Home Tapes

Kuidagi on see kriis toonud minus välja igatsuses oma teismeliseaastate järgi. Näen tänaval neid noori, kes on armunud või siis lihtsalt on kevad ja see vabadusehõng, mis alati esimese kuiva mättaga saabus ja siis mul kihvatab. Ma arvan, et ma olen kade.

Ja ma ei saa aru miks, sest ma olen oma elus punktis, kus kõik on… hästi. Ma olen rahul enda ümbrusega ja ma olen rahul sellega, kes minust on saanud. Ma olen rahul sellega, et töö on stabiilne aga deidid kaootilised, et lapsed on suured aga nad on minu nägu, et ma saan praegu kodus olla ja toimetada, et.

Ja siis ma olen kade, sest mul ei ole lähiajal või ehk üldse kunagi eriti palju võimalusi istuda suvalise bussi peale, sõita koos parima sõbraga suvalisse peatusesse ja seal raudteesilla peal üleval istudes ja jalgu kõlgutades viimase klapitud raha eest ostetud õlut juua.

Sest mu parim sõber on nüüd paranenud alkohoolik ja mulle isegi enam ei maitse õlu.

Aga. Ma arvan, et see lugu meeldiks teismelisele siilile ka.

You break the bond, I fake the smile

Täiesti uskumatu, kuidas kümne aasta jooksul, kui Sting on mu teadvuses mesimagusaid lugusid laulnud, ei ole ma varem kuulnud selle loo sõnu.

Every bond you break
Every smile you fake
Every word you say
Every game you play
I’ll be watching you
Päris uue dimensiooni andis.
Aga Sting on nüüd bucket listist maha tõmmatud, varsti saab Islandiga ka ühele poole… siis peangi ainult klaverit mängima õppima ja võingi rahus surra. Stay tuned!

Kristallvaas vanatädi kapis

Disclaimer. Ah, ei olegi disclaimerit.

*

“Sa ei riku midagi ära,” ütled selle suure sisemise arrogantsiga, mis vaid sulle iseloomulik on. Aga sa ei tea. Sa ei tea, kui palju asju olen ma oma elus ära rikkunud, puruks peksnud, kasutuskõlbmatuks kulutanud. Kui mitu telefoni, kui mitu püksipaari, kui mitu veiniklaasi, kui mitu pastapliiatsit, rahakotti, valget seina, korterit, inimest, boyfriendi, armastust.

Iga kord vihastab see mind üha enam. Esimesel korral on okei – me olime noored, me ei teadnud, me ei osanud paremini. Teisel korral on noh, mõned inimesed ei sobigi omavahel kokku, ju see siis pidi niimoodi minema. Kolmandal korral on asi minus, neljandal korral temas. Viiendal veel leiab mingi vabanduse. Aga kuues, seitsmes, kaheksas on lihtsalt jätk lõppematule jadale, mis ometi peaks olema lõplik, sest igaühe jaoks ju peaks olema kuskil keegi. Igale potile kaas ja kui see katki läheb, siis tuleb ka pott minema visata, sest õige kaane leidmisest lihtsam on lihtsalt osta uus pott koos kaanega.

Hoopis mind tuleks minema visata nagu mina viskan minema kõik inimesed, kelle olen katki teinud.

Juba mu ema ütles mulle, kui ma olin alles miniatuurne plikanähvits, et “sina ei oska ju asju hoida”. Jutt käis mänguasjadest, tüdruknukust, kelle juuksed ma ära lõikasin ja poissnukust, kelle näole ma rohelise vildikaga tuulerõuged joonistasin. Oma lapseajuga arvasin täies siiruses, et nuku juuksed kasvad tagasi ja vildikad on ju ometi pestavad, aga ei. Lapsepõlve lõpuni mängisin kiilaka nuku ja plekilise nukuga, sest ma ju ei osanud asju hoida ja seega ei pidanud need olema ka asendatavad.

Pärast lapsepõlve ei osanud ma hoida töökohti, kortereid ega abielu. Vabandust, abielusid. Ometi suudan ma jätta mulje, nagu oleksin veel süütu ja teeksin seda kõike esimest korda. Astun esimest korda ligi ja lausun midagi nagu “kas sa tead, et läbi su silmade saab hinge põhja vaadata?”, küsin esimest korda, kas sa ikka sööd ja magad korralikult, teen esimest korda oma laimikooki ja imelisi ahjukartuleid, võtan end esimest korda riidest lahti, häbenen esimest korda nagu kolmeteistaastane, silitan esimest korda kellegi kukalt nii, et see mult viimasegi mõistuseraasu viib.

Ja kogu selle aja kummitab mu kuklasagaras teadmine, et kui midagi on tehtud esimest korda, siis tehakse seda ka suure tõenäosusega viimast korda.

Mul on parem pidada sind selleks suureks kristallvaasiks oma vanatädi elutoa vitriinkapis, mida ma nii väga oleks ihalenud puudutada, kuid mis jäi mulle alati kättesaamatuks. Ma ei saa katki teha asja, mida mulle ei usaldata. Kui sa ei kuule mu häält, ei saa me tülitseda. Kui sa ei tea mu numbrit, ei saa sa mulle helistada selleks, et mina saaksin toru hargile visata. Kui sa pole harjunud mind puudutama, ei ole mul nii valus, kui neid puudutusi enam ei ole. Kui ma pole sulle kohvi voodisse toonud ei tunne ma end nii veidralt sel hommikul, mil pean kohvi jälle ühele tegema.

Ma ei tea kui kaua ma jaksan sind midagi nõudmata imetleda. Vahel on tunne, nagu inimeste elud koosnekski vaid algusest ja lõpust, vahepealne on ainult millegi ootus. Paine, olles teadlik sellest, mis määramatult järgneb. Pidev agoonia naudingust teades, millega see lõpeb. Kui palju ma annaksin selle eest, kui suudaksin oma ratsionaalse poole väja lülitada, kustutada oma empiirilised oletused sellest, millega see kõik vääramatult lõpeb. Mul on hea meel, et sa oled kättesaamatu, sest muidu ma teeksin su katki.

Kristallvaas vanatädi kapist on ainus asi mu lapsepõlvest, mida ma ei saanud katki teha. Seda käisin imetlemas igal pühapäeval, kui me veel perekondlikult suhtlesime. Siis igal suvel, kui meid nädalaks ajaks maale kupeldati. Siis perekondlikel pühadel ning lõpuks matustel. Ühel päeval võtan ma oma väärikuse riismed kokku ja ütlen sulle:

“Me ei saa rohkem suhelda.”
Ja sina vastad: “Okei.”

Lugedes läbi 2017

2017 oli lugemisaasta, jumal tänatud, lõpuks ometi. Ma olen teoorias väga tugev ja tean, et raamatute lugemine annab kordades rohkem kui Facebooki lugemine, aga niiii paganama lihtne on laskuda sellesse vanasse lõksu. Õnneks on mul nüüd Goodreads ja “lugemise väljakutse”, mis kõvasti kaasa aitavad.

Niisis, 2017 parimad palad minu jaoks. Alustame lastest – “Vesta-Linne sari”. Raamatud, kus on päris elu ja päris probleemid ja kõik ei lähe alati hästi aga lõpuks saab alati korda, just nagu eluski.

Minu jaoks uus nimi oli Anti Saar. Lugesin teda siis, kui peapõrutusega haiglas olime ja hiljem jäi mulle see nimi nii mõneski kohas ette. Lisaks temale jõudsin lõpuks Kairi Looki lugemiseni, Kairi on äge nii inimese kui ka kirjanikuna.

Suurematele lastele avastasin David Walliamsi. Kratil on nüüd tema eestikeelsed raamatud loetud, minu jaoks tugevaim oli ikkagi “Hirmus õudne hambaarst” aga ka teised on head. Raamatud pole üksteisele järjed, kuid ilmselt toimub tegevus samas linnas ning ka mõned tegelased on samad.

Lugesin läbi Harry Potteri ema krimisarja. See on nüüd selline kahe otsaga vorst, sest muidugi saaks kiiremini ja kõrgemini ja paremalt, AGA mõnus ladus suvine lugemine oli. Neid lugesin lugerist, kusjuures, mulle endiselt meeldivad paberraamatud rohkem aga lugerist sai sel aastal loetud palju. Samuti sai loetud krimi, need hetkel popid raamatud (Ruth Ware, Mary Kubica, Lars Kepler) on küll okeid lugeda, aga samas ei pakkunud päris hingestavat elamust.

Kursaõe juurest külaskäigul sai haaratud tema tõlgitud “Meie keemilised südamed”, mille kohta ma alul arvasin, et ah, eks ta mingi noortekas ole, kuid kuidas ma eksisin. See raamat pani mu nutma, ma olin lõpu peale nii-nii vihane ja üleüldse, miks ei lähe elus kõik alati nii, et armastus on vastastikune ja kõik lõpeb hästi mh, ah?

Eelmisega kokku kajavalt sai mul sel suvel loetud Plathi “Klaaskuppel”, mille õõnes depressioon jäi mind saatma kogu ülejäänud aastaks. Lisaks veel ühel tühja ootamise hetkel poes loetud Matt Haig “Põhjused, miks valida elu”.

Kogu aasta parim oli “Elanor Oliphant is completely fine”. Kirjutada raamat sellise tegelase vaatepunktist, sellise puändiga, sellises stiilis… Ohh. Orgasmiline.

Suvelõpu parim oli Mathura “Jääminek”. Raamat, kus ei juhtu õieti midagi, kuid mis jääb sisse helisema. Muide, ma ostsin Lätist mõned postkaardid, aga kuna meil läks auto katki, siis jäid need saatmata ja pistsin need raamatu vahele. Raamatu tagastasin. Üllatusena jõudsid peagi sõprade postkasti need raamatu vahele jäänud kaardid… aga Riiast. Tänud heale haldjale, proovisin leida, aga ei õnnestunud.

Lugesin üle Gerald Durrelli. If all else fails, ajab vähemalt tema mu uuesti naerma.

Juhuslikult komistasin sellise raamatu otsa nagu “Viskivaras” ja kuna ma olin just kohtunud Nuuskmõmmikuga ja viski oli vägagi teemas, siis tõmbasin lugerisse. Väga hea oli, kusjuures. Täpselt selline nagu mulle meeldib – lihtne lugeda, mitte väga lihtsakoeline aga mitte ka ülemäära diip. Hea sõnastusega – ma lugesin muidugi inglise keeles, tahaks kohe vaadata, mis nad eesti keeles teinud on.

Sügises tuli Daniel Glattauer. Kahtlesin pikalt, kas sarja teist osa lugeda, kuna lõpp oli ette teada ja võis muutuda tüütuks, kuid ei. Ma arvan, et mu ideaalmees näeb välja nii, nagu Glattauer kirjutab ja see on tegelikult üks pikem jutt, mida Kauriga FB chatis põgusalt puudutasime – küsimus üks: kas kirjandust saab üldse hinnata objektiivselt või vaatad sa seda by default oma mätta otsast, selle järgi kas mingi teos sinuga just sel hetkel resoneerub või ei ja siis punkt kaks:

on inimesed, kes hindavad MIDA kirjutatakse ja on inimesed, kes hindavad KUIDAS kirjutatakse. Mulle tegid väga nalja mu aastalõpu lemmiku “Inimesed puude võras” arvustused, et kuidas te ometi seda lugeda saate, ta kirjutab ju pedofiiliast? Aga see raamat haaras üdini endasse, kuigi mulle väljamõeldud maailmad ei meeldi ja see, kuidas lugeja ümber sõrme keerati ja siis, lõpus, see sõrm talle perse pisteti (vabandust), oli omamoodi elegantne. Uskumatu, et see teos on autor debüüt. Ma küll armastan Pauli, keda eelmisel aastal tõlkisin, aga võrreldes Pauliga oli see esikteos küps, läbi mõeldud ja rikas.

Sellega arvas Goodreads, et mu lugemisaasta on läbi, AGA EI – laenutasin pühadevaheks koju seitse raamatut, neist kolm on läbi. Seega – jätkub.

christmasbookflood

 

 

 

12 Days of Christmas

Või siis muusika-aasta 2017. Laulud pole tingimata uued ja mitte ka välja antud selles kuus, mille alla ma nad paigutan, aga siiski mingigi seos on. Ma loodan.

Jaanuar

Veebruar

Märts

Aprill

Mai

Juuni

Juuli

August

September

Oktoober

November

Detsember