Alustan samade sõnadega, millega eelmise aasta Gozo postitust: ega ma ei olnud Türgi peale kunagi varem tõsiselt mõelnud. Lihtsalt tekkis selline omalaadne trilemma, või siis oli neid lemmasid rohkemgi. Tahaks kuhugi reisile, kus oleks maikuus soe, lapsed saaksid ujuda ja mis ei oleks selline koht, kus ma kohe minema kablutan ning mis ei oleks selline koht, kus mu ema on varem käinud. Mõtlesime Kreekat, mõtlesime Küprost. Vaagisime Madeirat. Lõpuks leidsin AirGuru soodsa pakkumise Türki ja mõtlesime, et mis siis ikka. Teeme Türgi.
Tegime.
Nädal enne lendu muudeti lennuaegasid ja seega pidime me lennujaamas olema juba öösel kell kaks. Tundus veidikene rõve, aga mis teha – kõik enamvähem täiskasvanud inimesed, saime hakkama. Saime hakkama ka sellega, et basseini ääres päikest nautida meie reisi ajal võimalik ei olnudki. Ujuma sai, aga pigem oli jahe ja esimesel päeval sadas ka vihma. See-eest õnnistati meid lainetega.



Järgmiseks päevaks olin ma välja tuulanud ühe kohaliku matkakorraldaja mägimatka, kus lubati hiiglaslikke metstulbiväljasid. Neid ei olnud. Küll aga oli vaateid, mis algasid juba bussisõidu ajal. Minu kõrvale paigutati istuma paar Kanadast Türki kolinud daami, kes minu lõputu õhkamise peale lõpuks tõdesid, et küll mind on lihtne lõbustada. Jeps ja no lisaks: ma sain oma emmega matkal käia. Veidike põdesin selle pärast, sest ta on ikkagi mõned kümned aastad minust vanem, aga lõppkokkuvõttes ei olnud midagi hullu. Natukene tibutas, aga üldiselt oli parajalt lihtne marsuut. Pärast 10 km läbimist oli minul igatahes tunne, et tahaks veel… giidil oli vist jaks otsas.







Sel ajal, kui meie mägedes tuterdasime, sai Janek koos kõigi lastega käia ära köisraudteega sõitmas, mäe otsas ja ühes koopas. No ja loomulikult linnas veel burgerit. Burgerilt tagasi tulles oli ta aga oma telefoni taksosse unustanud. Õnneks olid kohalikud ausad, saime telefonile peagi jälile ja käisime linnas seda ära toomas. Mina sain oma elu esimese Starbucksi kohvi! Etteruttavalt: ei olnud nii hea, kui ma ise kodus teen. Pärast linnas poodi otsimas käies avastasime hoopis kohaliku kardikeskuse ja viisime Prootoni sinna sõitma: see oli vist tema reisi highlight.





Järgmisel päeval võttis Janek minu ja poisid ja vedas meid koopasse. Ema jäi Prootoniga rannamõnusid nautima. Esimene peatus: puude otsa ronivad mägikitsed! Iga lõunamaa eri.



Seejärel Dimi koobas. Pildi peale see ilu… või ma ei tea. Mitte ilu. Minu meelest see kõrge lagi ja kilomeeter koobast tekitas kuidagi katedraali tunde. Päriselt on võimas, aga paneme mõned pildid ka.





Sõitsime linna tagasi ja tegime väikse vangerduse. Janek võttis poisid ja lubas nad mäe otsa viia, minu osaks jäi ema ja Prootoniga shoppamine. Jeebus, ma pole kunagi elus saanud nii suurt turistitünga, kui ma seekord sain – kõigepealt määriti mulle kaela pakk väga head mangoteed 13 euroga… mis iseenesest oleks olnud hea diil, ainult et hotelli kõrval poes maksis see sama asi kuus kohalikku (üks türgi liir on u 50 eurosenti). Järgmises poes pakuti meile seda ja teist ja kolmandat ja prouale neljandat ja printsessile veel midagi… ja kui ma lõpuks palusin 100g kebabimaitseainet, sain ma seda hoopis pea pool kilo, lisaks veel mingi tee, mida ma üldse ei soovinud ja arve 23 eurole… Ohkurat, ma ütlen. Aga eks see oli kogemus. Edasi rullus lahti peaaegu, et draama, kus me olime Janekiga kokku leppinud, et päikeseloojangut vaatame köisraudteelt… aga Janek oli poistega jõudnud tunniajase sõidu kaugusel olevasse kanjonisse ja kartis, et ei jõua sealt õigeks ajaks tagasi. Leppisime kokku, et saame köisraudtee juures kokku: mina panin ema ja Prootoni takso peale ja sõidutasin hotelli. Taksosüsteem oli Alanyas tohutult äge: iga mõnekümne meetri tagant on tänavatel puu vms küljes nupp. Vajutad nuppu: takso tuleb. Hotellist linna oli 8-10 eurot, maksta sai nii kohalikus kui ka euros ja üldiselt rääkisid taksojuhid vähemalt mingit – kas inglise või saksa – keelt. Seega suhteliselt lihtne ja turvaline.
See üksinda aegluubis köisraudtee alguspunkti poole kulgemine oli vist mu lemmikosa üldse. Loomulikult ei jäänud väisamata kassipark. Ja õige koha leidsin ka üles: sain isegi endale veel pudeli vett ja tualetis ära käia.



Köisraudteega üles, siis kappadi-kappadi järsaku peale päikeseloojangut vaatama ja siis köisraudteega alla tagasi. Ilmselt leidsime üles linna parima päikeseloojangukoha ja me polnud seal sugugi ainsad. Lihtsalt vau. Esimene ports pilte minu telefonist, teine ports Janeki kaamerast.













Järgmine päev oli viimane päev: pakkisime varahommikul autosse minu ema ja Prootoni ja läksime vaatama seda Sapadere kanjonit, kus Janek poistega juba eelmisel päeval käis. “Kujuta ette, et seal on kosk, eks, ja siis see kosk lihtsalt ei saa otsa. Sa pead seda nägema!” oli kirjeldus, mis motiveeris mind ilma kohvita teele asuma… Tegelikult ikka jõudsime napilt midagi hommikuks ampsata ja startisime siis. Ja no tõesti. See kosk kose otsas… ja siis vaatad üles ja taevast ei näe, ainult mäge.





Tagasiteel veel üks kiire peatus viimase vaate imetlemiseks.





Edasi algas juba reisi mastaapne feil, ehk siis eepos pealkirjaga “kus on meie transfeer”. Transfeer lõpuks tuli, tee lennujaama oli üks lõputu õudus, aga mis ma sellest ikka enam… viskan siia parem portsu pilte, mis kuskile mujale ei mahtunud. Muuhulgas ka minu reisi highlightist: KILPKONNAD VABAS LOODUSES SAATE ARU!










Ja emmele lubasin KÕIK lillepildid eraldi panna.







