Pirnipuu 2021/2022

Vestlen töölkäiva teismelisega. Kratt: “Kas sa oled juba natukene närvis ka, sest ma varsti teenin sinust rohkem?”

*

Kuna Fordil on täna narkoosis uuringud ees ootamas, ütlen Kratile: “Kassidele ei tohi täna süüa anda.”

Kratt vastu: “Nagu nad muidu oleks meie juures kunagi süüa saanud.”

*

Enne reisi tegin pika päeva tööl, käisin õhtul veel lapsi hoidmas, järgmisel päeval käisin Pärnus trennis, siis pakkisin, lendasin, matkasin, tulin tagasi, tegin pika päeva tööl, eile kirjutasin kuus tundi blogiposti, täna läbisin “Sissevaade psühholoogiasse” kursuse ja nüüd istun arvuti taga ja nokitsen veel üht koolitööd teha. Kratt tuleb mu kõrva äärde kräunuma (sõna otseses mõttes). Ma, et: “Kallikene, mul on mõned väga intensiivsed päevad olnud, ma tõesti tahaks praegu rahu ja vaikust.”

Kratt: “Mul on ka väga intensiivsed seitse kuud olnud. Ma käin koolis.”

*

Räägin Kratile suveplaanidest:

“… ja siis ma tahaks käia seal Soome loomaias, kus pandad on.”

Kratt tõstab näpu: “Oota. Ma näitan sulle midagi.” Surfab telefonis, keerab ekraani minu poole – google image search “panda”. Ekraan pandasid täis. Jõllitan last. Laps selgitab: “Nüüd sa oled pandasid näinud ja me ei pea sinna Soome minema.”

*

“Kratt, vii palun nõud kööki!”

“Aga mul on kass kaisus! Ma füüsiliselt ei saa ja emotsionaalselt ka mitte.”

*

Kratt loeb kohustuslikku kirjandust.

“Mul oli see suur plot twist juba ära, aga mul on veel 45 lehekülge minna… kas ma võin eeldada, et seal on mingi kasutu informatsioon?”

*

Prooton: “Emme, kas sa saaksid uuesti osta neid küpsiseid, mida ma kunagi enne köögiremonti kapist võtsin. Need olid nagu pikas torus, punase pakiga ja olid nagu soolased ja ei olnud ka.”

*

Lihtsast palvest tuua kaks korvi puid saab tundidepikkune tants ümber aurukatla – aga ma olen korra juba elus puid toonud, aga ma käisin täna trennis, aga miks mina pean kogu aeg jne. Sõnan lõpuks: “Kuule, kui sa kohe neid puid ära ei too, siis mul saab närv otsa.”

Kratt: “No vaata! Ma lihtsalt kasvatan sind! Pealegi ma teadsin, et sul on täna puhkus ja hea päev, halval päeval oleks sa juba ammu karjuma hakanud.”

*

Jõuan lõpuks koju, istun sügava ohkega kööki maha. “Tead, tänane päev oli päris…”

“Sitt?” asub Kratt mu õlgu masseerima.

“Ei, mitte seda, lihtsalt… väsitav.”

“A no selge,” asutab Kratt minema. “Siis pole massaaži vaja.”

*

Hea ju, kui on sõbrad, kes üllatuspakke saadavad?

Noh, teismeline Kratt nii ei arva. Jõuan mina koju ja kilkan, et sain jõulukingi… poiss vajub põrandale kokku kui liigendnuga ja haliseb: “Oh ei!”

Mina, et mis? Mis on siis?

“Sa ju tahad, et mina ka seda koos sinuga mängiksin…”
/pakis oli mäng Scrabble/

*

Pubekas astub kööki: “Emme, millal see viimati juhtus, et meil köök nii korras oli?”

Mina: “Ilmselt enne remonti…”

*

Prootoni kuldklassikat: “Emme, ma olen tegelikult juba teel plokkflööti, aga siis ma hakkasin mõtlema, et kas ma pidin plokkflöödi ka kaasa võtma?”

*

Värske pronksmedaliomanik: “Tead, emme, vôistlused on natuke nagu hobuste vôiduajamised. Vanemad maksavad vôistlustasu ja siis vaatavad, millega laps koju tuleb.”

*

Mina keset pikaleveninud Carcassone mängu: “Tips, kuule, ma tõesti ei viitsi rohkem. Lähme magama.”

Prooton tõuseb püsti ja marsib minema: “Allaandja koristab.”

*

Tuleb teismeline. “Emme, tead, ma hakkan vist kassiks muutuma. Ma tahan kaissu ja kõht on kogu aeg tühi…”

*

Kratt paitab kassi, kes on (ilmselgelt) olnud kuid paitamata ja käitub vastavalt. Samal ajal lobiseme kõrvale lubadustest, nende täitmistest, eluvalikutest jms. Korraga täheldab Kratt: “Kas sa tõesti arvad, et ma peaksin oma eluvalikute osas kuulama inimest, kes isegi oma kassile ei suuda pai teha?”

*

Elu ATHga

ATH vanem pluss ATH laps on kombo, mis tekitab väga palju keerukaid olukordi. Eile näiteks olin tööl. Heliseb telefon, Prooton sõbranna telefonilt: “Emme, ma tulin koolist ja mul oli telefon alles ja nüüd ma olen bussipeatuses ja telefoni enam ei ole, mis ma teen?”

Esiteks: jumal tänatud, et ma olen sundinud mõlemat last enda ja isa telefoninumbreid pähe õppima, see on päästnud rohkem, kui korra.

Teiseks: jumal tänatud, et õpetaja abi polnud veel uksest välja astunud.

Kolmandaks: jumal tänatud, et ma täiesti teadlikult olen valinud oma töökohast Prootoni koolile võimalikult lähedase lasteaia.

Ehk siis instrueerisin last paigal püsima, ise hakkasin tema suunas liikuma pidevalt ta telefonile helistades, et ehk keegi võtab vastu. No ja võttiski. Rimi turvateenistus. Telefon leitud, istub nende valveruumis, tuldagu järgi. Kaotamisest kätte saamiseni alla poole tunni.

Õnneks oli mul eile hea päev. Suutsin adekvaatselt reageerida ja kõik lõppes õnnelikult… kehval päeval oleks ma ise ilmselt kaks tundi nutnud, siis lapse peale pahandanud ja veel nädal aega põdenud, kuidas ikka KOGU AEG LÄHEB KÕIK TÄIESTI PERSE ja mitte kunagi ei õnnestu mitte midagi.

See ongi minu ATH juures kõige hullem. See emotsionaalne kõikumine, mis sõltub nii paljudest teguritest – osad minu kontrolli all (uni, liikumine, toit), teised mitte (hormonaalne kõikumine, kuu seis)… nii et mitte kunagi ei suuda ma ette ennustada, millises seisus ma olen.

Praegu hakkab pool aastat kestnud depressiivsem periood vist läbi saama. Või nii ma vähemalt loodan.

Tips kasvab inimeseks

Vaatasin eile teda. Minu ema kõrvarõngad. Käe ümber sõbrapael, mis on seal olnud juba kaks aastat. Sel aastal saadud klambrid. Ja jalkadress, mida ta nüüd vist enam kunagi seljast ei võta. Kauss krõbinaid ja koomiksikogu (muid raamatuid ta ei loe, koomikseid küll). Õppimise kõrvale kõrvaklappidest muusika kuulamine (Billie Eilish ja Taylor Swift).

Oma sõbrad. Oma arvamused. Oma eelistused. Oma maailmavaade. Päris inimene.

Pirnipuu 2021/1

Kratt (13) mõtiskleb: “… aga ma võin ju siis issit aidata. Mida ma teha ei taha, aga ta saab mind sundida.”
“Ee… millega?”
“Tal on käed. Need tõmbavad wifi välja.”

*

Kratt arvutimängu tagant: “mida asja? tüübil on f*ing gun?”
Mind tabab ootamatu ja äkiline köhahoog.
Kratt: “Mis juhtus?”
Mina: “Iga kord, kui mu laps ropendab, kaotan ma tüki oma kopsust…”
Kratt: “Aga ma õppisin parimatelt!”

*

Lillemerre uppuv Siil teismelisele pojale: “Ja mida sina oled täna minu rõõmustamiseks teinud?”
“Mm… ma elan?”
“Ja siis?”
“Aga mõtle, kui ma surnud oleksin. Siis sa oleks ju palju kurvem.”

*

Üritan lastele selgeks teha, kuidas päris elu käib.
Targutav ema: “Näete, ja enne kui ma teile süüa teha saan, pean ma selle kraanikausitäie musti nõusid ära pesema.”
Kratt: “Sul ei oleks siin nii palju nõusid, kui sa ei käseks meil neid pidevalt oma toast ära tuua.”

*

Mina: “Oeh, jàlle ma pesin hajameelselt sinu nõud ka puhtaks.”
Kratt: “Sa oled harjunud pesema. Jätka. See on kasulik harjumus.”

*

Kratt distantsõppel. Juba pool tundi käib koos pinginaabriga ilgem pusimine matemaatikaülesande kallal, no ei saa ega saa aru. Siis Kratt: “Kuule, äkki peaks actually nagu lugema seda materjali, mis ta meile saatis?”

*

Keset tööpäeva teeb telefon piiks-piiks-piiks-piiks-piiks. Siis paus ja piiks-piiks. Kontrollin vabal hetkel. Prooton.
“Emme.”
“Kas ma tohin minna kelgutama sõbrannaga pliis pliis.”
“Ära muretse, me lähme tema kodu juurde.”
“Me hoiame vahet.”
“Ma olen terve.”

paus.

“Aa, ups.”
“Ta kolis. Saadan uue aadressi.”

*

Mina: “no, kui me adopteeriks praegu kellegi, kes on 16-aastane, siis saaksid sina ka vanema venna.”
Kratt: “ok, aga talle peab ka oma arvuti ostma.”

*

Uurin nooreminspektor Kratilt, et kuidas tal siis õnnestus lahendada Jäljetult Kadunud Suhkrutoosi Juhtum?
“No seda ei olnud mitte kusagil, eks, ja siis ma hõikasin sind, et sa tuleks appi otsima, aga sa ei tulnud. Siis ma vaatasin veel köögis ringi, aga ei näinud. Siis ma hõikasin sind ja sa vastasid, et aga otsi ise. Ja kui ma siis kolmandat korda vaatasin, siis seal ta oligi!”

*

Prooton võtab öökapilt veeklaasi, siis peatub.
“Emme, ega see viin ei ole?”

*

Siseneb jalgu trampiv Prooton: “Ma ei leia ikka veel, kuhu päkapikk oma varud on peitnud!”

*

Laupäeva hommikul kella kümneks olin ma suutnud juba Kratti solvata. Enne arvutisse minekut peab kohustusliku kirjanduse raamatust pool läbi olema. Kratt aga ei loe ega loe, kondab ringi.
Mina: “Kuule, kuidas selle Krabatiga siis on?”
Kratt: “Ma ei tea, kuidas selle Taneliga on?”
Mina: “Mis Taneliga?”
Kratt: “No see, kellega me koos elasime.”
Mina: “Mis temast? Me pole mitu kuud kohtunud.”
Kratt: “Sama siin! Ma pole ka Krabatiga mitu kuud kohtunud!”

*

Prooton: aga emme, kas sul on hobisid?
Mina: kuidas sulle endale tundub, mis mind rõõmustab?
Prooton: puhtad nõud.

*

Kratt: “Emme, kas sul on kodus midagi sellist süüa, mida sa meiega jagada ei taha?”
Mina: “Ee… mis sellega?”
Kratt: “Ütle mulle, mis see on, et ma saaksin seda sinult lunima hakata.”

*

Mina Prootonile ja Co-le: “Aga ma ei taha, et te kogu aeg ekraanis olete. Kella viieni võite Robloxida ja siis tuleb midagi muud.”
Tüdrukud: “JAA! Me võime näiteks Xboxi mängida!”

*

Prooton: *laulab seda kõrgehäälset huiget Frozen 2 filmist*
Kratt: “Palun lõpeta!”
Prooton: “Mis on, see on ooper!”
Kratt: “Ooperit laulavad inimesed, kes oskavad laulda!”

*

Kostitan lapsi maailma kõige maitsvama kõrvitsasupiga. Siseneb pahur Kratt:”See supp on nii halb, et ISEGI PROOTON ei söö.”

*

Vestlused Prootoniga:
“Emme.”
“Jaa.”
“Üks küsimus.”
“Nii.”
“Kas sinul on olemas selline asi nagu kujutlusvõime?”

*

Jutustan sõbrannale Arni seinal saadud infot ümber, kuidas tekkis müüt, et toonekurg lapsi toob.
Mina: “… no ja kui see toonekurg lendas, surnud jänes nokas…”
Pealtkuulav Prooton: “Mida? Donald Trump on surnud?”

Üks kummaline päev

Täna on selline kummaline päev, et ma ei oska midagi peale hakata. Neli raamatut on pooleli, mitte ükski ei tõmba. Ilm on, nagu ta on. Lapsed on isaga. Tööle alles kahe nädala pärast. Koristada ju ometigi ei viitsi. Tuiasin päev otsa põhimõtteliselt niisama maha enne, kui taipasin, et… ma oleks ju võinud puslet kokku panna.

…tegelikult ma pidin maal olema, aga läks niimoodi…

…ja enne seda maalolemist läks ühel päeval niimoodi…