Reedest reedeni läbi rahakoti

11.10

Eelmisel reedel oli mul deit, Tartus. Sinna sõitsin bussiga (10,20) ja kuna deidi olemus nõudis, siis kasutasin ka taksot (3,40). Samal ajal, kui mina deidile sõitsin, sõitis mu poeg taksoga muusikakoolist trenni (4, iganädalane kulu aga summa varieerub).

12.10

Laupäeval tulin Tartust rongiga tagasi, kuna mul ühtegi paberpiletit ei ole ja pangaväljavõte ei näita, siis eeldan, et ostsin pileti Elroni kaardile (11,25). Mul oli idee fix käia Rimis ja osta spagetikõrvitsat, aga Rimis ei olnud spagetikõrvitsat… küll aga oli neid võrrrrratult küpsed mangod. Ostsin siis neid ja lisaks hapukurki (4,10). Siis tuli kõne, et A. on taas kiirabiga haiglasse viidud ja lapsed tulevad koju. Tegin läätsepada, lapsed seda ei puutunud. Ilmselt sõid midagi muud. Ilmselt külmkapis olevat jäätist.

13.10

Pühapäeva hommikul käisin mina kõigepealt poes (12,44) ja pakendiprügi viimas, Prooton tegi sel ajal pannkoogitaigna. Sõime pannkooke singi ja juustuga ning siis läksin Prootoniga kinno uut Pettsoni filmi vaatama (9,60). Üüüülihea oli! Prooton naeris südamest ja mina kõkutasin ka kaasa, aga ega Pettsoni ja Finduse puhul ju teisiti ei saagi. Raamatut oli natuke muudetud ja mugandatud (voodi ei teinudki põmps-plinn…), aga väga nunnu siiski.

Peale kino seiklesime läbi pirukapoe (2,0) ehituspoodi. Olen jõudnud arusaamisele, et mul tuleb Prootoni toa remondiga siiski ise hakkama saada ja siis lisaks arusaamisele, et kuna ma ei tea täpselt kuidas see käib ja mida ma ostma pean, siis läheb kogu see lõbu võrratult kalliks. Pika pusimise peale sain välja valitud mingid värvirullid ja teleskoopvarre lae värvimiseks (21,10).

Kodus oli nälga ja igavusse suremas Kratt…. aga ta vist suri rahulikult nälga ja igavusse edasi, sest midagi spetsiaalset süüa ma enam ei teinud ja õhtu kulus Prootoniga kardinapuud värvidest. Lippasin korra veel kiirelt pakiautomaadi juurde, tõin ära ühe Raamatuvahetuse raamatu (2,19) ja panin ise posti MTÜ Tehnikaringlusele mõeldud vanad seadmed (3,99).

14.10

Tööl 07:30 – 18:00. Teise sõime õpetaja murdis käeluu ja asendasin teda paar päeva. Rühm on nunnu, õpetaja abiga oleme sõpsid ja kõik ja kena, ainult et ma ei olnud valmistunud pikaks päevaks ja õhtul oma rühmas olles oli selline tunne, et lihtsalt suren kohe… nälga. Lõpuks pääsesin, tulin koju, tegin praekartuleid singi ja sibulaga (üle hulga aja midagi, mida mõlemad lapsed sõid!) ja kuna reklaamis oli, et Selveris on mingitel asjadel soodukad, siis läksin sinna neid otsima. Soodukaga asju ei saanud, küll aga ostsin uued hambaharjad, lastele kindad, mingeid koolitarbeid ja enne jõulu vaja olevat nänni, nii et arve oli lõpuks 39,10. Kodus ei olnudki muud, kui Pädington ja magama.

15.10

Tööl 07:30 – 18:00. Seekord olin valmistunud ja mul oli maailma parim idee võtta tööle kaasa kotike omatehtud müslit. Päästis päeva ja ilmselt päästab edaspidigi. Õhtul oli mu ainus mõte vein, seega tellisin kolm pizzat ja haarasin need kaasa. Installisin Kratile lapsejälgimisäpi ja siis veetsime perekondlikult aega vaadates, kuidas ta üritab sellest läbi häkkida. Ilmselt kustusin seriaali vaadates.

16.10

Tööle JÄLLE 07:30. Ütlen ausalt, et kolmapäeva hommikuks oli mul tunne, et ma ei taha, ma ei suuda, ma ei… aga kohale ma ennast vedasin ja päev iseenesest oli tore. Prooton käis klassiga NUKUs Momot vaatamas, minul oli kolmapäevaks hambaarstiaeg, aga selle ma tühistasin ära, sest ma lihtsalt ei suutnud. Peale tööd tulin koju ja… nope, ei tulnud koju – läksin hoopis kuu aega tagasi kohale jõudnud tapeedile järgi ja kuna tapeedisalongi kõrval oli Humana, siis olin sunnitud (eksole) sinna ka sisse astuma ja kurat, läks natuke lappama. Sain üliseksika musta kleidi, mugavad teksad, saapad kleidi juurde ja botased igapäevaseks käimiseks (kokku 22). Kodus tegin kanakarrit kuskussiga, see Prootonile isegi maitses. Telc käis läbi ja andis mulle remondi osas veidike nõu.

Bf-ga oli plaan, et lähme KUMUsse dokumentaali vaatama, aga ta ei saanud töö tõttu Tartust tulema. Õhtul oli Krati kitarrikontsert ja paras paanika, sest mina nagu omast arust leppisin lapsega kokku, et ta trenni ei lähe (sest siis ei jõua kontserdile), aga laps läks siiski trenni ja telefon oli väljas ja kontserdini umbes miinus kümme minutit aega. Jõudsime ilusasti siiski, kutsusin sõbranna ka kaasa ja nii äge oli vahelduseks teise täiskasvanud inimesega ka suhelda. Kratt vaeseke oli muidugi surmväsinud ja üdini endast väljunud, lisaks ka seetõttu, et tuleb vaheaeg ja mul on plaanis nad vaheajaks maale pagendada…

17.10

Tööle, oh üllatust, kell 7:30. Müsli päästis päeva, lastega oli spordipäev. Sain õppealajuhatajalt ja direktorilt kõigepealt laita (päevikute analüüsid) ja siis kiita (spordipäev). Päeva tegevused ei olnud mul eriti läbi mõeldud, aga imporovisatsioon töötas väga hästi ja sain nad kõik kenasti kaasa. Väga äge oli. Pärast tööd põgenesin kohe, käisin Rimis kassiliiva otsimas (muud ka, kokku 21,99). Kodus kõigepealt surin, siis tegin Krati tellimusel makarone juustuga ja endale ning Prootonile jääkidest saiavormi. Mul oli kaks surnud pirni, kaks surnud banaani ja purk peaaegu surnud kirsivormi, lõpptulemus oli ülihea. Annan talle andeks isegi selle, et ta mu varba ära kõrvetas. Paar tundi kraapisin Liisa Tulviku laivi saatel tapeeti, siis ära magama.

18.10

Täna on reede. Ma ei pea minema tööle kell 07:30 ja saan istuda siin ja seda postitust kirjutada. Tööl olen kuueni, ega peale seda midagi suuremat plaanis ei olegi. Võiks-peaks koristama läbu koomale ja ehk homme hommikuks asju pakkima, sest kõigepealt on “kuusikute” pildistamine, siis buss või rong Tartusse, kerge Aura ja/või Ahhaa ja siis maale edasi.

 

Logistikast

Disclaimer: Tegevus toimub Tallinnas, Nõmmel-Mustamäel-Kristiines kui pole mainitud teisiti. Autot pole.

Eile

Saatsin Krati kooli, tõin Ülemistest ta õpetajale lillekimbu, organiseerisin samal ajal Prootoni telefonitsi kooli, tõin kesklinnast õpetajale kingi, läksin tööle, laste uneajal käisin andsin kingi üle ja läksin tööle tagasi. Organiseersin Prootoni ühe sõbrannaga trenni ja sealt teise sõbranna juurde mängima. Mõtlesin minna haiglasse, aga käisin hoopis poes… Sain Prootoni sõbranna juurest kätte, sõitsime koju, õppisime. Kustusin kell 22 ja imestasin et whaaaaaaat?? ei jaksagi enam koristada.

Täna

Tööle hommikul poole seitsmeks, telefonitsi organiseerisin Krati ja Prootoni kooli. Peale tööd käisin kodus, viisin Kratile järgi maha unustatud trenniriided, üritasin müüa Prootoni koolivormi (ja sain sinna juurde endise lasteaiakaaslase emaga juttu puhuda), läksin Prootonile kooli vastu, sõitsin temaga hambaarsti juurde, hüppasin hambaarsti juurest kümneks minutiks välja, et panna Kratt muusikakoolist takso peale, jooksin hambaarstile tagasi, saatsin Prootoni koju, pesin enda hambad, käisin haiglas Allanit vaatamas, läksin ise hambaarstile…

… ja nüüd peaks koristama, aga hoopis istun ja põen, sest tuimestus tabas mingit närvi ja nüüd mul hammas valutab aga nina ja silm on tuimad.

Isaarmastus

Ma saan pidevalt vastu päid ja jalgu selle pärast, et ma julgesin lahku minna. Nii ei tehta ju, laste pärast oleks võinud ju proovida, miks lapsed peavad ilma isata kasvama… ja nii edasi.

Kui ma selgitan, et minu laste isa osaleb nende elus minuga võrdselt, siis ma saan jälle vastu päid ja jalgu. Nii ei tehta ju, lastel on halb, miks nad peavad niimoodi pendeldama, lastel peab olema kindel kodu, MEES ei suuda ju teha seda ja teist…

Laste niiöelda pooleks jagamine on täiesti võimalik, ainult et see toimub vanemate närvide arvelt. Meie oleme läinud pigem vabagraafiku teed, st kui muidu on lapsed E-K minuga, siis sel nädalal võttis nad Allan, et mina saaks rohem tööd ette teha ja neljapäeval (mis muidu on tema päev) juba maale sõita. Ja nii edasi ja nii tagasi. Samas oli meie lahkumineku põhjuseks suures osas just nimelt suhtlemiserrorid. Selline laveerimine nõuab aga suhtlemist, suhtlemisest tekivad errorid… jne. Mitu korda olen mõelnud, et mingu pekki – ma ei jaksa, võtan selle alalise elukoha enda juurde ja tuleb klassikaline alimendid ja kaks nädalavahetust kuus AGA.

Paratamatult jääb pühapäevaisana lastega tegeledes selline mulje, et emal on igapäevane töö ja issi on tore ja viib kaks korda kuus kohvikusse ja loomaaeda. Ma usun, et me jubinate ja nende isa vaheline suhe on praegu täpselt nii hea nagu ta pärast lahkuminekut üldse olla saab – nad näevad peaaegu igapäevaselt ja peavad üle elama hommikused eitahalasteaedamaratonid ja “emme küll lubab päev otsa arvutis mängida” maratonid.

Millest ma üldse rääkida tahtsin oli see, et Reti tuli eile lasteaiast uue kleidiga. Paraku oli talle kleit tagurpidi selga saanud – kinnitusnööbid ette ja kaunistuspael taha. Ütlesin talle seda:
“Ei, issi pani mulle kleidi selga. Nii on õige.”
“Äkki issil läks kogemata valesti?”
“Mkm. Minu issi ütles, et nööbid käivad ette. Minu issi pole lumal.”

See väikse neiu südikus oma isa kaitstes oli nii nunnu, et mul tuli for real pisar silma. Nad armastavad issit. Mul ei ole õigust sinna kiilu vahele lüüa isegi siis, kui see on mõrv mu rahakotis ja närvikavas. Ja sellepärast ei kirjuta ma siin ka kõigist neist asjadest, millega mu eks suudab mind pildituks vihastada.