Reedest reedeni läbi rahakoti

11.10

Eelmisel reedel oli mul deit, Tartus. Sinna sõitsin bussiga (10,20) ja kuna deidi olemus nõudis, siis kasutasin ka taksot (3,40). Samal ajal, kui mina deidile sõitsin, sõitis mu poeg taksoga muusikakoolist trenni (4, iganädalane kulu aga summa varieerub).

12.10

Laupäeval tulin Tartust rongiga tagasi, kuna mul ühtegi paberpiletit ei ole ja pangaväljavõte ei näita, siis eeldan, et ostsin pileti Elroni kaardile (11,25). Mul oli idee fix käia Rimis ja osta spagetikõrvitsat, aga Rimis ei olnud spagetikõrvitsat… küll aga oli neid võrrrrratult küpsed mangod. Ostsin siis neid ja lisaks hapukurki (4,10). Siis tuli kõne, et A. on taas kiirabiga haiglasse viidud ja lapsed tulevad koju. Tegin läätsepada, lapsed seda ei puutunud. Ilmselt sõid midagi muud. Ilmselt külmkapis olevat jäätist.

13.10

Pühapäeva hommikul käisin mina kõigepealt poes (12,44) ja pakendiprügi viimas, Prooton tegi sel ajal pannkoogitaigna. Sõime pannkooke singi ja juustuga ning siis läksin Prootoniga kinno uut Pettsoni filmi vaatama (9,60). Üüüülihea oli! Prooton naeris südamest ja mina kõkutasin ka kaasa, aga ega Pettsoni ja Finduse puhul ju teisiti ei saagi. Raamatut oli natuke muudetud ja mugandatud (voodi ei teinudki põmps-plinn…), aga väga nunnu siiski.

Peale kino seiklesime läbi pirukapoe (2,0) ehituspoodi. Olen jõudnud arusaamisele, et mul tuleb Prootoni toa remondiga siiski ise hakkama saada ja siis lisaks arusaamisele, et kuna ma ei tea täpselt kuidas see käib ja mida ma ostma pean, siis läheb kogu see lõbu võrratult kalliks. Pika pusimise peale sain välja valitud mingid värvirullid ja teleskoopvarre lae värvimiseks (21,10).

Kodus oli nälga ja igavusse suremas Kratt…. aga ta vist suri rahulikult nälga ja igavusse edasi, sest midagi spetsiaalset süüa ma enam ei teinud ja õhtu kulus Prootoniga kardinapuud värvidest. Lippasin korra veel kiirelt pakiautomaadi juurde, tõin ära ühe Raamatuvahetuse raamatu (2,19) ja panin ise posti MTÜ Tehnikaringlusele mõeldud vanad seadmed (3,99).

14.10

Tööl 07:30 – 18:00. Teise sõime õpetaja murdis käeluu ja asendasin teda paar päeva. Rühm on nunnu, õpetaja abiga oleme sõpsid ja kõik ja kena, ainult et ma ei olnud valmistunud pikaks päevaks ja õhtul oma rühmas olles oli selline tunne, et lihtsalt suren kohe… nälga. Lõpuks pääsesin, tulin koju, tegin praekartuleid singi ja sibulaga (üle hulga aja midagi, mida mõlemad lapsed sõid!) ja kuna reklaamis oli, et Selveris on mingitel asjadel soodukad, siis läksin sinna neid otsima. Soodukaga asju ei saanud, küll aga ostsin uued hambaharjad, lastele kindad, mingeid koolitarbeid ja enne jõulu vaja olevat nänni, nii et arve oli lõpuks 39,10. Kodus ei olnudki muud, kui Pädington ja magama.

15.10

Tööl 07:30 – 18:00. Seekord olin valmistunud ja mul oli maailma parim idee võtta tööle kaasa kotike omatehtud müslit. Päästis päeva ja ilmselt päästab edaspidigi. Õhtul oli mu ainus mõte vein, seega tellisin kolm pizzat ja haarasin need kaasa. Installisin Kratile lapsejälgimisäpi ja siis veetsime perekondlikult aega vaadates, kuidas ta üritab sellest läbi häkkida. Ilmselt kustusin seriaali vaadates.

16.10

Tööle JÄLLE 07:30. Ütlen ausalt, et kolmapäeva hommikuks oli mul tunne, et ma ei taha, ma ei suuda, ma ei… aga kohale ma ennast vedasin ja päev iseenesest oli tore. Prooton käis klassiga NUKUs Momot vaatamas, minul oli kolmapäevaks hambaarstiaeg, aga selle ma tühistasin ära, sest ma lihtsalt ei suutnud. Peale tööd tulin koju ja… nope, ei tulnud koju – läksin hoopis kuu aega tagasi kohale jõudnud tapeedile järgi ja kuna tapeedisalongi kõrval oli Humana, siis olin sunnitud (eksole) sinna ka sisse astuma ja kurat, läks natuke lappama. Sain üliseksika musta kleidi, mugavad teksad, saapad kleidi juurde ja botased igapäevaseks käimiseks (kokku 22). Kodus tegin kanakarrit kuskussiga, see Prootonile isegi maitses. Telc käis läbi ja andis mulle remondi osas veidike nõu.

Bf-ga oli plaan, et lähme KUMUsse dokumentaali vaatama, aga ta ei saanud töö tõttu Tartust tulema. Õhtul oli Krati kitarrikontsert ja paras paanika, sest mina nagu omast arust leppisin lapsega kokku, et ta trenni ei lähe (sest siis ei jõua kontserdile), aga laps läks siiski trenni ja telefon oli väljas ja kontserdini umbes miinus kümme minutit aega. Jõudsime ilusasti siiski, kutsusin sõbranna ka kaasa ja nii äge oli vahelduseks teise täiskasvanud inimesega ka suhelda. Kratt vaeseke oli muidugi surmväsinud ja üdini endast väljunud, lisaks ka seetõttu, et tuleb vaheaeg ja mul on plaanis nad vaheajaks maale pagendada…

17.10

Tööle, oh üllatust, kell 7:30. Müsli päästis päeva, lastega oli spordipäev. Sain õppealajuhatajalt ja direktorilt kõigepealt laita (päevikute analüüsid) ja siis kiita (spordipäev). Päeva tegevused ei olnud mul eriti läbi mõeldud, aga imporovisatsioon töötas väga hästi ja sain nad kõik kenasti kaasa. Väga äge oli. Pärast tööd põgenesin kohe, käisin Rimis kassiliiva otsimas (muud ka, kokku 21,99). Kodus kõigepealt surin, siis tegin Krati tellimusel makarone juustuga ja endale ning Prootonile jääkidest saiavormi. Mul oli kaks surnud pirni, kaks surnud banaani ja purk peaaegu surnud kirsivormi, lõpptulemus oli ülihea. Annan talle andeks isegi selle, et ta mu varba ära kõrvetas. Paar tundi kraapisin Liisa Tulviku laivi saatel tapeeti, siis ära magama.

18.10

Täna on reede. Ma ei pea minema tööle kell 07:30 ja saan istuda siin ja seda postitust kirjutada. Tööl olen kuueni, ega peale seda midagi suuremat plaanis ei olegi. Võiks-peaks koristama läbu koomale ja ehk homme hommikuks asju pakkima, sest kõigepealt on “kuusikute” pildistamine, siis buss või rong Tartusse, kerge Aura ja/või Ahhaa ja siis maale edasi.

 

Kama, kookose, banaani ja õunakook

Pressisin end eile sõbrannale külla. Üritasin teha küll süütut nägu (ah ma niisama jalutasin mööda, murakamoos kotis…) aga ta ikka sai aru, et ma tean, et tal sünnipäev on. Kooki tegime sellegipoolest, improvisatsioonilist. Ehk siis:

Põhi oli minu klassikaline muretaignapõhi. Ma eeldan koogivormi suuruse ja põhja paksuse järgi, et sinna läks seekord 150g võid ja siis jahu ja peoga kamajahu, vist panin 2spl suhkrut ja näppisin, nagu ikka, põhjalikult läbi. Üks muna peale, üsna pehmeks taignapalliks, vormi ja külma.

Sel ajal oli K juba õunad ära tükeldanud. See on nüüd sarjast “tahtsime…”, ehk siis üksjubehea õunakook käib nii, et hautad õunu võis ja rummis koos rosinatega. Meil polnud ei rummi ega rosinaid (naljakas, arvestades fakti et selle paari lemmikjäätis on rummi-rosinajäätis…), aga ma nägin banaane ja kookoshelbeid, nii et kõrvad hakkasid liikuma. Läks siis mingi kogus võid potti koos õunte, kahe banaani, kookoshelveste, vanillisuhkru ja kaneeliga ning hakkas seal mõnusalt podisema. Podisev segu läks põhja peale ja kõik koos pooleks tunniks 200-kraadisesse ahju.

K tegi minu tungival nõudmisel pilti ka.

 

Kastmega ja kastmeta

Mingi toiduteema on õhus. Indigoaalane kirjutas ja Manjana ka, aga ega ma ei ahvi – ma tahtsin juba enne kirjutada.

Käisin maal lastega, sest koolivaheaeg ja ostsin poest lasanjekraami Krati tellimusel. Ema vaatas, mida ma korvi laon ja pahurdas, et mis – panedki kohe kaks pakki tomatipastat sinna või? Siis sellest tuleb ju mingi plöga! Vanasti küll selliseid asju ei söödud, ikka kartul ja kaste oli…  No ja siis Tallinnas tagasi kõndisin ükspäev mööda linna (ja miks ma kõndisin, on üks teine jutt) ja mõtlesin, et veganiks me pole hakanud… aga liha on küll toidulaual ääretult harva. Kartulit ja kastet põhimõtteliselt ei teegi. Aga mida me siis sööme?

Liha sööme siis, kui T teeb. Minul endal lihaisu ei ole ja ilmselt pidevast vegangruppide lugemisest (sest sealt saab häid retsepte ja vahel jaburaid diskussioone) on tekkinud ka pisikene tõrge liha käitlemise vastu. Hakklihaga saan hakkama, kanafileega ka… aga ainuke liha mida ma süümepiinadeta ostan on Matsimoka viinerid – sest need käivad seljanka sisse ja seljanka on üks mu lemmiktoite, need pakendatakse paberkotti mitte plasti ja põhimõtteliselt meeldib mulle idee väiketootjate toetamisest rohkem, kui Talleg, Rakvere või muu suurtootja… Sõnaga T spetsialiteet on lihatükk ahju ja ahjukartul kõrvale, aga ma isegi ei mäleta, millal seda viimati tehtud sai.

Minu mugavustoit ja miski, mid ma tahan siis kui all else fails, on chili con carne. Või siis chili sin carne, kuhu sisse peotäis läätsesid visatud. Retsept on lihtne ja universaalne, ilmselt teeb igaüks omamoodi, aga mina pruunistan hakkliha koos tšilli, sibula ja küüslauguga, viskan sinna sisse peotäie paprikatükke ja siis peale oad ja tomatipasta. Tomatipastad panen pooleks mingid tervemate tomatitega versiooni ja päris püdela möga. Varem keetsin kõrvale riisi, viimasel ajal kastame sinna hoopis maisikrõpse sisse. Lapsed tavaliselt originaalroast keelduvad ja söövad maisikrõpse juustuga, aga head teed neil minna. Küll kunagi taipavad, mis hea on.

Teine päris-päris mugavustoit, millega lapsed ka heameelega nõus on, on viinerid kapsaga. Zavoodi eri selline. Ehk siis friikartulid, viiner ja kõrvale tingimata praekapsast ja konservherneid. Sinna juurde käib tingimata külm kaste, mida ma ka igasuguste asjade dippimiseks teen ja mis sünnipäevalaudadel on alati heakskiitvat mõminat kulda saanud: hapukoor, küüs küüslauku, sool ja tingimata till. Till on sügavkülmas, hea võtta.

Konservhernestega saab tehtud ka mu järgmine suur lemmik: karjuse pirukas. Ehk siis läbipraetud hakkliha ahjuvormi põhja, peale kiht konservherneid, eilsest üle jäänud kartulipuder ja otsa juust. Kartulipudrust teeb T lisaks suurepäraseid kartulikotlette, nii et tavaliselt käib eelmise päeva kartulipudru osas võistlus, et kumb selle nüüd enda valdusse saab.

Risotto baasretsepti sain kunagi Thredahlia blogist. Ehk siis riis pannil sibulaga või sees läbi praadida, otsa sorts valget veini (ja ülejäänud pudeli saab ära juua!). Samal ajal kui vein aurustub lasen veekannus vee keema ja valan sealt siis sortsukaupa riisile peale. Niimoodi et vesi katab riisi ära, siis ootad natuke ja siis järgmine sorts. Ja niimoodi kuni riis on valmis. Minu lemmik on rukolaga – päris lõpus ports lõigutud rukolat sisse, juurde veel võid ja parmesani. Kindlasti segada-segada-segada, mida rohkem segad, seda parem saab.

Sama moodi saab alustada ükskõik millist läätsepada. Sorts veini, hautad, peale tomatipasta. Kõige paremad läätsed tulevad eelnevalt praetud halloumi juustuga, sekka kikerherneid ja veidrate elamuste otsijad panevad mangotükke ka.

Riisist ja tomatist kannatab teha veel Sandra oapilaffi. Eriti hea on see võiubadega. Oad ja kikerherned on üldse mu suured lemmikud, kikerherned keeran kiirel ajal hummuseks, kusjuures mina oma hummust vürtsköömnetega ei maitsesta. Mul käib sinna küüs küüslauku, pool sidrunit ja supilusikatäis tahinit. Ja seda söön siis lusikaga paljalt või kastan sinna sisse tomatit, kurki ja muid köögivilju. Kaalikat või midagi.

Kurkidest rääkides jõuame salatini. Üks mu suviseid lemmikuid on raputatud kurgi salat – kurk õhukesteks viiludeks, sorts äädikat ja tilli ja kaanega kausis raputada kuni jaksad. Nomm. Teeb napilt ära teisele lemmikule – coleslaw salatile. Selle tarbeks tuleb porgand riivida, kapsas hästi peenikeselt hakkida ja tükeldada ka üks punane sibul. See segu tahab veel saada majoneesi ja hästi vähekene rosinaid. Kolmas salat, mida tihti teeme, on mugandus kreeka salatist. Kuna ma oliive ei söö, siis on meie kreeka salat üsna vaimuvaene – kurk, paprika, punane sibul, feta juust ja must pipar.

Pipraga seoses meenus veel spaghetti carbonara, aga seda vist oskavad juba kõik. Parmesan ja munakollane märksõnadeks. Viimase aja hea leid on pastakaste röstitud paprikast – röstid paprikad ahjus pehmeks ja lased saumiksriga püreeks. Lapsed ei saa arugi, et makaronidele on sisse segatud mingi nõme köögivili, mitte ketšup.

Lasanjest alustasime, aga lasanjele eelneb bolognese. Ja põhimõtteliselt võib bolognesega täita paprikad, need juustuga üle valada ja üle küpsetada. Aga suppidest siis – algas see kõik lillkapsasupist. Sellele järgnes sibulasupp. Siis tegin maapirinisuppi ja siis oli juba teadmine, et enamvähem kõike saab püreestada. Isegi kõrvitsat, mida ma mitte mingil muul kujul ei söö.

Hommikuti on laste eelistus nr 1 “kõbi piimaga”, aga ma üritan neile toppida ka kaerahelbe- või mannaputru. Kaerahelbeputru söön ma ise parmesaniga. Laisematel ja rahulikematel päevadel inglise hommikusöök (oad!), pannkoogid. Küpsetanud pole ammu, meil oli vahepeal ahi katki, aga see on rohkem T rida niikuinii, tal tulevad isegi katkise ahjuga kõik taigankäkid paremini välja, kui mul.

Võileibu me põhimõtteliselt ei söö… leiba või saia ostan siis kui on teada, et mõne söögi jaoks või kõrvale on vaja. Lapsed saavad koolist/lasteaiast tulles näksiks porgandit, paprikat, kurki, kaalikat, õuna, pirni jms asju. Lisaks viimasel ajal olen ostnud suuremas koguses pähkleid ja kuivatatud puuvilju, mida närime.

… mul on hetkel tunne, et midagi ülitähtsat on puudu, aga kui meelde tuleb, siis panen juurde.

Asjadest

Ma siin ka omamoodi visualiseerin. Mul on peas kindel plaan, milline me korteri köök kunagi olema saab ja seega teen ma poes meeldivatest esemetest pilti. Ja siis kiibitsen niimoodi, vaikselt. Praegu on kõigest, mida ma tahan olemas kaks – Kukupesast poster (eritellimus, ma olen Mirjamile selle eest üliväga tänulik – see oli minu kingitus Paavole aasta tagasi) ja Hemtexi pajakinnas (teist sarnast oleks veel vaja, mina saan ühega hakkama aga Kratil on kaht kätt vaja).

Sõnaga, sellised pisiasjad. Karbid tee, kohvi, kakao ja mingite pisipudinate jaoks.

Kausse ja taldrikuid tahan uusi, Tigerist. Musta värvi. Ja kaht tassi musta-valgega Prismast, et cafe au lait serveerida.

Mingil põhjusel on meil köögis kaks kraanikaussi ja pole üldse tööpinda. Seega läheks ühe kraanikausi sisse selline pisike nõuderest (monokroomselt valge muidugi) ja kraanikausi kohal oleva kapi külge tuleks selline kandur lilleampli jaoks. Mul on terve toataim!

Kunagi, kui ma saan endale köögimööbli – kui mitte varem, siis tellin sünnipäevaks – siis tahaks lahtitõmmatava laua äärde taburette. Ja kuna tööpinda on vähe, siis sobiks laua peale selline leiva-saia kast, millel on lõikelaud peal. 2in1.

Rätikutele olen silma peale pannud Hemtexis. OCD minus tahab, et oleks ühesugused rätikud, et nende virn köögiriiulis hea välja näeks. Ja loomatoidunõu oleks lihtsalt nunnu ja sobiks Fordi söötmiskoha kõrvale maha suurepäraselt. Seda enam, et ma katsun edaspidi osta suure koti toitu korraga. Plastikvastik, jne.

Selline visualeerismispost/wishlist siis. Nüüd saan telefonist pildid ära kustutada.

Losing my mojo

Kogu selle pideva töökoorma ja rahapuuduse ja hektiliste graafikute vahele on täiesti kaduma läinud mu soov süüa teha ja rõõm söögitegemisest. Ma olen alati siiralt nautinud neid köögis veedetud hetki ja seda, kuidas kolmest toorainest on võimalik valmistada kolm täiesti erinevat rooga, aga nüüd… midagi. Kaasa ei aita ka pirtsakas Kratt ja Prooton, kelle lemmiktoiduks on marineeritud seened. Ega see hääl mu peas, mis räägib, et kuigi makaronid juustuga lastele väga maitsevad, ei oleks hea neid ainult ja ainult makaronidega toita. Nii et istusin nüüd pool päea pinterestist guugeldades healthy family meal plan ja muid otsingusõnu ja… midagi. Ainuke asi mis minus isu tekitas, oli röstitud paprikatest pastakaste.

Mis ma siis nüüd teen? Kanasuppi? Lillkapsavormi? Või annan söögitegemise Paavole üle ja ise viskan friikartulid ahju?