Alustan samade sõnadega, millega eelmise aasta Gozo postitust: ega ma ei olnud Türgi peale kunagi varem tõsiselt mõelnud. Lihtsalt tekkis selline omalaadne trilemma, või siis oli neid lemmasid rohkemgi. Tahaks kuhugi reisile, kus oleks maikuus soe, lapsed saaksid ujuda ja mis ei oleks selline koht, kus ma kohe minema kablutan ning mis ei oleks selline koht, kus mu ema on varem käinud. Mõtlesime Kreekat, mõtlesime Küprost. Vaagisime Madeirat. Lõpuks leidsin AirGuru soodsa pakkumise Türki ja mõtlesime, et mis siis ikka. Teeme Türgi.
Tegime.
Nädal enne lendu muudeti lennuaegasid ja seega pidime me lennujaamas olema juba öösel kell kaks. Tundus veidikene rõve, aga mis teha – kõik enamvähem täiskasvanud inimesed, saime hakkama. Saime hakkama ka sellega, et basseini ääres päikest nautida meie reisi ajal võimalik ei olnudki. Ujuma sai, aga pigem oli jahe ja esimesel päeval sadas ka vihma. See-eest õnnistati meid lainetega.
Järgmiseks päevaks olin ma välja tuulanud ühe kohaliku matkakorraldaja mägimatka, kus lubati hiiglaslikke metstulbiväljasid. Neid ei olnud. Küll aga oli vaateid, mis algasid juba bussisõidu ajal. Minu kõrvale paigutati istuma paar Kanadast Türki kolinud daami, kes minu lõputu õhkamise peale lõpuks tõdesid, et küll mind on lihtne lõbustada. Jeps ja no lisaks: ma sain oma emmega matkal käia. Veidike põdesin selle pärast, sest ta on ikkagi mõned kümned aastad minust vanem, aga lõppkokkuvõttes ei olnud midagi hullu. Natukene tibutas, aga üldiselt oli parajalt lihtne marsuut. Pärast 10 km läbimist oli minul igatahes tunne, et tahaks veel… giidil oli vist jaks otsas.
Sel ajal, kui meie mägedes tuterdasime, sai Janek koos kõigi lastega käia ära köisraudteega sõitmas, mäe otsas ja ühes koopas. No ja loomulikult linnas veel burgerit. Burgerilt tagasi tulles oli ta aga oma telefoni taksosse unustanud. Õnneks olid kohalikud ausad, saime telefonile peagi jälile ja käisime linnas seda ära toomas. Mina sain oma elu esimese Starbucksi kohvi! Etteruttavalt: ei olnud nii hea, kui ma ise kodus teen. Pärast linnas poodi otsimas käies avastasime hoopis kohaliku kardikeskuse ja viisime Prootoni sinna sõitma: see oli vist tema reisi highlight.
Järgmisel päeval võttis Janek minu ja poisid ja vedas meid koopasse. Ema jäi Prootoniga rannamõnusid nautima. Esimene peatus: puude otsa ronivad mägikitsed! Iga lõunamaa eri.
Seejärel Dimi koobas. Pildi peale see ilu… või ma ei tea. Mitte ilu. Minu meelest see kõrge lagi ja kilomeeter koobast tekitas kuidagi katedraali tunde. Päriselt on võimas, aga paneme mõned pildid ka.
Sõitsime linna tagasi ja tegime väikse vangerduse. Janek võttis poisid ja lubas nad mäe otsa viia, minu osaks jäi ema ja Prootoniga shoppamine. Jeebus, ma pole kunagi elus saanud nii suurt turistitünga, kui ma seekord sain – kõigepealt määriti mulle kaela pakk väga head mangoteed 13 euroga… mis iseenesest oleks olnud hea diil, ainult et hotelli kõrval poes maksis see sama asi kuus kohalikku (üks türgi liir on u 50 eurosenti). Järgmises poes pakuti meile seda ja teist ja kolmandat ja prouale neljandat ja printsessile veel midagi… ja kui ma lõpuks palusin 100g kebabimaitseainet, sain ma seda hoopis pea pool kilo, lisaks veel mingi tee, mida ma üldse ei soovinud ja arve 23 eurole… Ohkurat, ma ütlen. Aga eks see oli kogemus. Edasi rullus lahti peaaegu, et draama, kus me olime Janekiga kokku leppinud, et päikeseloojangut vaatame köisraudteelt… aga Janek oli poistega jõudnud tunniajase sõidu kaugusel olevasse kanjonisse ja kartis, et ei jõua sealt õigeks ajaks tagasi. Leppisime kokku, et saame köisraudtee juures kokku: mina panin ema ja Prootoni takso peale ja sõidutasin hotelli. Taksosüsteem oli Alanyas tohutult äge: iga mõnekümne meetri tagant on tänavatel puu vms küljes nupp. Vajutad nuppu: takso tuleb. Hotellist linna oli 8-10 eurot, maksta sai nii kohalikus kui ka euros ja üldiselt rääkisid taksojuhid vähemalt mingit – kas inglise või saksa – keelt. Seega suhteliselt lihtne ja turvaline.
See üksinda aegluubis köisraudtee alguspunkti poole kulgemine oli vist mu lemmikosa üldse. Loomulikult ei jäänud väisamata kassipark. Ja õige koha leidsin ka üles: sain isegi endale veel pudeli vett ja tualetis ära käia.
Köisraudteega üles, siis kappadi-kappadi järsaku peale päikeseloojangut vaatama ja siis köisraudteega alla tagasi. Ilmselt leidsime üles linna parima päikeseloojangukoha ja me polnud seal sugugi ainsad. Lihtsalt vau. Esimene ports pilte minu telefonist, teine ports Janeki kaamerast.
Järgmine päev oli viimane päev: pakkisime varahommikul autosse minu ema ja Prootoni ja läksime vaatama seda Sapadere kanjonit, kus Janek poistega juba eelmisel päeval käis. “Kujuta ette, et seal on kosk, eks, ja siis see kosk lihtsalt ei saa otsa. Sa pead seda nägema!” oli kirjeldus, mis motiveeris mind ilma kohvita teele asuma… Tegelikult ikka jõudsime napilt midagi hommikuks ampsata ja startisime siis. Ja no tõesti. See kosk kose otsas… ja siis vaatad üles ja taevast ei näe, ainult mäge.
Tagasiteel veel üks kiire peatus viimase vaate imetlemiseks.
Edasi algas juba reisi mastaapne feil, ehk siis eepos pealkirjaga “kus on meie transfeer”. Transfeer lõpuks tuli, tee lennujaama oli üks lõputu õudus, aga mis ma sellest ikka enam… viskan siia parem portsu pilte, mis kuskile mujale ei mahtunud. Muuhulgas ka minu reisi highlightist: KILPKONNAD VABAS LOODUSES SAATE ARU!
Perekoolis oli taas kord küsimus saurusblogijate kohta, et kes ikka veel blogivad ja keda loete. Mind on ilmselgelt maha kantud, vaatasin. Kuigi ega mul neid lugejaid kunagi sadades või tuhandetest olnud polegi.
Vabariigi aastapäeva puhul langes mulle selga üks suur lahmakas tööd ja… minu ja tehnika seoseid teades ei tule ilmselt üllatusena see, et mul õnnestus kuidagi ühe hiireklikiga oma kahe päevaga tehtud töö lihtsalt ära kaotada. Ilmselt oleks saanud mingi osa ka taastada, aga kuna ma olen kergelt paranoiline, siis hakkasin aga algusest pihta. Nii et ajal, kui kõik teised mööda ilma oma sinimustvalgeid liputavad ja paraadil marsivad ja kilu söövad, on minul kõrvades endiselt Dagö read “kuid ma teen tööd ma teen tööd ma teen tööd”. Umbes nii see elu siin (palga)vaesuse piiril balansseerides käib: ma kas teen kogu aeg tööd ja jään kõigist üritustest kõrvale või siis ma ei tee lisatööd ja mul lihtsalt ei ole raha, et kunagi midagi ägedat ette võtta.
Et noh, tegelikult ei ole ära elamine see, kui sul on katus pea kohal ja kõht täis. Ära elamiseks peaks olema võimalus ka näiteks võimalus endale närvivapustuse korral kokku osta. Mul jäi täna ostmata. Aga mingist hetkest, kui see euriboripaanika maha käib, siis võiks ju koogiks ka raha jääda, ei?
Igatahes.
Mis ma vahepeal teinud olen? Mis mul on ja mida mul pole, millest ma puudust tunnen?
Kodu on. Püsib püsti ka ja kuna ma tööhulga tõttu 90% ajast koristamisega prokrastineerin, siis püsib isegi korras. Ajasin ükspäev just Prootoniga juttu ja küsisin, kas tema on ka märganud, et ma koristan rohkem. Prooton sõnas, et on ja siis avaldas arvamust, et see mõjub tema vaimsele tervisele halvasti, kuna ma norin ka tema toa korrashoiu üle oluliselt rohkem. Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma olen lähenenud sedamoodi, et toa ukse saab ju kinni panna AGA 1) toas ei vedele toidujäätmeid ega musti nõusid, 2) mustad riided jõuavad mingil hetkel ikkagi pesukorvi ja 3) enne isa juurde minekut (kuhu nad lähevad iga kahe nädala tagant kaheks nädalaks) tuleb olukord enamvähem kontrolli alla saada, et ma tema toast midagi tuues-viies jalaluud ei murraks. Sellega on keeruline.
Teine laps tegeles viimased pool aastat kooli jaoks loovtööga ja üllatas mind selle käigus iga päev mitu korda. Kuna mu enda ajaplaneerimise ja pikemate projektiga organiseerimisega on nii nagu on, siis olin ma siiralt üllatunud, et osaliselt ka minu geenipagasit kandev (värske) 15-aastane suutis oma töömahtu organiseerida, oma rühmakaaslasi järjel hoida, silmapaistvaid juhiomadusi üles näidata ja sealjuures teha asju, milleni mina ei küündi. Loovtööks oli kaardimängu programmeerimine VR prillidele, nii et ega ma seda üle lugedes sisust suuremat aru ei saanud… aga Kratt on lahe. Ta on ikka tõsiselt hästi välja kukkunud.
Prootoni elu sisuks on muutunud jalgpall ja sõpradega ringi sillerdamine. Ta paistab õnnelik, aga ega ma muidugi ei saa 100% väita… mõned väikesed muret tekitavad asjad on, aga mitte midagi väga hullu.
Mu enda vaimne tervis on jõudnud mingisuguse rahu ja õitsengu staadiumisse. Ma pole ikka väga tükk aega olnud nii stabiilne, nii töövõimekas ja nii rahul. Lasteaia eripedagoog küsis, milliseid nippe ja trikke ma oma ATH kontrolli all hoidmiseks kasutan ja noh, neid oli paras persetäis – kui kellelgi on huvi, siis ma võin sellest kohe täitsa teha eraldi postituse. Põhitööl on hetkel äärmiselt mõnus. Seal oli juba enne mõnus, aga seoses juhtkonna ja rühma vahetusega lähen ma tööle iga päev suhteliselt rõõmuga, me teeme meeskonnaga üliägedaid asju ja pidevalt on mingi lõbus või kastist väljas üritus, vahel on minu käsi ka kuskil mängus. Eelmise nädala jooksul sain ma maja peal tasuta kallistusi jagada (kolleegidele oli meeldiv üllatus, et ma enne alati luba küsisin – teadlik nõusolek ftw), raudmehekostüümis tööl olla (ehk siis kalipsos väikese lisandiga) ja hobuvankriga sõita. Oma osa selles stabiilsuse on ka uuel ravimil… ainult et mul psühhiaater otsustas TARTUSSE KOLIDA ja nüüd on mul jälle vaja ette võtta see kadalipp, et leian riiklikust süsteemist psühhiaatri, kellel asjast natuke aimu ka on. Esimene katsetus ebaõnnestus.
Mees läks Mehhikosse. Mitte igaveseks ja plaanitud sukeldumisreisi käigus, mitte seadusesilma eest põgenedes aga ikka on väga veider nii pika reisi ajal lahus olla. Ei tohiks kuidagi erineda sellest igapäevasest Tallinn-Tartu reaalsusest, aga ajavahe ja meil mõlemal on tegemisi nii palju, et isegi kui satume üksteisele peale, ei ole aega jutustada ja no üleüldse… kummaline on. Ja noh, eks kurvaks teeb see ka, et majanduslikel põhjustel selles formaadis puhkusereisi (nii kaugele, nii sooja ja kahekesi) ilmselt lähiajal ei tule. Selle aasta plaanid on purjetamine Soomes (kui mul õnnestub oma tõlge ära lõpetada ja ettemaksuarve ära maksta) ja siis emaga lähen Ateenasse.
No ja kuna visualiseerimine pidi võti olema, siis palun palun palun, äkki oleks mul võimalik sel aastal puhata sügisel kuu aega järjest oma hipikodus Dahabis? Vat sellest unistan ma küll, kuigi reaalsuses tuleb ilmselt enne tegeleda Krati toa akna vahetuse ja muude hädapäraste remonttöödega.
(Kust muidu tavalised inimesed remondiraha võtavad? Koguvadki aastaid? Võtavad teise laenu peale? Sest isegi, kui ma mingi osa asjadest ise ära teen, siis on ju vaja materjale ja muud osta, onju, akent ma päris ise kuuri taga kokku ei klopsi.)
Hüppame nüüd kasside juurde. Fordi tervisest lubasin ka kunagi pikemalt rääkida… hetkel on seis see, et midagi ei ole muutunud ja istun igapäevaselt pommi otsas. Vahel on tal parem, vahel halvem. Praegu on halvem. Aga senikaua, kuni ta igal öösel mu rinna peal magab, katsun ma mitte väga ette mõelda ja nautida seda, et ta on endiselt sama kaisukas ja sama pehme ja sama kõige parem sõber, nagu ta mul juba 11 aastat olnud on.
Freddy seevastu on väike värdjas, jumala ausalt ja ainult heast südamest öelduna. Ta on omandanud suurepärase jõllitamisoskuse ja ma olen üsna kindel, et 80% ajast planeerib ta… no kui mitte just mõrva, siis rünnakut kohe kindlasti. Või siis põgenemist sellest kohutavast kohast, kus pai mitte kunagi ei saa, süüa mitte kunagi ei anta ja kohe kindlasti ausa kassiga mitte kunagi ei mängita. Mitte sekunditki.
Vot. Selline ülevaade seekord. Järgmine kord katsun kuidagi ühe teema juures püsida või niisama lobiseda, praegu oli vaja lihtsalt oma toimetamisõudusest pisike paus teha. Kui keegi seda üldse luges, siis võite kommentaarides märku anda. Tegelikult tunnen ma blogimisest puudust, kui mitte muud, siis vähemalt oli mälutute jaoks (nagu mina) tegu suurepärase kroonikaga.
Ja kui keegi tunneb, et ta tahab koos minuga minu sünnipäeva puhul matkata, siis küsige ja saadan teile info :)
tl;dr: Ühel nädalal kurdan ajakirjanduses, kuidas õpetajate palk on väike, järgmisel ostan Nõmmele kolmetoalise korteri ja ülejärgmisel puhkan nädala Egiptuses.
Ma olen oma elu jooksul kolinud… oh jeebus, ega ma ilmselt ei jõua neid kordi kokku lugedagi. Koos lastega pärast lahutust viis korda, kusjuures kuskil pole saanud elada kauem, kui aasta. Täpselt neli aastat tagasi (okei, 19 novembril) sain ma kätte oma praeguse kodu võtmed. See oli selline hullumeelne nädal, kui tulin Egiptusest tagasi, läksin ööbima tühja uude kodusse ja järgmisel päeval alustasin uuel (ja praegusel) töökohal.
Paar aastat tagasi tekkis korra uitmõte korter ära hinnata, väärtus oli tol hetkel 93 000. Neelatasin korra ja – my bad – isegi ei läinud ühestki pangast küsima, sest olin veendunud, et ma oma õpetaja palgaga niikuinii laenu ei saa. Omaosalust mul ka tol hetkel varnast võtta ei olnud ja nii ta jäi. Nüüd aga pakkus ema, et annab mulle sissemaksu raha, kui ma leian korteri, mida osta tahaks. No ja…
Lasin selle korteri siis omanikul uuesti ära hinnata. Sain hindamisakti. Vaatasin summat. Panin meili kinni ja meeleheitlikult ignoreerisin seda teemat… kuni omanik ütles, et teate, me nüüd ikka tahaks seda üüratut summat saada ja noh, kui nad seda minult ei saa, siis saavad kelleltki teiselt.
Täiesti pragmaatilisest vaatenurgast sain ma aru, et see korter ilmselt käib mulle üle jõu. Emotsionaalsest vaatevinklist aga – KÕIK inimesed, kes on mul siin külas käinud ütlevad, et kuule – see on ju SINU kodu. Ma olen siin nelja aasta jooksul üht teist remontinud. Põrgusse, tegelikult olen ma ju ära kodustanud kõik üürikorterid, kus ma kunagi elanud olen, aga seda kõige rohkem. Ma olen ära remontinud Prootoni toa, elutoa ja köögi. Kõik olemasolevad mööbliesemed sobivad siia ideaalselt. Asukoht on parim, mis ma üldse ette kujutada võiks – täpselt kooli/töö ja laste isa elukoha vahel, seega on neil logistika mugav ja mul veel mugavam. Ainult see hind.
Kõigepealt ma tardusin täiesti ära. Siis nutsin nädal aega. Siis saatsin laenutaotlused pankadesse, kokku kuus. Pärast esimese kahe negatiivset vastust ja kolmanda küsimist, kas mul oleks võimalik kaasata kaastaotleja, küsisin mehelt, kas ta oleks nõus kaastaotlejaks olema. (Disclaimer: me elame erinevates linnades, seega elan siin ainult mina.). Mees mõtles pool tundi ja ütles, et tema meelest “pole meie suhe sellises punktis, et me võiks koos laenu taotlemisele mõelda”.
Nutsin veel nädal aega. Laste isa oli nõus kaastaotleja olema, aga ka kahepeale kokku polnud me laenukõlbulikud. Kaks nädalat suhtlust viie erineva pangaga, dokumendid, allkirjastamised, hingamispausid. Ja siis, kui ma olin juba alla andnud, tuli vastus kuuendast. Positiivne. Mitte täies summas aga sellises summas, et puuduolev osa oli võimalik kokku kraapida. Hoidsin hinge kinni ja saatsin screenshoti kõikidele sõpradele: ega ma ometi valesti aru ei saa?
Ja ei saanud. Ma päriselt saingi selle laenu kätte. Emalt ja sõbrannalt pidin päris üüratu summa juurde laenama, proovin seda jupikaupa tagasi maksta. Iga kord, kui pangalt meil tuli, oli mul tunne, et nüüd on kõik. Nüüd nad avastasid, et mu sissetulekud ei ole neile reaalselt sobivad. Nüüd nad ütlevadki et sorry, tegime vea. Veel notari juures istudes värisesin, et kohe, KOHE lendab kõik uuesti perse aga ei.
Mul on kodu.
Esimest korda täiskasvanuea jooksul on mul kodu, kust ma ei pea kellegi teise suva järgi välja kolima, vaid kui ma seda teen, on see mu isiklik otsus. Aga ilmselt ei tee ma seda niipea.
Ritsik on mitu korda kirjutanud oma bussikarmast. Mina olen juba ammu aru saanud, et reedene rong on peorong. Tavaliselt eelistan kiiremat ekspressi, aga kuna seekord jäi minek isegi hilja peale, siis läksin aeglasega. Juba Balti jaamas roomasid peale kolm mitte just kõige kainemat meesolendit, õllekastide ja poekottidega. Kuna valida eriti ei antud, ei saanud ma istekohta vahetada ka ja nii saingi olla tunnistajaks suurepärasele situatsioonile, kus Sergei tahtis kõigepealt kõikidele lõuga anda, aga kaaslased suutsid ta ikkagi maha rahustada ja õllekastile istuma panna, mispeale õllekast rebenes ja õlled üle kogu vahekäigu laiali veeresid.
Siis kulus suur hulk auru seletamisele, et “kui keegi küsib, siis Ülemistest tulime peale, eks. Ülemistest.”
Ülemistes üritasid mehed osta piletit Kehrast Tamsallu. Miskipärast neile seda ei müüdud. Miskipärast ei arvanud reisiteenindaja ka, et sellises joobeastmes isikud võiks rongist eemaldada, vaid müüs neile siiski piletid Tallinnast Tamsallu.
Vahepeal toimus elav arutelu teemal, kas Sergei on lasknud püksi, või on see kala, mis ta toidukotis sulab. Selle peale sai minu vastas istuva ukraina mehe mõõt täis. Ammu juba oli näha, et tal hinges keeb, aga ta suutis end väga ilusti kontrollida ja seletas tüüpidele inglise (!!!) keeles, et olgu nad nüüd kuss. Tüübid ei mõistnud seda keelt… kordus sama jutt, aga mõne ropu lisandusega vene keeles. Sellest said tüübid vist paremini aru, sest järgnes arutelu teemal “aga kui kõiki häirib, siis miks keegi teine midagi ütlema pole tulnud”. Minu vastas istuv ukrainlane pani klapid pähe ja üritas rahuneda.
Sekkus järgmine härrasmees, kes üritas tüüpidele (seekord eesti keeles) selgeks teha, et olgu nad nüüd vait. Järgnes elav arutelu teemal “aga kui kõiki häirib, siis miks keegi teine midagi ütlema pole tulnud”. Sekkus klienditeenindaja, kes palus rongis alkoholi tarbimise lõpetada. Pärast seda oli kümme minuti vaikust ning siis: “Oota ma ei saand aru, mis ta nüüd ütles. Tohib juua või ei?”
Sekkus kolmas härrasmees (mõnevõrra agressiivsemalt) ja teatas, et kui tüübid kohe vait ei jää, siis eemaldab ta nad isiklikult järgmises jaamas rongist. Seepeale üritasid tüübid tuvastada kus nad on, kuhu nad lähevad ja kui neil on peatuseni üks minut, kas siis viinatakso jõuab neil peatusse juua tuua või ei. Viinatakso ei jõudnud, tüübid lahkusid rongist.
Meie jõudsime kõigist sekeldustest hoolimata Smilersi kontserdile, kus Sal-Saller võlus kitarrist välja esimese akordi, mille peale rahvas ülejäänud loo ära laulis. Ega ei peagi vanast peast enam liiga palju pingutama.
Ega ma ei olnud kunagi Maltat, ammugi siis Gozot, mingiks ihaldusväärseks sihtkohaks pidanud. Need, kes olid käinud, rääkisid linnast ja kohvikutest ja kassidest… mis noh, on küll toredad, aga kui päris aus olla, siis sellised kultuuriväärtused mind eriti ei kõneta. Samas kui tekkis võimalus paariks päevaks Janeki ja sukeldujatega liituda (Ryanairi piletid neljaks päevaks olid vist 72 eurot), siis mõtlesin, et mis seal ikka. Hakkan uurima, mida pakutakse. Ja et voila – matkarada pakutakse, ümber Gozo, pikkus nii umbkaudu 56 kilomeetrit, jagatud viieks etapiks raskusastmes easy kuni hard. Kui raske see ikka olla saab!
Lennujaamas tabas mind üllatus, et vastutulijad istusid ummikus ja parem oleks, kui me saaks kokku Mdinas. Bolt lennujaamast sinna maksis 18 eurot, tuli välja, et kevad on neil hiline, meres ujuda veel ei kannata ja taksojuhi eksnaine oli pärit Eestist.
Mdina on selline… Tallinna vanalinn. Keskaegne kindluslinn kitsaste munakivitänavatega. Kuna mul oli ratastega kohver käe otsas, siis ma seda sillutisel sahistama ei hakanud, vaid otsustasin üles otsida parima vaatega kohviku ja seal teised ära oodata.
Varsti siis oligi tõld ukse ees ja… ei, ma ei tee nalja. Karrozzin on traditsiooniline kaarik nelja istmega, millega on võimalik Mdinas ringi vaadata. Mul ju OLI vaja see atraktsioon mehele maha müüa ja olgem ausad, 35 euro eest saime hobuse, tõlla ja tasuta giidi. Väga soovitan.
Vat selline uhke tõld
Eks igaühel ole omad vaated. Seekord tegi Janek minust reisi käigus päris mitu head pilti ka.
Pärast õhtusööki (kohalike lemmik näis olevat jänes) googeldasime välja lähima koha, kust päikeseloojangut vaadata. Mehed jäid alla randa solberdama, kits kalpsas jälle mööda kaljut üles, et parimad vaated endale napsata.
Edasi oli juba praamiga Gozo saarele ja magama. Ööbimiskohaks oli pundil võetud kamba peale villa: kui ma alguses reisijate nimekirjast vaatasin, et mina pluss viis meest, siis tuli selline kerge pornoka vaib peale… aga tegelikult oli naisi ja lapsi ka ja seltskond igati tavapäraselt muhe.
Järgmisel hommikul oli mul täiesti geniaalne plaan alustada päeva päikesetõusuga mingis salarannas, mis mulle internetti läbi lugedes oli silma jäänud. Ma pole nüüd 100% kindel, kas me õigesse kohta välja jõudsime, aga päike tõus ja minu kallis matkarada läbis seda punkti ka, nii et seega minek… Kahju ainult sellest, et samal hommikul oli kuuvarjutus, aga kuna sel ajal olime me parasjagu sõidus, siis kuust korralikku pilti ei saanudki. Päikesetõusust seevastu küll.
… ja siis saingi teele asuda.
Alguses raja kirjeldust lugedes ei saanud ma aru, miks ma peaks 50 kilomeetrit viis päeva matkama… aga juba üsna alguses sai selgeks, et esiteks on maastik suhteliselt raske. Teiseks on vaadata NIIIII palju, et enamuse ajast ma filmisin ja pildistasin ja õhkasin ja ohkasin, siis astusin paar sammu edasi ja protsess kordus. Kõigepealt sain ma üle pildil olevast munakiviklibust, kui algas minu jaoks kõige maagilisem jupp: tardunud laavakivimistest rannaäär ja sini-sinine vesi koos kõikvõimalike aukude ja mulkude ja…. vaadetega.
Vahepeal avastasin ma end kuskilt karjäärist, kus müdistasid mingid liiva valmistavad masinad ja ega ma end seal ülearu turvaliselt ei tundnud… aga juba õige pea viis trepp alla randa, kus ma vist paarkümmend minutit lihtsalt istusin ja oma varbaid leotasin. Täiesti inimtühi, päike veel ei kõrveta ja Vahemeri õrnalt loksumas… maagiline Dahlet Qorrot.
Ma küll enne reisi olin mõelnud selle peale, et peaks muretsema mingi endlikepi või statiivi või mingi muu varustuse, millega ise enda teekonda jäädvustada saaks aga noh… ei ma jõudnud selleni. Ehk siis stiilinäiteks: milliseid pilte mu telefon pärast täis oli?
Paraku pidin ma siiski minema hakkama, kui tahtsin õhtuks jõuda sinna, kus sukeldujad sukelduvad ja järgmine pisike etapp oli mu teine lemmik: Naduri org. Ma muidugi geograafias pole päris kindel, aga igatahes sildid olid, et Naduri orgude matkarada… nii et äkki leiavad huvilised selle järgi üles. Ehk siis jalutad kivide vahel, kaljuserva all ja sinust allpool laiuvad sidrunid ja viinamarjad. Mingi hetk otsustasin hommikusöögiks mõeldud võisaia ka ära süüa… kaarobipuu all. Ja tegin emmele lillepilte, et ta oleks nõus minuga koos Gozole tulema. (On, oktoobris lähme.)
Sel hetkel avastasin, et joogivesi hakkab otsa saama ja kuna raja peale just poode ei jäänud, otsustasin natukene lõigata ja läbi lähima linna kõndida, et kuskilt vett juurde hankida. Vett ei saanud, küll aga kohtasin kohalikke kasse ja sain sõbrannale lubatud kassipildid saata. Väike puhkus pingil, ohtude eest hoiatav silt ja… oleks ma siis ette teadnud, mis mind ootab.
Läksin mööda seda kitsast ja (väidetavalt) ohtlikku rada mööda alla, kui AllTrails äpp hakkas piiksuma, et pööra nüüd vasakule. Pöörasin, aga ette tuli silt, et siin on ikka väga eravaldus, kurjad koerad on lahti ja üleüldse parem oleks, kui kõik inimesed siit põrgu väravast nüüd ja kohe tagasi pööraksid. Käisin siis edasi ja tagasi ja mäest üles ja mäest alla ja no… ei olnud mitte ühtegi kohta, mis oleks olnud vähegi matkaraja moodi. Ronisin siis suvalisest kohast mööda kaljut üles (ära sina nii tee), ilmselgelt sattusin kellegi eramaale – kiviaedadega eraldatud põllulapikesed on seal väga populaarsed – ja nii ma siis seal luuderohu, kivide ja haukuvate koerte ning kohalike külameeste karjete vahel ukerdasin, kuni lõpuks oi näe, vaade. Koopast. Koopast alla randa vaadates nägin, et üles tulevad mingid inimesed, aga mulle tundus otse koopast alla Ramla randa ronimine liiga hirmus, seega otsustasin ikka ametliku raja peale jääda.
Rannas oli kohvik, kus ostsin endale ühe koola (sest ma ei usaldanud sealset kohvi) ja palusin, et mu veepudel uuesti täidetaks… aga kuna kohalik vesi olevat väävlihaisune, siis arvas teenindaja, et pudelivesi on parem valik. No las ta siis olla, tõmbasin koola sisse ja valasin pudelivee oma termopudelisse ümber ning marssisin edasi. Ülemisel pildil üleval vasakul on näha mingit majakompleksi, sinna see rada siis lõpuks välja viis. Te ainult vaadake neid varemeid!
Mul on kahju, et ma sellest pilti ei teinud: see vaateplatvorm mis paremal paistab, oli igast neljast küljest keevitatud taraga tõkestatud. Nii et nagu oli platvorm… aga ilmselgelt nad ei tahtnud, et keegi sinna läheks. Ja platvormi juures pidi olema ka Calypso koobas… aga seda ma leida ei suutnud.
Edasi juhtus kaks asja: tee keeras linna väga nürile teetöödega täidetud asfaldilõigule ja mina avastasin, et mu telefoni aku tühjeneb kuumaga ja trackimisäppi sees hoides hirmuäratava kiirusega. Vaatasin üle, et peaksin jõudma peagi soolaväljade juurde ja leppisin Janekiga kokku, et kui mul aku tühjaks saab ja nad mind enam üles ei leia, siis kuskil soola sees kohtume. Varsti saingi asfaldilt väiksema tee peale maha keerata. Ehk siis jalutad sina rahulikult kaktuste ja kaktuste ning kaljuserva vahel ja siis korraga selja taga: auto. Tõmbusin viisakalt kaktuse sisse varjule, mille peale kohalik härrasmees leidis, et seda poleks küll vaja olnud, olgu ma nende kaktustega ettevaatlik ja üleüldse, kas ma otsin seda kohalikku head ujumiskohta? Ma ütlesin, et ei – soolaväljad. “Ah jaa, need ka on seal, 20 minutit umbes.” Põrkusime paarikümne meetri pärast uuesti, kus ta pakkus, et võib minust ju pilti teha. Aitäh ja vastu andsin talle ühe Kalevi martsipanikommi.
… ja nii see sadamalinn Marsalforn paistma hakkaski. Sellest ja soolavannidest ei ole mul kahjuks ühtegi pilti: akut oli viimased 6%, mida hoidsin selle tarbeks, et vajadusel helistada ja kohtumiskoht kokku leppida. Aga kui teine kord uuesti minna, siis kindlasti tahaks seal sadamas lihtsalt istuda ja toitu nautida: hästi mõnus vaib oli. Soolaväljad nägin ka ära ja jõudsin ka kokkulepitud Reqqa Point sukeldumiskohani, kus pärast mõningasi sekeldusi mind lõpuks pardale korjati. Pilt on tehtud hetkel, kui ma kuumas, vee- ja magneesiumipuuduses atrofeerunud lihase ära rebestan. Aga ega päev sellega veel läbi ei olnud.
Viisime korra osa rahvast koju ja panime ise Wied il-Ghasri poole ajama. Seal on selline kitsas kanjon, kust läbi ujudes jõuab ookeani ja natukene sukeldudes on noh, koobas. Katedraali nime kandev koobas. Aga selleks, et vette saada, tuleb kõigepealt kogu kola jõhkralt järsust kivitrepist alla vedada ja milleks siis naine on, kui mitte kandmiseks.
(Ma nii igaks juhuks maini, et selle aja peale oli mul juba 20 kilomeetrit maha tatsatud ja ega mu jalad enam väga sõna kuulata ei tahtnud.)
Mees ajas end vette ja andis mulle loa veel tunnike matkata – kuskil siinsamas pidi olema kuulsa Azure akna järeltulija, mine aga tunnike sinna suunda. Hakkasin minema küll aga… mingi hetk tundsin, et jalad enam üldse ei kanna ja pigem läheks vist tagasi enne, kui päris ära nõrken. Veidike sain närvitseda ja arvutada – Janek jäi vette kauemaks, kui ta mulle ütles… aga samas ma lugesin, et koopas sees saab maski eest ära võtta ja tavalisel moel õhku hingata, seega leppisin endaga kokku, et paanitsema hakkan 17:30. 17:12 oli mees veest väljas, tassisime träna üles ja saime end korra jääääääääkülma vette kasta.
Siis olin ma ikka omadega läbi mis läbi ja no pildilt on ka näha mu kaunis II astme päikesepõletus. Sest ega kell viis hommikul alustades keegi ei mõtle ju selle peale, et mingit päikesekaitset vaja oleks…
Seega oli järgmise päeva plaaniks võtta need kahekorruselised tuuribussid ja nendega natukene ringi tiirutada… aga avastasin, et suurema osa kohtadest olin juba omal käel läbi traavinud ja seega pole mõtet. Ehk siis: hommikul koos sukeldujatega Hondoqi lahte kaasa ja siis sealt vaatan, mis edasi saab. Sai see, et läbisin matkaraja sadamast selle kohani, kust eelmisel hommikul alustanud olin.
Istub siis Liis rahulikult kivi otsas, närib apelsini ja korraga tunneb, et ei, pekki – silmad on tuksis. Hoolimata enamuse ajast ees hoitud päikeseprillidest oli ikkagi valgus liiga ere, silmad jooksid vett ja igaks juhuks otsustasin tagasi minna enne, kui poolpimedana kuhugi kaljude vahele kinni jään. Õnneks jäi teele varjuline liivakoobas, kus kakskümmend minutit silmi puhata sain. Minu hingekodu: mere ja kaljude vahel.
Matkamisosa jõudis sellega lõpuni ja põrutasime koju basseinipuhkust nautima. Ehk siis sain ka esimest (ja viimast) korda selle reisi jooksul ujuda. See kanjonilaadses tootes enda korraks vette kastmine ei loe.
Edasi otsustasin koos ülejäänud grupiga mõned neid huvitavad vaatamisväärsused üle vaadata – kõigepealt võtsime rannatajad Ramlast peale. Muidugi oli mul seekord vaja kõik ülejäänud ka Tal-Mixta koopasse ahvatleda. Alt üles oli see ronimine täiesti läbitav ja vaated sama head, kui eelmisel päeval.
Seejärel biiiiiizikene basiilika Ta Pinu.
Gozo kohta eelnevalt lugedes tekkis mul lisaks matkarajale veel üks idee fix: kindlasti on vaja Inland Sea paadisõit ette võtta. Seal viiakse pisikese paadiga pooleks tunniks merele nelja euro eest, saab vaadata rannikut ja koopaid mere poolt. Ma arvan, et see vaikus ja jahedus neis koobastes on üks mu lemmikmälestustest. Pluss meduusisupp
Vesi on selles sisemaasopikeses soe, seega otsustas Janek ujuma minna ja… sain video peale ta viimased sõnad, et kõrval Blue Holes näeme. Ehk siis meie jalutasime, tema ujus. Dahabi Blue Hole on muidugi vingem, aga ega see 20m sügav basseinike ka paha polnud.
Ja siis oligi aeg juba nii kaugel, et inimesed hakkasid koju tahtma. Viisime nad ära, märkasime, et päikeseloojanguni on pool tundi. Jõuame! Kergelt läks minutite mänguks ja meil õnnestus auto (mis oli buss) korraks niimoodi keerata, et kerkis küsimus, kas me üldse siit liikuma saame… aga saime ja läbi õhtuse videviku ja koerasitahaisu jõudsime vist kõige maalilisemate vaadeteni üldse.
Et kõik ausalt ära rääkida, peaks ma rääkima ka sellest, kuidas uljas siil arvas et ah, mis – on küll kaks päeva järjest trambitud ja pime ja telefoni aku pooltühi, aga no vaata – linn on seal, ma lähen jala mööda matkarada, sa sõida autoga. Pärast poolt tundi oli mul tee kadunud, tallaalused villid katki ja nutt kurgus – tegin ratsionaalse otsuse ja otsisin vaateplatvormi taas üles ning kobisin saba jalge vahel ikka auto peale tagasi… sest ega sellega siis veel päev läbi ei olnud, nüüd tuli linna peale minna!
Kuna ma olin otsustanud mööda ilma ringi seigelda, siis polnud ma linna peal jalutamas käinudki, aga kohe meie ööbimiskoha kõrval oli Cittadella, mis ausalt öeldes oli parajalt vägev ka öösel. Kõik oli valgustatud, lift sõitis, vaated maalilised ja pärast seda – head ööd.
Superwoman, cryable. 