/mul on täna esimene vaba päev üle maeiteamitme nädala, aga töö (st, selle teise töö) tegemise asemel olen pakkinud ja prokrastineerinud/
Jah, pakkinud.
Lahti pakkinud, sest minu eelmises postituses kirjeldatud korteri- ja köögisaaga tipnes sellega, et ühe mitte nii ilusa reede hommikul sain ma teada, et omanik soovib üürilepingu lõpetada ja ühe sellele järgneva mitte nii ilusa nädalavahetuse lõpuks olin ma oma kotid ühes kohas kokku pakkinud ja teise kohta tarinud. Nii et mul on nüüd pinda vähem, üüri maksan rohkem, kogu selle jamaga kaasnesid mitmesugused kulud, mis on mu eelarve miinusesse tõmmanud, minul on endiselt unehäired ja nüüd sai need ka mu vanem laps (“Emme, ma kardan, et me peame siit ka ära kolima!”) ja üleüldse on suhteliselt trööstitu olla.
Ma otsin positiivset nii suure innuga, et pea on paks. Noh, vähemalt on nüüd minuga tagasi mu kass ja vähemalt on uue üürikorteri omanik ääretult lahe inimene (põhimõtteliselt sain groupiet mängida, sest allkirjastasin üürilepingu ühe oma lemmikbändi liikmega), aga
Aga, aga aga.
Aga.
Põhimõtteliselt on jälle see koht, kus ma pean ära otsustama, kes ma siis olen ja millisena ma oma elu järgmised kümme aastat näen. Kümme aastat on see tärmin, mil lapsed lõpetavad põhikooli ja mu elu ei sõltu enam nende koolikohast ja teise lapsevanema soovidest. Praegu sõltub, üsna suurel määral, seega tundub ääretult loogiline valida uus elukoht laste kooli lähedale AGA paraku on sealkandis ainult ja ainult paneelmajad, mis ei ole absoluutselt mu esimene valik. Ma olen ikkagi sisimas see boheem ja hipi, kellele päriselt meeldib hommikul vara tõusta, ahi kütte panna ja puupliidi peal erinevaid hautisi hautada. Nii et nüüd ma ei tea. Kogu see olukord on mind isegi nii läbi kloppinud, et mul on tunne, nagu peaksin iseendast loobuma selleks, et normaalselt elada saada ilma mingi pideva draamata. Koliks sinna mäele, hangiks kodulähedase töökoha ja veedaks järgmised kümme aastat vaikuses, rahus ja rutiinis.
Ainult, et i’d rather not do that.