Täna oli nii tihe päev, et alles nüüd õhtul kui lapsed voodis oli mahti Taavile küünal põlema panna.
Kas kaks aastat hiljem on lihtsam?
Muidugi. See esimeste nädalate valu on ilmselt kõige intensiivsem asi, mis ma üldse olen läbi elanud. Nüüd on lihtsalt need hetkitised mõtted, et oh – oleks Taavi… siin, jah. Aga neid ikka on. Ma ei saa öelda, et neid on iga päev, aga kindlasti mõtlen ma talle rohkem kui kord nädalas.
Oleks ma tol korral poeukse ees teadnud, et see on hüvastijätt on viimane, küllap ma oleks siis öelnud midagi rohkemat, kui meie klassikalise “kui näeme, siis teeme”. Aga ei teadnud ju.
Who cares if one more light goes out in a sky of a million stars?
Well I do.
Superwoman, cryable. 