Hoiukodu kasvandik – Valter

Pidasin just maha järgmise telefonikõne:
“Kallis, ma ootan ikka ära, millal sa jõuad. Siis ma saan sind Valterile ka tutvustada. Ta on muidu täitsa okei, lihtsalt munad on natuke paistes.”

Jutt käib siis siiski pildil olevast kassolevusest, kes läbi Loomade Kiirabi ja Neeta minu juurde hoiukodusse sattus. Aidake infot jagada ja leiame talle ruttu päris oma kodu, oma aastase kassielu kohta on ta juba natuke liiga mitu korda kolima pidanud.

Poiss nagu ponks – mõnus oravasabaga triibik, sõbralik ja leebe loom.

Kita vajab uut (hoiu)kodu

Murphy. Mis ma muud oskan öelda. Päev pärast seda, kui ma olin kirjutanud, et Kita saab uue ilmakodanikuga läbi… otsustas ta, et tegu on siiski soovimatu sissetungijaga ja alustas pissirünnakuga. Tema kiituseks peab mainima, et kordunud see ei ole ja ei beebi ega teiste pereliikmete osas ta agressiivsust üles ei näita, isegi kolmese Krati aktiivsed tagaajamised ei ole pannud teda käpaga äsama. Kohas, kust puudub imelik vääksuv pamp (ja teised kassid), tunneks ta end lihtsalt märksa paremini. Seega palume abi – Kita vajab uut hoiu- või veelgi parem, päriskodu.

Kita eelmise hoiuperenaise kirjutis võttis mul silma märjaks ja kallistasin seda pehmet saatanat veidike. Ta on tõesti iseloomukas kass, väga jutukas ja veel nooruslikult mänguhimuline. Väga nõudlik, aga tasub selle eest hästi.

Alternatiiv kassiabi puuris ei tundu mulle mõeldav. Väga loodan, et leidub keegi, kes saab talle pakkuda Päris Oma Kodu ja 100% tähelepanu. Sellest jäi tal ilmselt siin vajaka…

Kassi suurusehullustus

Kitah’il on selline suurepärane või mitte nii suurepärane komme mängida kõigega, mis vedeleb. Ilmselgelt vihje minu puudumatu korraarmastuse suunas. Hästi lähevad kaubaks küünetangid, patareid, kreemituubid… no kõik, millel saab käpaga äsada. Aga kui ta nüüd eile üritas käpaga rüperaali laua pealt maha äsada, siis ma küll naersin :D

Üldiselt on nüüd ka selge, et kas on nö. baby-proofed. Ehk siis valvab turvaliselt nädalase tite kõrval ja talle ei ürita käpaga äsada. Isegi ümber voodil vedeleva tekikuhja astub hästi ettevaatlikult – mine sa tea, äkki on mingi titt seal all.

Teine hoiukass – Kita

Saabus meile täna uus sitikmust tegelane. Esimesed pool tundi kondas seinaääri mööda ringi, siis vaatas pool minutit minuga voodi peal tõtt… ja tuli pai nuruma. Läks hästi, seega. Proua Koerafotograaf tuleb loodetavasti lähipäevil pildistama, siis saan näidata seda tegelast, kes on must nagu öö. Ilus ja iseloomukas loom.

Kolmese mõttekäigud vol 2.

Poiss tõttab minu juurde: “Emme, ma lõin kiisut!”

Teen pika selgitustöö, et kassi lüüa ei tohi ja lisaks võib juhtuda, et kiisu lööb vastu.

“Ei, tema ei ülbitse niimoodi.” on vastus.

Ega ei ülbitsenudki. Ja nüüd pole tal selleks enam võimalust, sest Elisa viidi eile uude kodusse.

Kummaline tunne on. Ma teadsin algusest peale, et ta viibib meie juures lühikest aega, sest ta on ju nii vahva kass… aga ikkagi oli hommikul imelik tõusta, kui kellegi “Nurrrrh?” kohe jalust maha ei jooksnud.