Tegime ajalugu

Kooseluleping mehe ja naise vahel üle veebi näotuvastuse teel. Kuna ma ise olen hetkel kerge külmetuse sümptomitega ennetavas karantiinis, siis saan sõrmuse ilmselt pühapäeval. Või siis postiga.

 

DSCF3900

Suhtemõõdikutest

Perekoolis (jah, käin lugemas, see on mu nn guilty pleasure) oli minu meelest päris hea teemapüstitus, nii vabalt parafraseerituna “kas olete kunagi olnud suhtes, mis alguses on jube sitt, aga siis läheb heaks?”

Noh, olen. Ja kui keegi peaks minult praegu küsima, et kas ma tegin õige otsuse, siis ma vastaks, et pigem ei. Pärast petmist kokku jääda on kordades, KORDADES raskem, kui lahku minna. Meil on kõik läbi räägitud ja praegu ei ole mul olnud üle aasta usaldamatuseks mitte ühtegi põhjust, aga haavad on ikka. Mingi paranemata mädanik kuskil sügaval sees, mis aegajalt torkab. Mõnikord on need flashbackid: mulle tuleb meelde mingi kord, kui mulle öeldi, noh, utreerituna “tegin tööd”, ja tegelikult… Või siis lihtsalt mingid suvalised hetked ülemöödunud aastast.

Kõige teravamalt torkab vist see, et ma andsin uue võimaluse mitte üks ega kaks ega kolm vaid rohkem kordi ja ma sain ise ka sealjuures aru, et see mis teen, on täiesti idiootne ja normaalsed endast lugupidavad naised ütleks pärast teist korda vähemalt et kuule, ei, ei enam. Samas… meil on praegu osalt just selle tõttu, et nii palju on olnud teraapiat, rääkimisi, spirituleerimise, enda avamisi – just selle tõttu on meil väga hea ja avatud suhe. Et siis jah.

On kogemus. Ei soovita.

Kärgperenduse küljed

Eelmisel nädalavahetusel selgus, et minu kaaslase lapse ema ei taha, et mina tema lapsega kohtuks või suhtleks või sõbralikult läbi saaks. “Selgus” on muidugi pehmelt öeldud, pikemalt ma siin lahata ei saa.

Sel nädalavahetusel võttis minu laste isa uus kaaslane Prootoni koos oma tütrega sappa ja viis nad mitmeks tunniks shoppama, sest Prootonil oli nädala sees kange kihu minna mulle kuhugi “suurde keskusesse, kus palju poode on” sünnipäevakingitust ostma ja seda kindlasti üksinda, sest “ma ei saa sinuga koos minna, sest siis sa ju näed, mis ma sulle ostan”. Kratsisin kukalt ja lõpuks palusin Uuelt Kaaslaselt, et kui lapsed niikuinii täna seal on, äkki ta oleks nii kena ja viiks Prootoni poodi.

“Aga muidugi, pole üldse probleemi!”

Tagasi sain just praegu maailma kõige õnnelikuma lapse, kes on maru elevil ja küüned lakitud ja kott kingitusi täis, mille ta nüüd igale poole ära peitis, sest “muidu ma annan sulle ju ära” ja ma olen nii nii nii võrratult tänulik sellele imelisele inimesele, kes Prootoni päeva nii toredaks tegi.

Põhimõtteliselt on iga inimese enda otsustada, kas ta näeb eksi uues kaaslases liitlast või konkurenti.

Gekod!!!

Teate neid kleepuvaid sisalikke, mida tavaliselt saab hambaarsti kabinetist vms kohast, kus lastele odavat näga jagatakse?

Noh… ma viskasin selle eile õhtul voodi kohale lakke ja siis irvitasin öösel hüsteeriliselt, kui see boyfriendile näkku kukkus.

Nii tore on olla täiskasvanu.

Reedest reedeni läbi rahakoti

11.10

Eelmisel reedel oli mul deit, Tartus. Sinna sõitsin bussiga (10,20) ja kuna deidi olemus nõudis, siis kasutasin ka taksot (3,40). Samal ajal, kui mina deidile sõitsin, sõitis mu poeg taksoga muusikakoolist trenni (4, iganädalane kulu aga summa varieerub).

12.10

Laupäeval tulin Tartust rongiga tagasi, kuna mul ühtegi paberpiletit ei ole ja pangaväljavõte ei näita, siis eeldan, et ostsin pileti Elroni kaardile (11,25). Mul oli idee fix käia Rimis ja osta spagetikõrvitsat, aga Rimis ei olnud spagetikõrvitsat… küll aga oli neid võrrrrratult küpsed mangod. Ostsin siis neid ja lisaks hapukurki (4,10). Siis tuli kõne, et A. on taas kiirabiga haiglasse viidud ja lapsed tulevad koju. Tegin läätsepada, lapsed seda ei puutunud. Ilmselt sõid midagi muud. Ilmselt külmkapis olevat jäätist.

13.10

Pühapäeva hommikul käisin mina kõigepealt poes (12,44) ja pakendiprügi viimas, Prooton tegi sel ajal pannkoogitaigna. Sõime pannkooke singi ja juustuga ning siis läksin Prootoniga kinno uut Pettsoni filmi vaatama (9,60). Üüüülihea oli! Prooton naeris südamest ja mina kõkutasin ka kaasa, aga ega Pettsoni ja Finduse puhul ju teisiti ei saagi. Raamatut oli natuke muudetud ja mugandatud (voodi ei teinudki põmps-plinn…), aga väga nunnu siiski.

Peale kino seiklesime läbi pirukapoe (2,0) ehituspoodi. Olen jõudnud arusaamisele, et mul tuleb Prootoni toa remondiga siiski ise hakkama saada ja siis lisaks arusaamisele, et kuna ma ei tea täpselt kuidas see käib ja mida ma ostma pean, siis läheb kogu see lõbu võrratult kalliks. Pika pusimise peale sain välja valitud mingid värvirullid ja teleskoopvarre lae värvimiseks (21,10).

Kodus oli nälga ja igavusse suremas Kratt…. aga ta vist suri rahulikult nälga ja igavusse edasi, sest midagi spetsiaalset süüa ma enam ei teinud ja õhtu kulus Prootoniga kardinapuud värvidest. Lippasin korra veel kiirelt pakiautomaadi juurde, tõin ära ühe Raamatuvahetuse raamatu (2,19) ja panin ise posti MTÜ Tehnikaringlusele mõeldud vanad seadmed (3,99).

14.10

Tööl 07:30 – 18:00. Teise sõime õpetaja murdis käeluu ja asendasin teda paar päeva. Rühm on nunnu, õpetaja abiga oleme sõpsid ja kõik ja kena, ainult et ma ei olnud valmistunud pikaks päevaks ja õhtul oma rühmas olles oli selline tunne, et lihtsalt suren kohe… nälga. Lõpuks pääsesin, tulin koju, tegin praekartuleid singi ja sibulaga (üle hulga aja midagi, mida mõlemad lapsed sõid!) ja kuna reklaamis oli, et Selveris on mingitel asjadel soodukad, siis läksin sinna neid otsima. Soodukaga asju ei saanud, küll aga ostsin uued hambaharjad, lastele kindad, mingeid koolitarbeid ja enne jõulu vaja olevat nänni, nii et arve oli lõpuks 39,10. Kodus ei olnudki muud, kui Pädington ja magama.

15.10

Tööl 07:30 – 18:00. Seekord olin valmistunud ja mul oli maailma parim idee võtta tööle kaasa kotike omatehtud müslit. Päästis päeva ja ilmselt päästab edaspidigi. Õhtul oli mu ainus mõte vein, seega tellisin kolm pizzat ja haarasin need kaasa. Installisin Kratile lapsejälgimisäpi ja siis veetsime perekondlikult aega vaadates, kuidas ta üritab sellest läbi häkkida. Ilmselt kustusin seriaali vaadates.

16.10

Tööle JÄLLE 07:30. Ütlen ausalt, et kolmapäeva hommikuks oli mul tunne, et ma ei taha, ma ei suuda, ma ei… aga kohale ma ennast vedasin ja päev iseenesest oli tore. Prooton käis klassiga NUKUs Momot vaatamas, minul oli kolmapäevaks hambaarstiaeg, aga selle ma tühistasin ära, sest ma lihtsalt ei suutnud. Peale tööd tulin koju ja… nope, ei tulnud koju – läksin hoopis kuu aega tagasi kohale jõudnud tapeedile järgi ja kuna tapeedisalongi kõrval oli Humana, siis olin sunnitud (eksole) sinna ka sisse astuma ja kurat, läks natuke lappama. Sain üliseksika musta kleidi, mugavad teksad, saapad kleidi juurde ja botased igapäevaseks käimiseks (kokku 22). Kodus tegin kanakarrit kuskussiga, see Prootonile isegi maitses. Telc käis läbi ja andis mulle remondi osas veidike nõu.

Bf-ga oli plaan, et lähme KUMUsse dokumentaali vaatama, aga ta ei saanud töö tõttu Tartust tulema. Õhtul oli Krati kitarrikontsert ja paras paanika, sest mina nagu omast arust leppisin lapsega kokku, et ta trenni ei lähe (sest siis ei jõua kontserdile), aga laps läks siiski trenni ja telefon oli väljas ja kontserdini umbes miinus kümme minutit aega. Jõudsime ilusasti siiski, kutsusin sõbranna ka kaasa ja nii äge oli vahelduseks teise täiskasvanud inimesega ka suhelda. Kratt vaeseke oli muidugi surmväsinud ja üdini endast väljunud, lisaks ka seetõttu, et tuleb vaheaeg ja mul on plaanis nad vaheajaks maale pagendada…

17.10

Tööle, oh üllatust, kell 7:30. Müsli päästis päeva, lastega oli spordipäev. Sain õppealajuhatajalt ja direktorilt kõigepealt laita (päevikute analüüsid) ja siis kiita (spordipäev). Päeva tegevused ei olnud mul eriti läbi mõeldud, aga imporovisatsioon töötas väga hästi ja sain nad kõik kenasti kaasa. Väga äge oli. Pärast tööd põgenesin kohe, käisin Rimis kassiliiva otsimas (muud ka, kokku 21,99). Kodus kõigepealt surin, siis tegin Krati tellimusel makarone juustuga ja endale ning Prootonile jääkidest saiavormi. Mul oli kaks surnud pirni, kaks surnud banaani ja purk peaaegu surnud kirsivormi, lõpptulemus oli ülihea. Annan talle andeks isegi selle, et ta mu varba ära kõrvetas. Paar tundi kraapisin Liisa Tulviku laivi saatel tapeeti, siis ära magama.

18.10

Täna on reede. Ma ei pea minema tööle kell 07:30 ja saan istuda siin ja seda postitust kirjutada. Tööl olen kuueni, ega peale seda midagi suuremat plaanis ei olegi. Võiks-peaks koristama läbu koomale ja ehk homme hommikuks asju pakkima, sest kõigepealt on “kuusikute” pildistamine, siis buss või rong Tartusse, kerge Aura ja/või Ahhaa ja siis maale edasi.