prooton ja Preili Apelsin, muffinite eest!
Aitäh, Janek, et viitsisid minna ja rongist maha jäänud Kristiina peale võtta!
Aitäh, Pikker ja Anna toidu ja veini eest!
Aitäh kõigile kingituste eest!
Aitäh, Kratt, Eesti Meistrivõistluste II koha eest judos – täpselt õigel päeval!
Ja üleüldse elan ma võrratus maailmas koos võrratute inimestega.
Superwoman, cryable. 