Pirnipuu 2020 karantiinieri

Viin Prootoni esimesse trenni kohale ja mainin treenerile, et ta ilmselt hakkab neljapäeviti hilinema, kuna ansamblitund lõpeb 15 minutit enne trenni.
Treener: “Jah, eks see logistika on keeruline.”
Mina: “Mhmh, eriti kui on mitu last.”
Preili Ninatark teisest saali otsast: “Aga emme, sul on ju peale minu ainult üks laps… kes pealegi mulle eriti ei meeldi.”
*
– Kratt, kuidas sulle see õunakook maitses?
– Väga hästi! Teeme seda veel. Aga… ilma õunteta.
*
Kratt tegi eile nii lameda nalja, et ma pean jagama:
“Emme, tead miks selle poe nimi on Tiger?”
“…”
“Sest kui sa siit kellelegi midagi kingituseks ostad, võib juhtuda, et ta on triggered.”
*
Kratt koristab tuba.
Mina: “Pühi siis tolm ka ära.”
Kratt: “Ää. Ei. Miks ma pean. Mis see väike tolm sulle teeb.”
Mina: “Mulle ilmselt ei teegi, aga see koguneb näiteks sinu arvuti sisse ja see kuumeneb üle.”
Kratt: “Ei ole võimalik, tolm on nii väike.”
Mina: “Googelda.”
Kostab klahvide klõbinat. Siis jalgade trampimist vannituppa lapi järgi. Siis pühkimist.
*
Emasiil kõkutab Durrelli lugedes naerda.
“Kratt, kuule, mul on tunne, et ma sunnin sind mõnda raamatut lugema.”
“Miks?”
“No need on hüsteeriliselt naljakad.”
“Siis on neid sulle vaja. Mitte mulle. Ma olen ise naljakas.”
*
Jõuan mesinädalatelt koju, nälginud laps manguma:
“Emme, ma tahaks suppi. Teeme näiteks… friikartulisuppi ilma leemeta.”
*
Koristan. Korraga: ”Kratt kuule, miks su kõrvaklapid pooleks on?”
“Aa. No see juhtus siis, kui ma rage quitisin. Sa peaks selle ameerika tüübi keyboardi nägema.”
*
Elust kangekaelsusega. Lasin rattad ära hooldada ja komandeerisin kogu bande sinna järgi, iga mees tõukab oma velo, loogiline, eks. Jäin mina sisse maksma, jõuan välja – Prootoni äsja hooldatud ratas vedeleb keset tänavat, laps ise nutab täiest jõust. Miks? Tema tahtis Kratiga kulli mängida nii, et tema on rattaga ja Kratt jookseb, aga “maailma halvim vend” ei olnud nõus ja nüüd vaene vanemateta laps ei saa “mitte kunagi seda mida ta tahab”. Draamat jagus tunnikeseks, selle aja jooksul kuulsin ma noh… mida ikka kuuleb lapse puhul, kellel on küpsis katki, “maailma halvima emani” välja. Rahustasin lapse lõpuks kuidagi maha, tegin süüa, kui siis Kratt ärkas: “Mis söögiks on?”
Mina: “Chilli.”
Kratt: “Ei ole… kas JÄLLE ubadega?”
Mina: “Mm… muidugi…”
Kratt: “Sa teed ALATI ainult neid toite, mis mulle ei maitse…”
… ja draama jätkub.
*
Prooton: “Ma natuke loen sinu kaisus, siis mul tuleb kodutunne ja saan oma voodisse minna.”
*
Puksin ja nügin vastupuikleva Krati uksest välja. Eesmärk: mingu tehku rattaga üks tiir. No pool, kui tervet ei jõua. Helistab viie minuti pärast:
“Emme! Ei, minuga on kõik korras… ma tahtsin lihtsalt öelda, et see maastik siin on võrratu… need künkad ja… siin on äge!”
Mina: “Oota… sa tahad öelda, et sulle MEELDIB õues olla?”
Kratt: “Ei, muidugi mitte, ma tahtsin lihtsalt öelda, et maastikul sõita on äge.”
Mina: “Aa ok, siis sa tõesti pole veel peapõrutust saanud.”
Kratt: naerab ja paneb toru ära.
*
Prootoni elutarkusi:
“Emme, kas sa millalgi ikka tööle ka lähed?”
“Miks sa küsid?”
“Mulle meeldib nii palju rohkem… kui sa tööl oled ja õhtul koju tuled, siis me võime päeval ükskõik mida teha ja sa koristad kõik ära, aga kui sa kodus oled, siis sa paned meid ka tööle.”
*
Üritan kassile antibiootikumi sisse saada.
Kratt: “Saad sa mind aidata… no siis, kui sa oled kassi piinamise lõpetanud.”
*
Ilmub Prooton: “Emme ma tean, et ma pean Pipi läbi lugema, aga ega sa ei tea, kus Pipi multika plaat võiks olla?”
*
Käisin poes nädala toiduvaru koju vedamas. Lapsed sõitsid samal ajal rulluiskudega. Koduteel.
Mina: … jah, tead, seda head peekonit ei olnud, ma pidin teist võtma, mis oli küll odavam… aga ka pekisem.
Kratt: Oh, see on hea. Nüüd kui kõik on pekkis, on meil vähemalt pekki!
*
Kratt: Nii hea kana on, ainult et kastet on vähevõitu.
Mina: Kas ma tõstan juurde?
Kratt: Ei.
Mina: ???
Kratt: No mulle tundub, et siin sees on lillkapsas…
Mina: Ee… ei, siin on koor ja küüslauk.
Kratt: A no siis võid panna!
*
Alias.
Mina: kõige suurem loom, kes elab vees
Prooton: See… LAAVA!
*
Jalutame Kratiga. Teele jääb järsk trepp.
Kratt: “Oh, siit oleks jumala äge rulaga alla sõita!”
Mina: “Kuule, ei. Mulle meeldid sa elusana rohkem.”
Kratt: “Nii, tehniliselt: koomas on ju ka elus…”
*
Kratt tuleb mulle rääkima, et tal on vaja kardinaid:
“… no ja siis üks õhtu, kui ma tulin, siis ma korra läksin oma toa akna alt mööda ja KÕIK on näha…”
“Tõmba siis ruloo alla.”
“Misasi?”
Demonstreerin.
“No aga MIKS SA MULLE ÖELNUD EI OLE, et sellel aknal on ruloo???”
*
“Kui te jäätist võtate, siis pange palun ülejääk külma tagasi ka.”
Kratt: “No olgu, olgu. Aga meil ei jää ju midagi üle!”
*
Helistab Kratt: “Emme, me oleme nüüd Tallinnas, varsti jõuame koju.”
Mina: “Kas te tahate kohe süüa ka, mis vanaema teile tee peale kaasa pani?”
Kratt: “No ta pani neid asju, mida mitte keegi ei söönud… nii et tee jah friikartuleid.”
*
Hommik. Olen tegelenud viimased pool tundi vanema lapse äratamisega. Laps aktiveerub 10 minutit enne seda, kui peaks uksest väljas olema, saab riidesse, jõuab ukseni.
Mina: “Sa oled muidu nagu kursis sellega, et hommikuti peaks hambaid ka pesema?”
Eelteismeline: “Sa oled muidu nagu kursis sellega, mis kell on? Ma jään bussist maha.”
Ja läks.
*
Kratt: “Huvitav, kas kali ja lagrits sobivad sama hästi kokku, kui viin ja hapukurk? Kuigi ma ei tea üldse, mis värk selle viina ja kurgiga on…”
*
Kratt tõstab endale pastat ja mõtleb poole tee peal ümber:
“Ei, ma panen ikka taldrikusse, siis on mul lihtsam köögivilju välja nokkida.”
*
Prooton: “Emme, miks sa neid munakoori kogud?”
Mina: “Need lähevad vanaema kanadele.”
Prooton: “Aga miks kanadel neid vaja on?”
Mina: “Munakoortes on kaltsiumi ja kanade kehad kasutavad seda uute munade tegemiseks.”
Prooton: “Maailma parim ümbertöötlemine ju!”
*
Kratil kirjutada võõrkeele tunniks kirjand teemal “Miks ma tegelen just selle spordialaga?” Nördinud noor mees kurtma:
“Ma palusin õpetajalt abi ja ta keeldus mind aitamast… küsisin, kuidas on saksa keeles et “ma ei teeks üldse sporti, aga ema ütleb, et tema maksab selle eest ja seega ma ei saa trenni pooleli jätta”…. aga ta ei öelnud mulle!”
Ise muigas. Trollimise algkursused võib vist läbituks lugeda?
*
Prooton on nõks hiljaks jäämas, aga sada muret on – guašše lisaks vaja ja kas kõik asjad on kaasas ja kuidas ma flöödist tagasi saan ja. Surun ta lõpuks uksest välja, 10 min hiljem kui planeeritud.
Mõne hetkel pärast kostab koputus ja Prooton on ukse taga tagasi: “Emme, kas ma olen nii hiljaks jäänud, et pean jooksma?”
*
Kratt eile, tulles tagasi seksuaalharidustunnist tervishoiumuuseumis: “… ja siis meile näidati veel, et on olemas lisaks neile lappidele, mida naised tavaliselt kasutavad, ka mingi selline korduvkasutatav topsik…”
Mina: “Mhmh, mul see olemas.”
Kratt: “Ei ole! Ei ole võimalik. Appikene, kui miski on korduvkasutatav, siis on see kohe sul ka olemas… “

Lihtsalt paar tundi vanemdamist

Praegusel ajal peab vist leppima sellega, et mingeid pikaajalisi plaane ei tee. Selleks nädalavahetuseks oli plaanis Intsikurmu, mistõttu sebisin Prooton Tallinna lähedal asuvasse väikelinna sõbrannale külla. Ise jäin haigeks ja olen kodus, aga noored daamid olid siin juba nii elevil-nii elevil, et külaskäiku ära jätta ka ei saanud.

Logistiline p*se nr 1 on see, et minna sai rongiga, mis läks napid minutid pärast Prootoni hambaarstiaega. No lootsime et jõuame kuidagi ja pakkisime asjad kaasa. Õnneks oli laps ülitubli, auk sai kiirelt kinni, meil jäi aega veel Kristiines SHOPATA (ma ei tea, kust see laps oma shoppamisvaimustuse saab, mitte minult), siis veel SHOPATA (“Tahan oma raha eest midagi osta, mis lõhnab hästi.”) ja siis rongile. Ja siis rongis:

“Kas sul telefon on kaasas?”
“On küll, ma panin kotti.”

No aga ei ole. Helistame – ei ole. Helistame Kratile, et võtaks kodunt telefoni ja viskaks meile Nõmmel rongi peale. Ei võta vastu. Ilma telefonita esimest korda üksinda rongiga sõita ei julge. Paanika, seega.

Lõpuks tuli kadunud asi ikkagi kotipõhjast hääletuna välja, ostsin Prootonile pileti ära ja saatsin ta teele koos kõigi julgestusmeetmetega (telefonis meeldetuletus, sõbranna pidi helistama, sõbralik tädi kõrvalistmelt pidi ka samas peatuses maha minema) ja hakkama said. Nüüd on sõbrannadel sleepover, vahupidu ja muud jutud, nagu selles vanuses tüdrukutel ikka.

Minul aga oli üle mitme-setme aja jälle võimalik Kratiga koos filmi vaadata. Star Warsiga hakkasime pihta, nüüd on jälle mitme kuu filmiõhtute sisu teada.

Kuidas teie oma eelteismelistega ühisosa leiate? Mulle tundub, et kui nad väiksemad olid, siis oli selles osas kuidagi lihtsam – ma käin hea meelega igasugu muuseumites ja mänguväljakutel ja loomaaias. Aga praegu on neil huvid sellised (shoppamine! ruubiku kuubik! tiktok!), et minu omadega lihtsalt ei kattu ja ühiste tegevuste leidmiseks peab kordi rohkem pingutama.

Öised kaisusegadused

Prootoni tuba on juba pikemat aega remondis. Algas see asi nii, et mõtlesin temaga toad ära vahetada – siia korterisse kolides sai ta kõige suurema, kõige rohkemate kappidega põhjapoolse toa. Ainult et… ta ei taha seal olla, sest seal olla külm ja kõle. No mis siis ikka, vahetame ära. Siis mõtlesin, et kui juba vahetada, siis tõmbaks tapeedi maha ja paneks uue ja põrandale ka mingi laminaat ja lapsel vähe kenam see elu, eks.

Oi, kuidas ma eksisin.

Tapeedi alt paljastus kummaline kipsplaadilaadne moodustis, mis oli kõverate nurkadega ja kohati rusikasuuruste aukudega. Lõhume maha ja paneme uue, eks… ainult, et mina ise pole elus sellises mastaabis remonti teinud ja ega mul hetkel vaba raha ka nii palju pole. TLDR – kips sai maha, uus sai seina, aga on vaja pahteldada, lihvida, viimistleda üks nurk kust vana kipsi maha võtta ei saa, puhastada laeliistud, värvida lagi ja sein, panna tapeet ja põrandakte + muu näga. Nii et nii see tuba seisab ja mina kisklen oma kahe deemoniga – proovida ise teha ja saada mingid asjad selgeks, et iga väikese asja pärast ei peaks Meest kutsuma või siis elada mitu kuud remondis ja nokitseda ise. Nojah siis. Mõtleme.

Eile oli mul geniaalne plaan tõsta poolikusse tuppa mööbel sisse ja presenteerida Prootonile seda tema toana. Sain sellega enamvähem hakkama ja jäin ise surmväsinult madratsile magama (sellega on error, ma funktsioneerin umbes-täpselt vaimsete ja füüsiliste võimete piirimail). Mingi hetk, mäletan, tuli Prooton ja küsis, kas ta minu kaissu ei saagi. Rehmasin käega ja magasin edasi. Öösel ärkasin ja tundsin ennast süüdi, et õhtul unisena temaga tõre oli ja mõtlesin, et poen enda voodisse talle kaissu. Mõeldud-tehtud, kaisutasin seda kogu siis… kuniks silmad lahti tegin ja ärkasin KAHE lapse vahel. Kratsisin unisena kukalt ja otsustasin madratsile tagasi kobida, seal on vähemalt ruumi.

Kui Prooton hommikul ärkas, siis selgus, et tema versioon on veidi teistsugune: tema läks õhtul õnnetuna Krati voodisse magama, ärkas seal üles, sest tekk libises maha. Siis tuli mind otsima ja leidis mu… minu magamistoast Kratti kaisutamast ja puges ise sinna kolmandaks.

Oeh.

Inimesed räägivad, et omgomg – kaheaastane magab kaisus. Kuidas ma selle KAHEKSA aastase kaisust ära saan?

 

Reedest reedeni läbi rahakoti

11.10

Eelmisel reedel oli mul deit, Tartus. Sinna sõitsin bussiga (10,20) ja kuna deidi olemus nõudis, siis kasutasin ka taksot (3,40). Samal ajal, kui mina deidile sõitsin, sõitis mu poeg taksoga muusikakoolist trenni (4, iganädalane kulu aga summa varieerub).

12.10

Laupäeval tulin Tartust rongiga tagasi, kuna mul ühtegi paberpiletit ei ole ja pangaväljavõte ei näita, siis eeldan, et ostsin pileti Elroni kaardile (11,25). Mul oli idee fix käia Rimis ja osta spagetikõrvitsat, aga Rimis ei olnud spagetikõrvitsat… küll aga oli neid võrrrrratult küpsed mangod. Ostsin siis neid ja lisaks hapukurki (4,10). Siis tuli kõne, et A. on taas kiirabiga haiglasse viidud ja lapsed tulevad koju. Tegin läätsepada, lapsed seda ei puutunud. Ilmselt sõid midagi muud. Ilmselt külmkapis olevat jäätist.

13.10

Pühapäeva hommikul käisin mina kõigepealt poes (12,44) ja pakendiprügi viimas, Prooton tegi sel ajal pannkoogitaigna. Sõime pannkooke singi ja juustuga ning siis läksin Prootoniga kinno uut Pettsoni filmi vaatama (9,60). Üüüülihea oli! Prooton naeris südamest ja mina kõkutasin ka kaasa, aga ega Pettsoni ja Finduse puhul ju teisiti ei saagi. Raamatut oli natuke muudetud ja mugandatud (voodi ei teinudki põmps-plinn…), aga väga nunnu siiski.

Peale kino seiklesime läbi pirukapoe (2,0) ehituspoodi. Olen jõudnud arusaamisele, et mul tuleb Prootoni toa remondiga siiski ise hakkama saada ja siis lisaks arusaamisele, et kuna ma ei tea täpselt kuidas see käib ja mida ma ostma pean, siis läheb kogu see lõbu võrratult kalliks. Pika pusimise peale sain välja valitud mingid värvirullid ja teleskoopvarre lae värvimiseks (21,10).

Kodus oli nälga ja igavusse suremas Kratt…. aga ta vist suri rahulikult nälga ja igavusse edasi, sest midagi spetsiaalset süüa ma enam ei teinud ja õhtu kulus Prootoniga kardinapuud värvidest. Lippasin korra veel kiirelt pakiautomaadi juurde, tõin ära ühe Raamatuvahetuse raamatu (2,19) ja panin ise posti MTÜ Tehnikaringlusele mõeldud vanad seadmed (3,99).

14.10

Tööl 07:30 – 18:00. Teise sõime õpetaja murdis käeluu ja asendasin teda paar päeva. Rühm on nunnu, õpetaja abiga oleme sõpsid ja kõik ja kena, ainult et ma ei olnud valmistunud pikaks päevaks ja õhtul oma rühmas olles oli selline tunne, et lihtsalt suren kohe… nälga. Lõpuks pääsesin, tulin koju, tegin praekartuleid singi ja sibulaga (üle hulga aja midagi, mida mõlemad lapsed sõid!) ja kuna reklaamis oli, et Selveris on mingitel asjadel soodukad, siis läksin sinna neid otsima. Soodukaga asju ei saanud, küll aga ostsin uued hambaharjad, lastele kindad, mingeid koolitarbeid ja enne jõulu vaja olevat nänni, nii et arve oli lõpuks 39,10. Kodus ei olnudki muud, kui Pädington ja magama.

15.10

Tööl 07:30 – 18:00. Seekord olin valmistunud ja mul oli maailma parim idee võtta tööle kaasa kotike omatehtud müslit. Päästis päeva ja ilmselt päästab edaspidigi. Õhtul oli mu ainus mõte vein, seega tellisin kolm pizzat ja haarasin need kaasa. Installisin Kratile lapsejälgimisäpi ja siis veetsime perekondlikult aega vaadates, kuidas ta üritab sellest läbi häkkida. Ilmselt kustusin seriaali vaadates.

16.10

Tööle JÄLLE 07:30. Ütlen ausalt, et kolmapäeva hommikuks oli mul tunne, et ma ei taha, ma ei suuda, ma ei… aga kohale ma ennast vedasin ja päev iseenesest oli tore. Prooton käis klassiga NUKUs Momot vaatamas, minul oli kolmapäevaks hambaarstiaeg, aga selle ma tühistasin ära, sest ma lihtsalt ei suutnud. Peale tööd tulin koju ja… nope, ei tulnud koju – läksin hoopis kuu aega tagasi kohale jõudnud tapeedile järgi ja kuna tapeedisalongi kõrval oli Humana, siis olin sunnitud (eksole) sinna ka sisse astuma ja kurat, läks natuke lappama. Sain üliseksika musta kleidi, mugavad teksad, saapad kleidi juurde ja botased igapäevaseks käimiseks (kokku 22). Kodus tegin kanakarrit kuskussiga, see Prootonile isegi maitses. Telc käis läbi ja andis mulle remondi osas veidike nõu.

Bf-ga oli plaan, et lähme KUMUsse dokumentaali vaatama, aga ta ei saanud töö tõttu Tartust tulema. Õhtul oli Krati kitarrikontsert ja paras paanika, sest mina nagu omast arust leppisin lapsega kokku, et ta trenni ei lähe (sest siis ei jõua kontserdile), aga laps läks siiski trenni ja telefon oli väljas ja kontserdini umbes miinus kümme minutit aega. Jõudsime ilusasti siiski, kutsusin sõbranna ka kaasa ja nii äge oli vahelduseks teise täiskasvanud inimesega ka suhelda. Kratt vaeseke oli muidugi surmväsinud ja üdini endast väljunud, lisaks ka seetõttu, et tuleb vaheaeg ja mul on plaanis nad vaheajaks maale pagendada…

17.10

Tööle, oh üllatust, kell 7:30. Müsli päästis päeva, lastega oli spordipäev. Sain õppealajuhatajalt ja direktorilt kõigepealt laita (päevikute analüüsid) ja siis kiita (spordipäev). Päeva tegevused ei olnud mul eriti läbi mõeldud, aga imporovisatsioon töötas väga hästi ja sain nad kõik kenasti kaasa. Väga äge oli. Pärast tööd põgenesin kohe, käisin Rimis kassiliiva otsimas (muud ka, kokku 21,99). Kodus kõigepealt surin, siis tegin Krati tellimusel makarone juustuga ja endale ning Prootonile jääkidest saiavormi. Mul oli kaks surnud pirni, kaks surnud banaani ja purk peaaegu surnud kirsivormi, lõpptulemus oli ülihea. Annan talle andeks isegi selle, et ta mu varba ära kõrvetas. Paar tundi kraapisin Liisa Tulviku laivi saatel tapeeti, siis ära magama.

18.10

Täna on reede. Ma ei pea minema tööle kell 07:30 ja saan istuda siin ja seda postitust kirjutada. Tööl olen kuueni, ega peale seda midagi suuremat plaanis ei olegi. Võiks-peaks koristama läbu koomale ja ehk homme hommikuks asju pakkima, sest kõigepealt on “kuusikute” pildistamine, siis buss või rong Tartusse, kerge Aura ja/või Ahhaa ja siis maale edasi.

 

Iseseisvumine

Kratiga oli see kõik kuidagi palju lihtsam. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma ei osanud karta, oli ta vanaemal rohkem käpa või on Prooton lihtsalt täiesti ootuspäraselt tema ise ja tal on pea laiali otsas. Igatahes on need esimesed koolinädalad olnud üdini väsitavad ja seda kõigile asjaosalistele. Prooton on kaks korda pikas päevas magama jäänud ja akrobaatikatrennist pidime lihtsalt loobuma, kuna see logistika oleks liiga keeruline. Kunagi läheb aga logistika lihtsamaks, täna hommikul läksid nad kooli juba koos.

41492876_1865502690212418_1526332455311638528_n

Eile õhtul aga mängis mu sõbranna Mary Poppinsit ja mingil hetkel adusin ma, et kell on seitse, kõigil on kõik õpitud, kotid on koos, tuba korras, MU KAKS LAST MÄNGIVAD KAHEKESI MALET ja mina võin vabalt oma teist tööd teha. Mida ma muidugi ei teinud, vaid kudesin niisama, aga… Kratt on minust mööda kasvamas. Käis suvel sukeldumas, oskab Rubiku kuubikut kokku panna ja eile õhtul oli päriselt kannatlik ja õpetas Prootonit, kuidas malemäng käib. Ja lasi tal paar korda võita. Ma olen nii uhke selle üle, millised inimesed neist saavad.