Minu improsüütus

Siin paremal üleval on mul lahtrike “Teater” ja seal nimekiri etendustest, mida ma olen näinud. Alustuseks tuleb minna tagasi 10 aasta tagusesse aega ja meenutada Vanemuise juures tegutsenud näiteringi, kus preemiaks sai 100% soodustusega pileteid. Eiei, mitte TASUTA pileteid, vaid 100% soodustusega pileteid – nii seal peal märgitud oli. Tänu nendele käisin ma teatris iga nädal, mõni nädal suisa kaks korda. Sadamateatris elasime, etendus “Auto” oli peas ja mitu korda ma olen Tambet Tuisku või Hannes Kaljujärve laval alasti näinud, seda ei suuda kokku lugedagi.

Siis ma aga abiellusin ja mul tekkisid lapsed. Teater jäi väga tahaplaanile ja ma ei jõudnud sinna mitu aastat, kuni ma täiesti teadlikult otsustasin, et nüüd võtan end kokku. Eesmärgiks sai üks etendus igal kuul või siis laiemalt võttes 12 etendust aastas. Kõigepealt tekkis meil väga lahe teatrikolmik Liina ja Joeliga (või siis nelik, kui Allan ka tuli), üksi teatriskäimine pole minu jaoks mingi probleem ja lõpuks sebisin ma teatrisse V, kellega koos olen viimased etendused ära vaadanud.

Nüüd teeme kõrvalepõike ja tuletame meelde, et mul on parim sõber – mu kallis Karupoeg. Kellel oli tüdruk, kes tegi ja teeb siiani improteatrit. Ja kohe, kui ma sellest ideest kuulsin, olin ma müüdud.

Ma väga-väga tahaks ise improga tegeleda, aga oma pooleteise töökoha, kahe lapse, firma rajamise ja kooli lõpetamise kõrvale mahutan ma vaevu kaks 30-minutilist tervisejooksu nädalas, et mõistuse juures püsida. Seega annan ma oma panuse sellega, et käin igal võimalusel Eesti improt vaatamas ja elan neile muidu hoolega kaasa. Seega – parampapaa – PRESSITEADE:

Eesti esimene (rahvusvaheline) improteatrite festival toimub18-19 oktoobril Tallinnas, 
Telliskivi Loomelinnakus.

 

Veel ei ole koos piisavat summat, et katta väljamaa truppide reisiga seotud kulusid.

 

Siin on võimalik aga kõigil abikäpp külge panna ja hoogu lükata: Hooandja Link

 

Ürituse koduleht siin

 

FB leht siin

Igast viiekast on abi ja kes suudab, võib rohkemgi panustada. See on seda väärt. Tehke mulle see väike kingitus WordPressi-blogi seitsmenda aastapäeva puhul.

Kaitstud: Teenage crush

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

HATIFNAT

NO60 ehk Iga hetk südamelöök oli küll muidu…oeh, poliitkorrektselt väljendades “mitte just kõige parem etendus mida ma näinud olen”, aga sellest hoolimata pakkus ühe kirka hetke. Mulle tundub, et teistele jäi see selgusetuks ja naersid ainult lapsevanemad, kes on üritanud ise surmväsinuna üht üleväsinud kolmeaastast voodisse suunata, aga igal juhul:
“Inga, magama!”
Inga tõmbab teki üle pea ja hakkab sõrmi liigutama.
“Issi, kes ma olen?”
“Koletis.”
“Ei. Issi, kes ma olen?”
“Suur kole koletis.”
“Ei. Issi, kes ma olen?”
“Mmm… lamp. Ma ei tea. Inga, palun lähme magama.”
“Ei. Issi, kes ma olen?”
“Diivan. Konn. Roheline pidžaama. Kuu” … igaühele vastuseks “Ei. Issi kes ma olen.”
Agoonia kasvab.
“Inga, ma ei oska ära arvata. Palun lähme magama, palun – ma olen väga väsinud.”
“Ei. Issi, kes ma olen?”
“Puur.”
“Ei. Issi, kes ma olen?”
“Lamp. Inga, palun lähme magama.”
“Ei, sa juba ütlesid. Issi, kes ma olen?”
“MAGAMA, KOHE MAGAMA! MA EI TEA, KES SA OLED! MA OLEN VÄSINUD! KAS SA SAAD MAGAMA VÕI EI SAA!”
Mille peale ilmuvad teki alt välja süütud lapsesilmad: “HATIFNAT! Ma olen hatifnat! Kuidas sa ei tea?”

Detektiivlavastus “PULM”

Mul tekib alati kerge lühis, kui ma Karupoja nime raamatupoe letil või reklaamplakatil või ajakirjanduses näen. Sest alles me ju istusime Treffneri keldris, olime diibid, sõime võileibu, jooksime üle Toome, “õppisime” Taavi pool keemia arvestuseks, käisime ujumas, hääletasime linnast välja, jõime botaanikaaias õlut, jõime liitrite kaupa teed, kohtusime teiste noorkirjanikega Illegaardis, rääkisime Werneris armastusest, veetsime sõbrapäeva koos voodis (telekast Arklaadiat vaadates), jalutasime öises Tähtveres, sõime võõras aias valgehallitusjuustu, ronisime ülikooli loengutele, kuhu meil vähimatki asja polnud, kirjutasime teineteisele kirju ja luuletusi, kuulasime muusikat, tantsisime Rüütli tänaval, kuulasime üksteise kurbi lugusid ja õnnelikke lugusid ja muidulugusid ja …

Ja nüüd siis korraga niimoodi. Soovitaks, et minge vaatama – aga põhimõtteliselt on välja müüdud ja pileteid on veel ainult nendeks õhtuteks, mil mina tööl olen. Aga olgu. Seekord siis nii.

(Tead, ma olen nii uhke Su üle ja nii õnnelik Su pärast.

Sulle alati Siil.)

… tahan üksi maksta oma eilsed võlad.

Ühesõnaga, selleks et kirjutada teatrist, pean ma alustama raamatutest. Leidsin täiesti vaimustava tsitaadi Wintersonilt:

“Book collecting is an obsession, an occupation, a disease, an addiction, a fascination, an absurdity, a fate. It is not a hobby. Those who do it must do it. Those who do not do it, think of it as a cousin of stamp collecting, a sister of the trophy cabinet, bastard of a sound bank account and a weak mind.”

Andsin endale lubaduse, et ei tee raamaturiiulit enne korda, kui olen uue Wintersoni soetanud. Õnneks sünnipäevaks ma selle sain, aga seekord ei organiseerinud ma riiulit mitte raamatuteaduslikult (autorid koos, luule koos, teater koos, õppematerjalid koos), vaid sisekujunduslikult.

 

Nii. Aga tegelikult tahtsin ma üldse rääkida sellest, et viimasel ajal olen ma raamatutesse panustamise asemel teatripileteid ostnud. Võtsin eelmisel aastal plaani käia kord kuus teatris ja tegin selleks tõeliselt üleinimlikke pingutusi. Nt. istusin teatris mõnusalt 8 kuud rasedana. “Lõputu kohvijoomine” oli suhteliselt raske katsumus ja pärast seda nentis J. (või oli see Karupoeg?), et mul oleks võinud lõpus veed ära tulla – oleks nagu etendusega kokku läinud või nii. Hiljem arutlesin Karupojaga msn-is:

 je suis nul says: “Vaata ma kukun” piletid on müügis, aga ma olen vist liiga rase.
Karupoeg says: “Vaata, ma sünnitan”

 

Ühesõnaga “Vaata, ma kukun” jäi minust nägemata. Aga “Lõputu kohvijoomise” puhul panin ma tähele, kuidas minu arvamus Danzumehe omast ikka kardinaaselt erineb. Mulle meeldis. Väga. Ja asi polnud mitte ainult selles, et laval oli täpselt samasugune laud, mis meil elutoas. See oli selline mõnus ajalootund, ma mõtlesin isegi, et keskkoolis täiesti aktsepteeritav näitlik õppevahend – panna õpilased salvestust vaatama ja pärast arutada, millised sündmused läbi käisid, kes oli kes ja nii edasi. Ühtlasi sain ma aru, et teatrikriitikut minust ei ole. Õnneks on teisi, kes seda tööd teevad minu eest. Võib-olla on see ka osa mingist teatud tüüpi ärevushäirest või lihtsalt käib moodsa ajaga kaasas, aga viimasel ajal olen ma tähele pannud, et ei suuda nautida filme või etendusi, mille lõppu ma ette ei tea. Ühesõnaga filmi puhul loen ma alati IMDBst enne kirjelduse ära ja etenduse puhul loen kriitikat.

 

Ühe hiljuti nähtud etenduse puhul ma seda ei teinud. Käisime vaatamas PolygonTeatri “Maja” ja ausalt… mulle ei istunud. Ma armastan absurdi, aga sealne sõna- ja mõttekordus ajas mu sõna tõsises mõttes hulluks. Ma armastan Janek Joosti ja tema laval nägemine üle aastate oli ka ainus pluss minu jaoks selle etenduse puhul. Aga mis teha. Pärast koju jõudmist mõtlesin, et vaatan siis arvutused ka üle ja ma isegi ei üllatunud, et Danzumehe nägemus minu omast jälle täiesti erinev oli. Ju on siis maitse niivõrd erinev, mis teha. Vähemalt oli “Maja” esimene etendus üle hulga aja, kus ma oma seadusliku abikaasaga käisin… tavaliselt juhtub nii, et kui ma olen piletid hankinud, tuleb tal midagi vahele ja tulebki jälle J. kaasa haarata.

 

Selle aasta alguse teatrimaraton tegi mulle aga selgeks, et kord kuus on minu jaoks liig. Natuke aega on vaja, et üks etendus settiks enne, kui järgmine peale tuleb. Noh, aprillis on “Muumitrollid” ja Dylan Moran ees, eks siis maisse katsun midagi tõsisemat mahutada ja suvel on niikuinii puhkus. Või on mõni suvetendus tulemas, millest ilma jääda ei tohi?