Prügiaudit

Kuniks mu pea selgineb ja ma suudan kirjutada asjadest, mis päriselt korda lähevad, mõtlesin teha prügiauditi. Iga kord, kui plastpakendi kotti tühjendan, panen kirja, mis seal täpselt sees on ja kuidas saaks oma plastitarbimist veelgi vähendada. Täna siis.

1. Nopri šokolaadijogurt. Uus asi, tahtsin proovida. Kellelegi ei meeldinud, lõpuks said sellest pannkoogid. Enam ei osta.
2. Parmesaniümbris. Juustupoest saaks BeeIn mähise sisse ilmselt.
3. Kaks riivjuustu pakki. Ka ilmselt kannataks juustupoest osta ja ise riivida. Või siis suurem pakk juustu lihtsalt ja seda vastavalt riivida, viilutada, tükeldada. See nädal on lihtsalt kitsas eelarve olnud, mistõttu kotti läheb see, mille jaoks sente jätkub.
4. Mõned piimapakid. Vot selle osas olen ma kahevahel. Tegelikult tahaks liikuda taimse piima poole, aga taimset piima on oma pakendisse veel keerulisem saada, kui piima. Mingi piimaring peaks kuskil käima ja räägitakse, et isegi uuel ja hudupeenel Baltijaamaturul olla ka piimatädi alles.
5. Hommikusöögihelveste sees olev pakend. See on urisemise koht, sest mina ise sööks suurima heameelega ise tehtud müslit, aga lapsed… Noh, ehk õnnestub kokku segada müsli, mis neile maitseb? Ohtralt banaanilaaste ja šokolaadi?
6. Kassitoidu kott. Kass on plaanis saada toortoidule, siis tekivad teistsugused pakendit või olen tubli ja räägin turumüüjad sisse, et nad mulle oma karpi müüks.
7. Vahukoore pakend. Umbes sama jutt, mis piimaga.
8. Nesquik kakao ümber olnud pakend – ma sellist asja ei osta ise kunagi, antud pakk tuli kaasa minu emalt vist aasta tagasi ja sai lõpuks tühjaks. Jee!
9. Kaks tomatipastapakki. Tomati- ja muud konservid on asjad, mida mul kulub lademetes, sest ei saa jääda nälga, kui kodus on tomatit ja ube. Ma katsetan sel aastal, ehk õnnestub ise pastat purki teha aga kahtlustan, et pikas perspektiivis jään seda ikkagi poest ostma.
10. Müslibatooni ümbris – ma ei tea, kus teised on. Neid läheb meie peres 4tk nädalas, sest need käivad lastega trennis kaasas. Võibolla õnnestub konstrueerida isevalmistatav batoon, mis lastele maitseb ka. Seni elame Corny peal.

Vist ei olegi kõige hullem ca nädala pakenditeke?

Sotsiaalsest vastutusest

Põhimõtteliselt iga kord, kui ma kuskil ühekordse plasti teemal sõna võtan, tullakse minu käest pärast küsima täpselt samu küsimusi. Või veel hullem – tullakse täpselt samade väidetega. Esikohal on kindlasti see, et Eestis ei ole plastiprobleemi – meil on heal tasemel jäätmekäitlus. See on mingi arengumaade probleem! Küsimus – kui paljudel majadel on olmeprügi konteinerite kõrval ka bioprügi ja pakendikonteinerid? Pole? Järelikult on ka meil probleem, mille lahendamist tuleb alustada nii riiklikul kui ka eraisiku tasandil.

Väga mugav on vastutust enda seljast ära lükata. Tarbija ütleb, et tarbiks küll, aga tootja ei tooda. Tootja ütleb, et toodaks küll – aga tarbijad ei soovi. Kaubanduses laiutatakse käsi ja öeldakse, et aga tootjad ei tooda ja tarbijad ei soovi ja niimoodi ei muutugi mitte midagi.

Jah, loomulikult ei ole suurimaks probleemiks mitte see, et Malle või Kalle võtab poes ostude pakendamiseks kilekoti, vaid mäng käib kuskil kaugemal. Kas teate, mitu tonni raamatuid jääb Eestis üle ja kuulub põletamisele? Mitu tuhat eksemplari igast klantspildiajakirjast, mitu T-särki? Eile nägin telerist, kuidas piiripunktis hävitati autosid, mida oli üritatud üle piiri viia ja midagi kihvatas… See ei ole mitte plast, mille vastu ma võitlen, vaid üldine raiskamismentaliteet. Üks samm korraga. Ja see artikkel on üks väike samm.

Miks ma kasutan puidust hambaharja?

Plastivaba juulit eest vedades komistasin faktile, mis tegelikult tundub täiesti loogiline – kogu maailmas toodetud hambaharjad on seni kusagil alles. Kuna plast ei lagune ja hambaharjad tehakse plastist, mida ümber töötada pole võimalik, siis istuvad need kõik seni kusagil. Ükskõik, kas siis looduses või prügimäel või maa alla maetuna või kokku pressituna – kogu maailma hambaharjad on kusagil alles. Ma ei usu, et on palju neid inimesi, kes hambaharja korralikult igal kuul vahetavad, aga isegi kui seda tehakse paar korda aastas, on minu hingel juba 60 hambaharja. Neile, kes pigem ilusaid pilte vaatavad, on üks filmike siin. See on küll ühe filma reklaamfilm, aga ega midagi valesti öeldud pole.

Ahiküttega korteris on lihtne, puust hambaharja võib pärast ahju visata. Nii et meie pere hambaharjatops on selline.

Sinine on Putukal, must Paavol, valge Prootonil, roosa mul ja kollane Kratil. Peaaegu sooneutraalne ka. Mina ostsin Bio4Youst, aga odavam on neid konkreetseid tellida maaletoojalt. Hind tundub ja ongi kõrgem, kui tavalisel plasthambaharjal, aga korra kuus või harvem ilmselt ei tapa. Maailma lõigatav kasu on seda väärt.

let me be proud of myself

Üsna pikka aega on olnud nii, et sõnad ja mõtted mu peas on kristalselt selged, aga kui ma need paberile kirja panen, on seal puder ja kapsad Kört-Pärtli särgis pühapäeva hommikul. Sestap ka blogivaikus – ma ei oska oma mõtteid sõnastada nii, et see sõnastus mind ennast rahuldaks. Sellest hoolimata võtsin ette Liisale plastikuvabast juulist kirjutada ja tundub, et sai hea.

Las ma olen korraks enda üle uhke.

Lisaks plastipaastule teeme suvel internetipaastu. Ühe bürokraatliku jama ärakorraldamiseks pean ma tegema pikki tööpäevi laos ja seetõttu (ja kuna lapsed on maal) lülitasin interneti välja. Soodsam (sest minu kooliminek tekitas ikka põhjaliku majandusliku tagumendi) ja aega jääb ka natuke üle. Eile näiteks jalutasin kodulähedasse poodi, pärast tegin endale ciabattat tomati, küüslaugu ja parmesaniga (oleks ostnud kilose plastivabama parmesani, aga raha polnud), jõin natuke veini ja lugesin raamatut. Siis läksin voodisse ja lugesin veel raamatut. Fordi sai ka põhjalikult ära paitatud. Küll ma kunagi pakin lahti ka.

Plastikuvaba juuli

2011. aastast on leidnud aset üritus nimega Plastic Free July. Üheks kuuks kutsutakse inimesi üles loobuma ühekordsetest plastpakenditest. Viskasin Pakendivaba poodlemise grupis seinale idee, et teeks Eesti oma ka… aga keegi ei võtnud vedu ja pidin ikka ise tegema.

Ürituse leiad siit.

Kes minuga isiklikult tuttavad ei ole ja ei tea, kui kirgliku vihkamisega ma plastikusse suhtun siis… mul on praeguseks juba tekkinud sündroom, mistõttu ma väldin poeskäike. Normaalsed inimesed näevad kaubavahedes toitu, mina näen plastikut. Mis kõige hullem – ka ökopoed on täis plastikut ja see häirib mind kõige enam. Mitte GMO vegan taimne piimajook – 300ml plastikpakendis. See oli üks näide, eks. Äärmiselt maitsvad Ampstükid – plastik. Minu enda isiklikud lemmikud, india pähklid – plastik. Plastik, plastik, plastik…

“Aga me töötleme ju ümber!” – kogu maailma plastikprügist jõuab ümbertöötlemiseni alla 20%. Lisaks ei ole tegu samaväärse tootega, näiteks plastpudelitest tehakse mh hambaharju, mis enam ei ole ümbertöödeldavad. Kogu maailmas aegade jooksul toodetud hambaharjad on praeguseni kuskil alles. Plastikust hambaharju hakati tootma 40datel ning 100 aasta jooksul plastik ei lagune.
“Aga mingi aja jooksul see ju laguneb!” – laguneb. Selles ongi üks suurimatest probleemidest – plastik laguneb pisikesteks mikroskoopilisteks tükkideks, mis jõuavad maailmamerre. Seal on laias laastus kaks joont: kas mereloomad (sh kalad ja linnud) söövad need sisse ja hukkuvad või siis ei hukku ja toiduahela kaudu sööme selle plastiku sisse me ise.
“Aga biolagunevad…” – äärmuslikkuse asemel kaldun ma ise pigem sinna selge talupojamõistuse poole. Kui valida on riidest koti vahel mida saab kasutada aastaid ja maisist koti vahel, mis laguneb esimesel kasutamisel… siis võtan ma riidest koti. Samuti kulub biolaguneva pakendi tootmiseks suur hulk energiat ja tekib suur hulk jäätmeid. Ükskõik mille tootmine on kulu, isegi kui toode on rohepestud supermegaökoks ja innovatiivseks.
“Aga kuidas siis saab?” – ma ei ole ekstremist, kaugeltki mitte. Kui keegi kingib mulle šokolaadi, siis ma söön selle ära ja ei tõmba nina kirtsu, et see oli ju plastikpakendiks. Loomulikult jäävad ookeanide prügisaared meist kaugele ja üleüldse peidetakse prügi silma alt kiirelt ära, aga see ei ole ju lahendus.

Sestap kutsungi ma juulikuus leidma üles vähemalt ÜHT asja, kus Sina oma elus plastikut vältida saad. Võta riidekott poodi kaasa. Pakenda puuviljad HugBagi või iseheegeldatud või kaasavõetud kilekotti. Osta Statoili kohvi oma termosesse. Hangi korralik veepudel. Võta piknikule kaasa päris nõud ja pese need pärast puhtaks. Osta puhastusvahendeid oma taarasse või kasuta pesupähkleid. Või kui tõesti ise muutuda ei suuda, siis ära vähemalt kritiseeri või suhtu üleolevalt nendesse inimestesse, kes midagi muuta proovivad.