Alanya: mai 2023

Alustan samade sõnadega, millega eelmise aasta Gozo postitust: ega ma ei olnud Türgi peale kunagi varem tõsiselt mõelnud. Lihtsalt tekkis selline omalaadne trilemma, või siis oli neid lemmasid rohkemgi. Tahaks kuhugi reisile, kus oleks maikuus soe, lapsed saaksid ujuda ja mis ei oleks selline koht, kus ma kohe minema kablutan ning mis ei oleks selline koht, kus mu ema on varem käinud. Mõtlesime Kreekat, mõtlesime Küprost. Vaagisime Madeirat. Lõpuks leidsin AirGuru soodsa pakkumise Türki ja mõtlesime, et mis siis ikka. Teeme Türgi.

Tegime.

Nädal enne lendu muudeti lennuaegasid ja seega pidime me lennujaamas olema juba öösel kell kaks. Tundus veidikene rõve, aga mis teha – kõik enamvähem täiskasvanud inimesed, saime hakkama. Saime hakkama ka sellega, et basseini ääres päikest nautida meie reisi ajal võimalik ei olnudki. Ujuma sai, aga pigem oli jahe ja esimesel päeval sadas ka vihma. See-eest õnnistati meid lainetega.

Järgmiseks päevaks olin ma välja tuulanud ühe kohaliku matkakorraldaja mägimatka, kus lubati hiiglaslikke metstulbiväljasid. Neid ei olnud. Küll aga oli vaateid, mis algasid juba bussisõidu ajal. Minu kõrvale paigutati istuma paar Kanadast Türki kolinud daami, kes minu lõputu õhkamise peale lõpuks tõdesid, et küll mind on lihtne lõbustada. Jeps ja no lisaks: ma sain oma emmega matkal käia. Veidike põdesin selle pärast, sest ta on ikkagi mõned kümned aastad minust vanem, aga lõppkokkuvõttes ei olnud midagi hullu. Natukene tibutas, aga üldiselt oli parajalt lihtne marsuut. Pärast 10 km läbimist oli minul igatahes tunne, et tahaks veel… giidil oli vist jaks otsas.

Sel ajal, kui meie mägedes tuterdasime, sai Janek koos kõigi lastega käia ära köisraudteega sõitmas, mäe otsas ja ühes koopas. No ja loomulikult linnas veel burgerit. Burgerilt tagasi tulles oli ta aga oma telefoni taksosse unustanud. Õnneks olid kohalikud ausad, saime telefonile peagi jälile ja käisime linnas seda ära toomas. Mina sain oma elu esimese Starbucksi kohvi! Etteruttavalt: ei olnud nii hea, kui ma ise kodus teen. Pärast linnas poodi otsimas käies avastasime hoopis kohaliku kardikeskuse ja viisime Prootoni sinna sõitma: see oli vist tema reisi highlight.

Järgmisel päeval võttis Janek minu ja poisid ja vedas meid koopasse. Ema jäi Prootoniga rannamõnusid nautima. Esimene peatus: puude otsa ronivad mägikitsed! Iga lõunamaa eri.

Seejärel Dimi koobas. Pildi peale see ilu… või ma ei tea. Mitte ilu. Minu meelest see kõrge lagi ja kilomeeter koobast tekitas kuidagi katedraali tunde. Päriselt on võimas, aga paneme mõned pildid ka.

Sõitsime linna tagasi ja tegime väikse vangerduse. Janek võttis poisid ja lubas nad mäe otsa viia, minu osaks jäi ema ja Prootoniga shoppamine. Jeebus, ma pole kunagi elus saanud nii suurt turistitünga, kui ma seekord sain – kõigepealt määriti mulle kaela pakk väga head mangoteed 13 euroga… mis iseenesest oleks olnud hea diil, ainult et hotelli kõrval poes maksis see sama asi kuus kohalikku (üks türgi liir on u 50 eurosenti). Järgmises poes pakuti meile seda ja teist ja kolmandat ja prouale neljandat ja printsessile veel midagi… ja kui ma lõpuks palusin 100g kebabimaitseainet, sain ma seda hoopis pea pool kilo, lisaks veel mingi tee, mida ma üldse ei soovinud ja arve 23 eurole… Ohkurat, ma ütlen. Aga eks see oli kogemus. Edasi rullus lahti peaaegu, et draama, kus me olime Janekiga kokku leppinud, et päikeseloojangut vaatame köisraudteelt… aga Janek oli poistega jõudnud tunniajase sõidu kaugusel olevasse kanjonisse ja kartis, et ei jõua sealt õigeks ajaks tagasi. Leppisime kokku, et saame köisraudtee juures kokku: mina panin ema ja Prootoni takso peale ja sõidutasin hotelli. Taksosüsteem oli Alanyas tohutult äge: iga mõnekümne meetri tagant on tänavatel puu vms küljes nupp. Vajutad nuppu: takso tuleb. Hotellist linna oli 8-10 eurot, maksta sai nii kohalikus kui ka euros ja üldiselt rääkisid taksojuhid vähemalt mingit – kas inglise või saksa – keelt. Seega suhteliselt lihtne ja turvaline.

See üksinda aegluubis köisraudtee alguspunkti poole kulgemine oli vist mu lemmikosa üldse. Loomulikult ei jäänud väisamata kassipark. Ja õige koha leidsin ka üles: sain isegi endale veel pudeli vett ja tualetis ära käia.

Köisraudteega üles, siis kappadi-kappadi järsaku peale päikeseloojangut vaatama ja siis köisraudteega alla tagasi. Ilmselt leidsime üles linna parima päikeseloojangukoha ja me polnud seal sugugi ainsad. Lihtsalt vau. Esimene ports pilte minu telefonist, teine ports Janeki kaamerast.

Järgmine päev oli viimane päev: pakkisime varahommikul autosse minu ema ja Prootoni ja läksime vaatama seda Sapadere kanjonit, kus Janek poistega juba eelmisel päeval käis. “Kujuta ette, et seal on kosk, eks, ja siis see kosk lihtsalt ei saa otsa. Sa pead seda nägema!” oli kirjeldus, mis motiveeris mind ilma kohvita teele asuma… Tegelikult ikka jõudsime napilt midagi hommikuks ampsata ja startisime siis. Ja no tõesti. See kosk kose otsas… ja siis vaatad üles ja taevast ei näe, ainult mäge.

Tagasiteel veel üks kiire peatus viimase vaate imetlemiseks.

Edasi algas juba reisi mastaapne feil, ehk siis eepos pealkirjaga “kus on meie transfeer”. Transfeer lõpuks tuli, tee lennujaama oli üks lõputu õudus, aga mis ma sellest ikka enam… viskan siia parem portsu pilte, mis kuskile mujale ei mahtunud. Muuhulgas ka minu reisi highlightist: KILPKONNAD VABAS LOODUSES SAATE ARU!

Ja emmele lubasin KÕIK lillepildid eraldi panna.

Elust-olust

Perekoolis oli taas kord küsimus saurusblogijate kohta, et kes ikka veel blogivad ja keda loete. Mind on ilmselgelt maha kantud, vaatasin. Kuigi ega mul neid lugejaid kunagi sadades või tuhandetest olnud polegi.

Vabariigi aastapäeva puhul langes mulle selga üks suur lahmakas tööd ja… minu ja tehnika seoseid teades ei tule ilmselt üllatusena see, et mul õnnestus kuidagi ühe hiireklikiga oma kahe päevaga tehtud töö lihtsalt ära kaotada. Ilmselt oleks saanud mingi osa ka taastada, aga kuna ma olen kergelt paranoiline, siis hakkasin aga algusest pihta. Nii et ajal, kui kõik teised mööda ilma oma sinimustvalgeid liputavad ja paraadil marsivad ja kilu söövad, on minul kõrvades endiselt Dagö read “kuid ma teen tööd ma teen tööd ma teen tööd”. Umbes nii see elu siin (palga)vaesuse piiril balansseerides käib: ma kas teen kogu aeg tööd ja jään kõigist üritustest kõrvale või siis ma ei tee lisatööd ja mul lihtsalt ei ole raha, et kunagi midagi ägedat ette võtta.

Et noh, tegelikult ei ole ära elamine see, kui sul on katus pea kohal ja kõht täis. Ära elamiseks peaks olema võimalus ka näiteks võimalus endale närvivapustuse korral kokku osta. Mul jäi täna ostmata. Aga mingist hetkest, kui see euriboripaanika maha käib, siis võiks ju koogiks ka raha jääda, ei?

Igatahes.

Mis ma vahepeal teinud olen? Mis mul on ja mida mul pole, millest ma puudust tunnen?

Kodu on. Püsib püsti ka ja kuna ma tööhulga tõttu 90% ajast koristamisega prokrastineerin, siis püsib isegi korras. Ajasin ükspäev just Prootoniga juttu ja küsisin, kas tema on ka märganud, et ma koristan rohkem. Prooton sõnas, et on ja siis avaldas arvamust, et see mõjub tema vaimsele tervisele halvasti, kuna ma norin ka tema toa korrashoiu üle oluliselt rohkem. Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma olen lähenenud sedamoodi, et toa ukse saab ju kinni panna AGA 1) toas ei vedele toidujäätmeid ega musti nõusid, 2) mustad riided jõuavad mingil hetkel ikkagi pesukorvi ja 3) enne isa juurde minekut (kuhu nad lähevad iga kahe nädala tagant kaheks nädalaks) tuleb olukord enamvähem kontrolli alla saada, et ma tema toast midagi tuues-viies jalaluud ei murraks. Sellega on keeruline.

Teine laps tegeles viimased pool aastat kooli jaoks loovtööga ja üllatas mind selle käigus iga päev mitu korda. Kuna mu enda ajaplaneerimise ja pikemate projektiga organiseerimisega on nii nagu on, siis olin ma siiralt üllatunud, et osaliselt ka minu geenipagasit kandev (värske) 15-aastane suutis oma töömahtu organiseerida, oma rühmakaaslasi järjel hoida, silmapaistvaid juhiomadusi üles näidata ja sealjuures teha asju, milleni mina ei küündi. Loovtööks oli kaardimängu programmeerimine VR prillidele, nii et ega ma seda üle lugedes sisust suuremat aru ei saanud… aga Kratt on lahe. Ta on ikka tõsiselt hästi välja kukkunud.

Prootoni elu sisuks on muutunud jalgpall ja sõpradega ringi sillerdamine. Ta paistab õnnelik, aga ega ma muidugi ei saa 100% väita… mõned väikesed muret tekitavad asjad on, aga mitte midagi väga hullu.

Mu enda vaimne tervis on jõudnud mingisuguse rahu ja õitsengu staadiumisse. Ma pole ikka väga tükk aega olnud nii stabiilne, nii töövõimekas ja nii rahul. Lasteaia eripedagoog küsis, milliseid nippe ja trikke ma oma ATH kontrolli all hoidmiseks kasutan ja noh, neid oli paras persetäis – kui kellelgi on huvi, siis ma võin sellest kohe täitsa teha eraldi postituse. Põhitööl on hetkel äärmiselt mõnus. Seal oli juba enne mõnus, aga seoses juhtkonna ja rühma vahetusega lähen ma tööle iga päev suhteliselt rõõmuga, me teeme meeskonnaga üliägedaid asju ja pidevalt on mingi lõbus või kastist väljas üritus, vahel on minu käsi ka kuskil mängus. Eelmise nädala jooksul sain ma maja peal tasuta kallistusi jagada (kolleegidele oli meeldiv üllatus, et ma enne alati luba küsisin – teadlik nõusolek ftw), raudmehekostüümis tööl olla (ehk siis kalipsos väikese lisandiga) ja hobuvankriga sõita. Oma osa selles stabiilsuse on ka uuel ravimil… ainult et mul psühhiaater otsustas TARTUSSE KOLIDA ja nüüd on mul jälle vaja ette võtta see kadalipp, et leian riiklikust süsteemist psühhiaatri, kellel asjast natuke aimu ka on. Esimene katsetus ebaõnnestus.

Mees läks Mehhikosse. Mitte igaveseks ja plaanitud sukeldumisreisi käigus, mitte seadusesilma eest põgenedes aga ikka on väga veider nii pika reisi ajal lahus olla. Ei tohiks kuidagi erineda sellest igapäevasest Tallinn-Tartu reaalsusest, aga ajavahe ja meil mõlemal on tegemisi nii palju, et isegi kui satume üksteisele peale, ei ole aega jutustada ja no üleüldse… kummaline on. Ja noh, eks kurvaks teeb see ka, et majanduslikel põhjustel selles formaadis puhkusereisi (nii kaugele, nii sooja ja kahekesi) ilmselt lähiajal ei tule. Selle aasta plaanid on purjetamine Soomes (kui mul õnnestub oma tõlge ära lõpetada ja ettemaksuarve ära maksta) ja siis emaga lähen Ateenasse.

No ja kuna visualiseerimine pidi võti olema, siis palun palun palun, äkki oleks mul võimalik sel aastal puhata sügisel kuu aega järjest oma hipikodus Dahabis? Vat sellest unistan ma küll, kuigi reaalsuses tuleb ilmselt enne tegeleda Krati toa akna vahetuse ja muude hädapäraste remonttöödega.

(Kust muidu tavalised inimesed remondiraha võtavad? Koguvadki aastaid? Võtavad teise laenu peale? Sest isegi, kui ma mingi osa asjadest ise ära teen, siis on ju vaja materjale ja muud osta, onju, akent ma päris ise kuuri taga kokku ei klopsi.)

Hüppame nüüd kasside juurde. Fordi tervisest lubasin ka kunagi pikemalt rääkida… hetkel on seis see, et midagi ei ole muutunud ja istun igapäevaselt pommi otsas. Vahel on tal parem, vahel halvem. Praegu on halvem. Aga senikaua, kuni ta igal öösel mu rinna peal magab, katsun ma mitte väga ette mõelda ja nautida seda, et ta on endiselt sama kaisukas ja sama pehme ja sama kõige parem sõber, nagu ta mul juba 11 aastat olnud on.

Freddy seevastu on väike värdjas, jumala ausalt ja ainult heast südamest öelduna. Ta on omandanud suurepärase jõllitamisoskuse ja ma olen üsna kindel, et 80% ajast planeerib ta… no kui mitte just mõrva, siis rünnakut kohe kindlasti. Või siis põgenemist sellest kohutavast kohast, kus pai mitte kunagi ei saa, süüa mitte kunagi ei anta ja kohe kindlasti ausa kassiga mitte kunagi ei mängita. Mitte sekunditki.

Vot. Selline ülevaade seekord. Järgmine kord katsun kuidagi ühe teema juures püsida või niisama lobiseda, praegu oli vaja lihtsalt oma toimetamisõudusest pisike paus teha. Kui keegi seda üldse luges, siis võite kommentaarides märku anda. Tegelikult tunnen ma blogimisest puudust, kui mitte muud, siis vähemalt oli mälutute jaoks (nagu mina) tegu suurepärase kroonikaga.

Ja kui keegi tunneb, et ta tahab koos minuga minu sünnipäeva puhul matkata, siis küsige ja saadan teile info :)

Pirnipuu 2021/2022

Vestlen töölkäiva teismelisega. Kratt: “Kas sa oled juba natukene närvis ka, sest ma varsti teenin sinust rohkem?”

*

Kuna Fordil on täna narkoosis uuringud ees ootamas, ütlen Kratile: “Kassidele ei tohi täna süüa anda.”

Kratt vastu: “Nagu nad muidu oleks meie juures kunagi süüa saanud.”

*

Enne reisi tegin pika päeva tööl, käisin õhtul veel lapsi hoidmas, järgmisel päeval käisin Pärnus trennis, siis pakkisin, lendasin, matkasin, tulin tagasi, tegin pika päeva tööl, eile kirjutasin kuus tundi blogiposti, täna läbisin “Sissevaade psühholoogiasse” kursuse ja nüüd istun arvuti taga ja nokitsen veel üht koolitööd teha. Kratt tuleb mu kõrva äärde kräunuma (sõna otseses mõttes). Ma, et: “Kallikene, mul on mõned väga intensiivsed päevad olnud, ma tõesti tahaks praegu rahu ja vaikust.”

Kratt: “Mul on ka väga intensiivsed seitse kuud olnud. Ma käin koolis.”

*

Räägin Kratile suveplaanidest:

“… ja siis ma tahaks käia seal Soome loomaias, kus pandad on.”

Kratt tõstab näpu: “Oota. Ma näitan sulle midagi.” Surfab telefonis, keerab ekraani minu poole – google image search “panda”. Ekraan pandasid täis. Jõllitan last. Laps selgitab: “Nüüd sa oled pandasid näinud ja me ei pea sinna Soome minema.”

*

“Kratt, vii palun nõud kööki!”

“Aga mul on kass kaisus! Ma füüsiliselt ei saa ja emotsionaalselt ka mitte.”

*

Kratt loeb kohustuslikku kirjandust.

“Mul oli see suur plot twist juba ära, aga mul on veel 45 lehekülge minna… kas ma võin eeldada, et seal on mingi kasutu informatsioon?”

*

Prooton: “Emme, kas sa saaksid uuesti osta neid küpsiseid, mida ma kunagi enne köögiremonti kapist võtsin. Need olid nagu pikas torus, punase pakiga ja olid nagu soolased ja ei olnud ka.”

*

Lihtsast palvest tuua kaks korvi puid saab tundidepikkune tants ümber aurukatla – aga ma olen korra juba elus puid toonud, aga ma käisin täna trennis, aga miks mina pean kogu aeg jne. Sõnan lõpuks: “Kuule, kui sa kohe neid puid ära ei too, siis mul saab närv otsa.”

Kratt: “No vaata! Ma lihtsalt kasvatan sind! Pealegi ma teadsin, et sul on täna puhkus ja hea päev, halval päeval oleks sa juba ammu karjuma hakanud.”

*

Jõuan lõpuks koju, istun sügava ohkega kööki maha. “Tead, tänane päev oli päris…”

“Sitt?” asub Kratt mu õlgu masseerima.

“Ei, mitte seda, lihtsalt… väsitav.”

“A no selge,” asutab Kratt minema. “Siis pole massaaži vaja.”

*

Hea ju, kui on sõbrad, kes üllatuspakke saadavad?

Noh, teismeline Kratt nii ei arva. Jõuan mina koju ja kilkan, et sain jõulukingi… poiss vajub põrandale kokku kui liigendnuga ja haliseb: “Oh ei!”

Mina, et mis? Mis on siis?

“Sa ju tahad, et mina ka seda koos sinuga mängiksin…”
/pakis oli mäng Scrabble/

*

Pubekas astub kööki: “Emme, millal see viimati juhtus, et meil köök nii korras oli?”

Mina: “Ilmselt enne remonti…”

*

Prootoni kuldklassikat: “Emme, ma olen tegelikult juba teel plokkflööti, aga siis ma hakkasin mõtlema, et kas ma pidin plokkflöödi ka kaasa võtma?”

*

Värske pronksmedaliomanik: “Tead, emme, vôistlused on natuke nagu hobuste vôiduajamised. Vanemad maksavad vôistlustasu ja siis vaatavad, millega laps koju tuleb.”

*

Mina keset pikaleveninud Carcassone mängu: “Tips, kuule, ma tõesti ei viitsi rohkem. Lähme magama.”

Prooton tõuseb püsti ja marsib minema: “Allaandja koristab.”

*

Tuleb teismeline. “Emme, tead, ma hakkan vist kassiks muutuma. Ma tahan kaissu ja kõht on kogu aeg tühi…”

*

Kratt paitab kassi, kes on (ilmselgelt) olnud kuid paitamata ja käitub vastavalt. Samal ajal lobiseme kõrvale lubadustest, nende täitmistest, eluvalikutest jms. Korraga täheldab Kratt: “Kas sa tõesti arvad, et ma peaksin oma eluvalikute osas kuulama inimest, kes isegi oma kassile ei suuda pai teha?”

*

Dahab Lighthouse

Prootoni esimene sukeldumine

Elu ATHga

ATH vanem pluss ATH laps on kombo, mis tekitab väga palju keerukaid olukordi. Eile näiteks olin tööl. Heliseb telefon, Prooton sõbranna telefonilt: “Emme, ma tulin koolist ja mul oli telefon alles ja nüüd ma olen bussipeatuses ja telefoni enam ei ole, mis ma teen?”

Esiteks: jumal tänatud, et ma olen sundinud mõlemat last enda ja isa telefoninumbreid pähe õppima, see on päästnud rohkem, kui korra.

Teiseks: jumal tänatud, et õpetaja abi polnud veel uksest välja astunud.

Kolmandaks: jumal tänatud, et ma täiesti teadlikult olen valinud oma töökohast Prootoni koolile võimalikult lähedase lasteaia.

Ehk siis instrueerisin last paigal püsima, ise hakkasin tema suunas liikuma pidevalt ta telefonile helistades, et ehk keegi võtab vastu. No ja võttiski. Rimi turvateenistus. Telefon leitud, istub nende valveruumis, tuldagu järgi. Kaotamisest kätte saamiseni alla poole tunni.

Õnneks oli mul eile hea päev. Suutsin adekvaatselt reageerida ja kõik lõppes õnnelikult… kehval päeval oleks ma ise ilmselt kaks tundi nutnud, siis lapse peale pahandanud ja veel nädal aega põdenud, kuidas ikka KOGU AEG LÄHEB KÕIK TÄIESTI PERSE ja mitte kunagi ei õnnestu mitte midagi.

See ongi minu ATH juures kõige hullem. See emotsionaalne kõikumine, mis sõltub nii paljudest teguritest – osad minu kontrolli all (uni, liikumine, toit), teised mitte (hormonaalne kõikumine, kuu seis)… nii et mitte kunagi ei suuda ma ette ennustada, millises seisus ma olen.

Praegu hakkab pool aastat kestnud depressiivsem periood vist läbi saama. Või nii ma vähemalt loodan.

Tips kasvab inimeseks

Vaatasin eile teda. Minu ema kõrvarõngad. Käe ümber sõbrapael, mis on seal olnud juba kaks aastat. Sel aastal saadud klambrid. Ja jalkadress, mida ta nüüd vist enam kunagi seljast ei võta. Kauss krõbinaid ja koomiksikogu (muid raamatuid ta ei loe, koomikseid küll). Õppimise kõrvale kõrvaklappidest muusika kuulamine (Billie Eilish ja Taylor Swift).

Oma sõbrad. Oma arvamused. Oma eelistused. Oma maailmavaade. Päris inimene.