Uusaastalubadused

Minu uusaastalubaduseks on juba aastaid olnud see,  et hakkan trenni tegema. Mitte saledaks saamiseks vaid selleks, et ma ei tunneks ennast pidevalt… nii halvasti. Pidev vaimne surve on mõjunud füüsisele ja nüüd olen ma igatpidi nii pinges, kange ja valupunkte täis, et ma isegi ei oska kuskilt alustada.

Akrojoogas oli valus, sest turi on pinges.

Postitantsus heitusin ma ära sellest, et ma mitte midagi ei osanud ega suutnud. Jõudu ei ole, noh.

Aerial joogas olen ma täiesti kohmakas ja ilma koordinatsioonita, lisaks on mul mingi veider häire, et ma vaatan kolm korda, kuidas keegi sõlmib jala lina sisse ja ma ei saa aru, kas ma pean oma jala panema suunaga seest välja või vastupidi ja no kuidas ja üleüldse? Ei saa aru , miks ma aru ei saa.

Svingtantsu olin täiesti valmis minema, aga esimesel päeval kukkus taevas alla (olin lastevanemate koosolekul, hakkasin liiga hilja liikuma, avastasin, et rahakott on kodus ja selle aja peale, kui ma uuesti bussi jõudsin oli juba… fakit.)

Matkaklubi juhiga läksin koroonajal raksu, kui ta ise reisilt tulnuna matkasid reipalt edasi korraldas. Ei olnud minu meelest okei.

Ronida ma ei oska. Ehk siis see on potentsiaalselt äge asi mida teha, aga ma üksinda ei taha, tahaks et keegi alt vaataks ja õpetaks aga samas mitte nii, et ma end häirituna tunneks… sõnaga.

I can’t adult.

Võibolla peaks alguses hoopis massaažis käima, et oma selg pingest lahti saada? Või siis maitea… kiropraktik? Või saaks äkki psühhiaatrile ja ärevuse vastu midagi?

Pirnipuu 2020 karantiinieri

Viin Prootoni esimesse trenni kohale ja mainin treenerile, et ta ilmselt hakkab neljapäeviti hilinema, kuna ansamblitund lõpeb 15 minutit enne trenni.
Treener: “Jah, eks see logistika on keeruline.”
Mina: “Mhmh, eriti kui on mitu last.”
Preili Ninatark teisest saali otsast: “Aga emme, sul on ju peale minu ainult üks laps… kes pealegi mulle eriti ei meeldi.”
*
– Kratt, kuidas sulle see õunakook maitses?
– Väga hästi! Teeme seda veel. Aga… ilma õunteta.
*
Kratt tegi eile nii lameda nalja, et ma pean jagama:
“Emme, tead miks selle poe nimi on Tiger?”
“…”
“Sest kui sa siit kellelegi midagi kingituseks ostad, võib juhtuda, et ta on triggered.”
*
Kratt koristab tuba.
Mina: “Pühi siis tolm ka ära.”
Kratt: “Ää. Ei. Miks ma pean. Mis see väike tolm sulle teeb.”
Mina: “Mulle ilmselt ei teegi, aga see koguneb näiteks sinu arvuti sisse ja see kuumeneb üle.”
Kratt: “Ei ole võimalik, tolm on nii väike.”
Mina: “Googelda.”
Kostab klahvide klõbinat. Siis jalgade trampimist vannituppa lapi järgi. Siis pühkimist.
*
Emasiil kõkutab Durrelli lugedes naerda.
“Kratt, kuule, mul on tunne, et ma sunnin sind mõnda raamatut lugema.”
“Miks?”
“No need on hüsteeriliselt naljakad.”
“Siis on neid sulle vaja. Mitte mulle. Ma olen ise naljakas.”
*
Jõuan mesinädalatelt koju, nälginud laps manguma:
“Emme, ma tahaks suppi. Teeme näiteks… friikartulisuppi ilma leemeta.”
*
Koristan. Korraga: ”Kratt kuule, miks su kõrvaklapid pooleks on?”
“Aa. No see juhtus siis, kui ma rage quitisin. Sa peaks selle ameerika tüübi keyboardi nägema.”
*
Elust kangekaelsusega. Lasin rattad ära hooldada ja komandeerisin kogu bande sinna järgi, iga mees tõukab oma velo, loogiline, eks. Jäin mina sisse maksma, jõuan välja – Prootoni äsja hooldatud ratas vedeleb keset tänavat, laps ise nutab täiest jõust. Miks? Tema tahtis Kratiga kulli mängida nii, et tema on rattaga ja Kratt jookseb, aga “maailma halvim vend” ei olnud nõus ja nüüd vaene vanemateta laps ei saa “mitte kunagi seda mida ta tahab”. Draamat jagus tunnikeseks, selle aja jooksul kuulsin ma noh… mida ikka kuuleb lapse puhul, kellel on küpsis katki, “maailma halvima emani” välja. Rahustasin lapse lõpuks kuidagi maha, tegin süüa, kui siis Kratt ärkas: “Mis söögiks on?”
Mina: “Chilli.”
Kratt: “Ei ole… kas JÄLLE ubadega?”
Mina: “Mm… muidugi…”
Kratt: “Sa teed ALATI ainult neid toite, mis mulle ei maitse…”
… ja draama jätkub.
*
Prooton: “Ma natuke loen sinu kaisus, siis mul tuleb kodutunne ja saan oma voodisse minna.”
*
Puksin ja nügin vastupuikleva Krati uksest välja. Eesmärk: mingu tehku rattaga üks tiir. No pool, kui tervet ei jõua. Helistab viie minuti pärast:
“Emme! Ei, minuga on kõik korras… ma tahtsin lihtsalt öelda, et see maastik siin on võrratu… need künkad ja… siin on äge!”
Mina: “Oota… sa tahad öelda, et sulle MEELDIB õues olla?”
Kratt: “Ei, muidugi mitte, ma tahtsin lihtsalt öelda, et maastikul sõita on äge.”
Mina: “Aa ok, siis sa tõesti pole veel peapõrutust saanud.”
Kratt: naerab ja paneb toru ära.
*
Prootoni elutarkusi:
“Emme, kas sa millalgi ikka tööle ka lähed?”
“Miks sa küsid?”
“Mulle meeldib nii palju rohkem… kui sa tööl oled ja õhtul koju tuled, siis me võime päeval ükskõik mida teha ja sa koristad kõik ära, aga kui sa kodus oled, siis sa paned meid ka tööle.”
*
Üritan kassile antibiootikumi sisse saada.
Kratt: “Saad sa mind aidata… no siis, kui sa oled kassi piinamise lõpetanud.”
*
Ilmub Prooton: “Emme ma tean, et ma pean Pipi läbi lugema, aga ega sa ei tea, kus Pipi multika plaat võiks olla?”
*
Käisin poes nädala toiduvaru koju vedamas. Lapsed sõitsid samal ajal rulluiskudega. Koduteel.
Mina: … jah, tead, seda head peekonit ei olnud, ma pidin teist võtma, mis oli küll odavam… aga ka pekisem.
Kratt: Oh, see on hea. Nüüd kui kõik on pekkis, on meil vähemalt pekki!
*
Kratt: Nii hea kana on, ainult et kastet on vähevõitu.
Mina: Kas ma tõstan juurde?
Kratt: Ei.
Mina: ???
Kratt: No mulle tundub, et siin sees on lillkapsas…
Mina: Ee… ei, siin on koor ja küüslauk.
Kratt: A no siis võid panna!
*
Alias.
Mina: kõige suurem loom, kes elab vees
Prooton: See… LAAVA!
*
Jalutame Kratiga. Teele jääb järsk trepp.
Kratt: “Oh, siit oleks jumala äge rulaga alla sõita!”
Mina: “Kuule, ei. Mulle meeldid sa elusana rohkem.”
Kratt: “Nii, tehniliselt: koomas on ju ka elus…”
*
Kratt tuleb mulle rääkima, et tal on vaja kardinaid:
“… no ja siis üks õhtu, kui ma tulin, siis ma korra läksin oma toa akna alt mööda ja KÕIK on näha…”
“Tõmba siis ruloo alla.”
“Misasi?”
Demonstreerin.
“No aga MIKS SA MULLE ÖELNUD EI OLE, et sellel aknal on ruloo???”
*
“Kui te jäätist võtate, siis pange palun ülejääk külma tagasi ka.”
Kratt: “No olgu, olgu. Aga meil ei jää ju midagi üle!”
*
Helistab Kratt: “Emme, me oleme nüüd Tallinnas, varsti jõuame koju.”
Mina: “Kas te tahate kohe süüa ka, mis vanaema teile tee peale kaasa pani?”
Kratt: “No ta pani neid asju, mida mitte keegi ei söönud… nii et tee jah friikartuleid.”
*
Hommik. Olen tegelenud viimased pool tundi vanema lapse äratamisega. Laps aktiveerub 10 minutit enne seda, kui peaks uksest väljas olema, saab riidesse, jõuab ukseni.
Mina: “Sa oled muidu nagu kursis sellega, et hommikuti peaks hambaid ka pesema?”
Eelteismeline: “Sa oled muidu nagu kursis sellega, mis kell on? Ma jään bussist maha.”
Ja läks.
*
Kratt: “Huvitav, kas kali ja lagrits sobivad sama hästi kokku, kui viin ja hapukurk? Kuigi ma ei tea üldse, mis värk selle viina ja kurgiga on…”
*
Kratt tõstab endale pastat ja mõtleb poole tee peal ümber:
“Ei, ma panen ikka taldrikusse, siis on mul lihtsam köögivilju välja nokkida.”
*
Prooton: “Emme, miks sa neid munakoori kogud?”
Mina: “Need lähevad vanaema kanadele.”
Prooton: “Aga miks kanadel neid vaja on?”
Mina: “Munakoortes on kaltsiumi ja kanade kehad kasutavad seda uute munade tegemiseks.”
Prooton: “Maailma parim ümbertöötlemine ju!”
*
Kratil kirjutada võõrkeele tunniks kirjand teemal “Miks ma tegelen just selle spordialaga?” Nördinud noor mees kurtma:
“Ma palusin õpetajalt abi ja ta keeldus mind aitamast… küsisin, kuidas on saksa keeles et “ma ei teeks üldse sporti, aga ema ütleb, et tema maksab selle eest ja seega ma ei saa trenni pooleli jätta”…. aga ta ei öelnud mulle!”
Ise muigas. Trollimise algkursused võib vist läbituks lugeda?
*
Prooton on nõks hiljaks jäämas, aga sada muret on – guašše lisaks vaja ja kas kõik asjad on kaasas ja kuidas ma flöödist tagasi saan ja. Surun ta lõpuks uksest välja, 10 min hiljem kui planeeritud.
Mõne hetkel pärast kostab koputus ja Prooton on ukse taga tagasi: “Emme, kas ma olen nii hiljaks jäänud, et pean jooksma?”
*
Kratt eile, tulles tagasi seksuaalharidustunnist tervishoiumuuseumis: “… ja siis meile näidati veel, et on olemas lisaks neile lappidele, mida naised tavaliselt kasutavad, ka mingi selline korduvkasutatav topsik…”
Mina: “Mhmh, mul see olemas.”
Kratt: “Ei ole! Ei ole võimalik. Appikene, kui miski on korduvkasutatav, siis on see kohe sul ka olemas… “

Südamemurdjad

Kui ikka aiarühma edasi läinud kaksikud su õues pikali jooksevad, pooleks kallistavad ja siis emalt küsivad “kas me võime tädi Liisi koju kaasa võtta?”, siis on vist midagi õigesti tehtud.

Naha alla pugemine

Hiljuti tahtis sõbranna minu juurest bussiga koju sõita. Muidu käib autoga, Tallinna kodanik ei ole, korra juhtus nii, et piletit vaja. Läheb bussi – bussijuhilt ei saa. Täna siis loen, et:

Tallinna ühistranspordis kaob paberpiletite müük

Kui nüüd sellele lisaks panna õudusvideo suure venna jälgimisseadmetest (ei, ma tegelikult ei ole vandenõuteoreetik, aga see naha-alune kiip on minu jaoks veidi liig), siis olemegi varsti olukorras, kus ID on naha all, võtmed on naha all, pangakaart on naha all, telefon on naha all… ja kui siis selle nahaalusega peaks midagi juhtuma, siis ei ole sind olemas. No paper trace. Tõesta.

Lihtsalt paar tundi vanemdamist

Praegusel ajal peab vist leppima sellega, et mingeid pikaajalisi plaane ei tee. Selleks nädalavahetuseks oli plaanis Intsikurmu, mistõttu sebisin Prooton Tallinna lähedal asuvasse väikelinna sõbrannale külla. Ise jäin haigeks ja olen kodus, aga noored daamid olid siin juba nii elevil-nii elevil, et külaskäiku ära jätta ka ei saanud.

Logistiline p*se nr 1 on see, et minna sai rongiga, mis läks napid minutid pärast Prootoni hambaarstiaega. No lootsime et jõuame kuidagi ja pakkisime asjad kaasa. Õnneks oli laps ülitubli, auk sai kiirelt kinni, meil jäi aega veel Kristiines SHOPATA (ma ei tea, kust see laps oma shoppamisvaimustuse saab, mitte minult), siis veel SHOPATA (“Tahan oma raha eest midagi osta, mis lõhnab hästi.”) ja siis rongile. Ja siis rongis:

“Kas sul telefon on kaasas?”
“On küll, ma panin kotti.”

No aga ei ole. Helistame – ei ole. Helistame Kratile, et võtaks kodunt telefoni ja viskaks meile Nõmmel rongi peale. Ei võta vastu. Ilma telefonita esimest korda üksinda rongiga sõita ei julge. Paanika, seega.

Lõpuks tuli kadunud asi ikkagi kotipõhjast hääletuna välja, ostsin Prootonile pileti ära ja saatsin ta teele koos kõigi julgestusmeetmetega (telefonis meeldetuletus, sõbranna pidi helistama, sõbralik tädi kõrvalistmelt pidi ka samas peatuses maha minema) ja hakkama said. Nüüd on sõbrannadel sleepover, vahupidu ja muud jutud, nagu selles vanuses tüdrukutel ikka.

Minul aga oli üle mitme-setme aja jälle võimalik Kratiga koos filmi vaadata. Star Warsiga hakkasime pihta, nüüd on jälle mitme kuu filmiõhtute sisu teada.

Kuidas teie oma eelteismelistega ühisosa leiate? Mulle tundub, et kui nad väiksemad olid, siis oli selles osas kuidagi lihtsam – ma käin hea meelega igasugu muuseumites ja mänguväljakutel ja loomaaias. Aga praegu on neil huvid sellised (shoppamine! ruubiku kuubik! tiktok!), et minu omadega lihtsalt ei kattu ja ühiste tegevuste leidmiseks peab kordi rohkem pingutama.