Head tädid edutatakse aiarühma

Millalgi talvel istusin ma oma tööpäeva alguses kohviga maha ja kirjutasin Facebooki postituse, mida jagati tuhandeid kordi. Tehti isegi nupuke. Tol hetkel olin ma veel täiesti kindel, et minu tulevik ongi ainult ja ainult sõimerühmas. Ma sobisin sinna. Mulle meeldib olla kümne lapse kaisupall, nendega mürada, nende eest hoolitseda, mängida, taga ajada, vanematega suhelda. Vahepeal aga selgus, et mu hingelapsed (st eelmine sõimerühm, kellega ma liigagi kokku kasvasin) jäävad jälle ilma õpetajata ja siis tegin otsuse, et okei. Viin nad siis koolini.

Ma vist ei ole siia kunagi oma hariduskäiku kirja pannud, aga põhimõtteliselt võin ma õpetada lapsi sõimest kuni põhikooli lõpuni. Sellest hoolimata meeldivad mulle just need kõige pisemad, sest tegevus nendega erineb sellest, mis mind kodus ees ootab. Need mu isiklikud ihuviljad on äärmiselt intensiivsed ja suhtlemisaltid ja eriti ATH joontega Prooton tahab kogu aeg RÄÄKIDA. Põhjus sõime valimiseks oli seega äärmiselt proosaline – päeval mustad mähkmed ja füüsiline koormus, õhtul maailma asjadest jutustamine.

No ja üsna ootuspäraselt ongi nii, et töö aiarühmaga on minu jaoks sada miljon korda väsitavam. “Õpetaja, aga miks?” kordub iga minuti tagant, kõik tahavad, et ma just neid vaataks, just nendega tegeleks, just nende küsimusele vastaks… no ja eks aiarühmas ole seda va õppetöö osa ka rohkem, kui sõimes oli. Aga eks me kohaneme vaikselt. Praegu on küll nii ajusurnud olla, et ega mul muuks peale töö ja laste eest minimaalselt hoolitsemise võhma ei ole.

No ja – akrojoogas hakkasime käima. Lõpuks.

Südamemurdjad

Kui ikka aiarühma edasi läinud kaksikud su õues pikali jooksevad, pooleks kallistavad ja siis emalt küsivad “kas me võime tädi Liisi koju kaasa võtta?”, siis on vist midagi õigesti tehtud.

Oled sa nüüd õnnelik?

Järgneva nädala jooksul vahetan ma töö- ja elukohta, lõpetan raamatutõlke ja sõidan puhkama. Kuidas ma seda kõike jõuan, seda ma veel ei tea.

Pealkirjaküsimust küsitakse minult tihti. Olen nüüd saanud, või saamas, kõike seda, millest ma jupp aega unistanud olen. Uue töökoha palgaga peaks põhimõtteliselt (kui vanad võlad makstud saan) elada saama nii, et söögiraha jääb ka. Uus elukoht on logistiliselt küll mitte päris kooli ja töö kõrval, aga 15 minutit nii minul tööle kui lastel kooli on igatahes parem, kui praegune hommikune tunniajane loksumine. Kui raamatutõlkega hakkama saan, ootab mind veel raamatuid. Boyfriendilaadse tootega veedetud nädalavahetus oli täiesti mõnus ja mul on endiselt temaga koos hea aega veeta ainult et… ma ei tunne mitte midagi. Ei armastust ega ka rõõmu vist, või olen ma kõige sellega toime tulemisest lihtsalt liiga väsinud.

Sest see aasta on olnud ikka… meeletu. Meeletult raske ja mul on tunne, et ma olen vähemasti 90 kraadi muutunud. Ma olen kasvatanud endale mingi vundamendi, ma olen üle saanud oma ebakindlusest, ma tean et ma saan igas olukorras hakkama (sest ma olen hakkama saanud) ja ometi ei tea ma nüüd, mida selle uue endaga peale hakata ja kuidas see mu vana eluga sobitub.

EDIT: Lugesin horoskoopi. Kopeerida ei saa, aga põhimõtteliselt oli seal kirjas, et naudi seda, mille nimel sa nii palju rabanud oled.

 

Õpetaja stardirahast võin suu puhtaks pühkida

Et kui ma kunagi kooli lõpetatud saan ja näiteks Rõugesse tööle lähen, siis peaksin saama stardiraha 200 000.-

Aga:

“Eelnõu kohaselt on lähtetoetus mõeldud õpetajale, kes on lõpetanud kõrghariduse tasemel toimuva õpetajakoolituse; asub kõrgkooli lõpetamisega samal aastal vähemalt 0,75 koormusega tööle üldhariduskooli või kutseõppeasutuse õpetajana; ei ole varem õpetajana töötanud; vastab ametikohale esitatavatele kvalifikatsiooninõuetele ning valdab eesti keelt kõrgtasemel.”

Noh, aitäh.

Edit: parandasin näpuka – saadav summa on 200 000.- , millest 100 000.- esimesel aastal, teisel 50 000 ja kolmandal samuti 50 000.

Pirnipuu 3

Most of England is rather flat. – Enamik inglasi eelistab kortereid.

Selle teema võib nüüd peaaegu, et lukku panna. Kaks nädalat suvetööd ja üheksandike eksam. Siis on korras. Ma saan oma närvid tagasi :D

Fakt on see, et mu elukutsevalik on kindel.