Lihtsalt paar tundi vanemdamist

Praegusel ajal peab vist leppima sellega, et mingeid pikaajalisi plaane ei tee. Selleks nädalavahetuseks oli plaanis Intsikurmu, mistõttu sebisin Prooton Tallinna lähedal asuvasse väikelinna sõbrannale külla. Ise jäin haigeks ja olen kodus, aga noored daamid olid siin juba nii elevil-nii elevil, et külaskäiku ära jätta ka ei saanud.

Logistiline p*se nr 1 on see, et minna sai rongiga, mis läks napid minutid pärast Prootoni hambaarstiaega. No lootsime et jõuame kuidagi ja pakkisime asjad kaasa. Õnneks oli laps ülitubli, auk sai kiirelt kinni, meil jäi aega veel Kristiines SHOPATA (ma ei tea, kust see laps oma shoppamisvaimustuse saab, mitte minult), siis veel SHOPATA (“Tahan oma raha eest midagi osta, mis lõhnab hästi.”) ja siis rongile. Ja siis rongis:

“Kas sul telefon on kaasas?”
“On küll, ma panin kotti.”

No aga ei ole. Helistame – ei ole. Helistame Kratile, et võtaks kodunt telefoni ja viskaks meile Nõmmel rongi peale. Ei võta vastu. Ilma telefonita esimest korda üksinda rongiga sõita ei julge. Paanika, seega.

Lõpuks tuli kadunud asi ikkagi kotipõhjast hääletuna välja, ostsin Prootonile pileti ära ja saatsin ta teele koos kõigi julgestusmeetmetega (telefonis meeldetuletus, sõbranna pidi helistama, sõbralik tädi kõrvalistmelt pidi ka samas peatuses maha minema) ja hakkama said. Nüüd on sõbrannadel sleepover, vahupidu ja muud jutud, nagu selles vanuses tüdrukutel ikka.

Minul aga oli üle mitme-setme aja jälle võimalik Kratiga koos filmi vaadata. Star Warsiga hakkasime pihta, nüüd on jälle mitme kuu filmiõhtute sisu teada.

Kuidas teie oma eelteismelistega ühisosa leiate? Mulle tundub, et kui nad väiksemad olid, siis oli selles osas kuidagi lihtsam – ma käin hea meelega igasugu muuseumites ja mänguväljakutel ja loomaaias. Aga praegu on neil huvid sellised (shoppamine! ruubiku kuubik! tiktok!), et minu omadega lihtsalt ei kattu ja ühiste tegevuste leidmiseks peab kordi rohkem pingutama.

Tegime ajalugu

Kooseluleping mehe ja naise vahel üle veebi näotuvastuse teel. Kuna ma ise olen hetkel kerge külmetuse sümptomitega ennetavas karantiinis, siis saan sõrmuse ilmselt pühapäeval. Või siis postiga.

 

DSCF3900

Suhtemõõdikutest

Perekoolis (jah, käin lugemas, see on mu nn guilty pleasure) oli minu meelest päris hea teemapüstitus, nii vabalt parafraseerituna “kas olete kunagi olnud suhtes, mis alguses on jube sitt, aga siis läheb heaks?”

Noh, olen. Ja kui keegi peaks minult praegu küsima, et kas ma tegin õige otsuse, siis ma vastaks, et pigem ei. Pärast petmist kokku jääda on kordades, KORDADES raskem, kui lahku minna. Meil on kõik läbi räägitud ja praegu ei ole mul olnud üle aasta usaldamatuseks mitte ühtegi põhjust, aga haavad on ikka. Mingi paranemata mädanik kuskil sügaval sees, mis aegajalt torkab. Mõnikord on need flashbackid: mulle tuleb meelde mingi kord, kui mulle öeldi, noh, utreerituna “tegin tööd”, ja tegelikult… Või siis lihtsalt mingid suvalised hetked ülemöödunud aastast.

Kõige teravamalt torkab vist see, et ma andsin uue võimaluse mitte üks ega kaks ega kolm vaid rohkem kordi ja ma sain ise ka sealjuures aru, et see mis teen, on täiesti idiootne ja normaalsed endast lugupidavad naised ütleks pärast teist korda vähemalt et kuule, ei, ei enam. Samas… meil on praegu osalt just selle tõttu, et nii palju on olnud teraapiat, rääkimisi, spirituleerimise, enda avamisi – just selle tõttu on meil väga hea ja avatud suhe. Et siis jah.

On kogemus. Ei soovita.

Home Tapes

Kuidagi on see kriis toonud minus välja igatsuses oma teismeliseaastate järgi. Näen tänaval neid noori, kes on armunud või siis lihtsalt on kevad ja see vabadusehõng, mis alati esimese kuiva mättaga saabus ja siis mul kihvatab. Ma arvan, et ma olen kade.

Ja ma ei saa aru miks, sest ma olen oma elus punktis, kus kõik on… hästi. Ma olen rahul enda ümbrusega ja ma olen rahul sellega, kes minust on saanud. Ma olen rahul sellega, et töö on stabiilne aga deidid kaootilised, et lapsed on suured aga nad on minu nägu, et ma saan praegu kodus olla ja toimetada, et.

Ja siis ma olen kade, sest mul ei ole lähiajal või ehk üldse kunagi eriti palju võimalusi istuda suvalise bussi peale, sõita koos parima sõbraga suvalisse peatusesse ja seal raudteesilla peal üleval istudes ja jalgu kõlgutades viimase klapitud raha eest ostetud õlut juua.

Sest mu parim sõber on nüüd paranenud alkohoolik ja mulle isegi enam ei maitse õlu.

Aga. Ma arvan, et see lugu meeldiks teismelisele siilile ka.