Aasta läbi kestis aasta

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Korteri ost. Rühma vahetus tööl. Reisida sai päris piisavalt palju.

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Fordi üha halvenev tervis. Kirjutan sellest kunagi pikemalt aga põhimõtteliselt on mul iga kord koju tulles suur rõõm näha, et ta ikka veel hingab.

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

See oma kodu saaga lõi alguses ikka täiesti jalad alt.

Viis lemmikut hetke aastast 2022:

Ainult viis? See aasta oli neid hetki täis.

Jaanuar: aasta alguse kanuumatk.

Veebruar: see üks hetk sõja alguses, kui ma olin täiesti mattunud muresse ja töösse ja ei saanud enam üldse endaga hakkama, aga siis läksin ühel hetkel õue puukuuri taha, päike paistis ja kohv oli soe ja mul oli juhuslikult lipuvärvides riietus.

Märts: sain Dahabi koos Prootoniga jagada.

Aprill: matkasin metsa matkarajal koos hea sõbranna, tema pere ja koeraga.

Mai: GOZO! Kõik hetked. Elu parim reis vist seni.

Juuni: NUUKSIO.

Juuli: see oli vist see õudne igikestev palavus, paneme augustisse kaks.

August: Serafima ja Bogdan etendus ja sõpradega geopeitus + MerMer külastus.

September: piknik botaanikaias.

Oktoober: ma sain emmega koos reisil käia YOU GUYS. Veneetsia oli imeline.

November: ostsin kodu. Punkt. Dahab oli ka megatore.

Detsember: pingviiiiiiiiiiiiiiiiin…. Facebookis on video, siia ei saanud panna.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Kui ma saaks tugriku iga kord, kui keegi on mulle kirjutanud “aitäh, et oma teekonda depressiooni/ATH-ga jagad, mina siin ka..” Ilmselgelt on see jagamine hea mõte, kui inimesed seeläbi abini jõuavad ning ennast rohkem armastama saavad hakata.

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

Et ma tundsin ära, mis mulle sobib ja aiarühma taas sõimerühma vastu vahetasin. Mõtlen sellele iga päev ja olen tänulik, et selle otsuse niipidi tegin.

Miks endas pettusid?

Ma täitsin aasta aega korralikult Dailyo äppi ja siis Gozo reisi ajal jäi see pooleli ja sinna ta jäigi… Tagantjärgi ma tervet aastat enam ei taasta.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Gozol, istudes suhteliselt vara hommikul üksinda ookeani ääres, nautides oma hommikukohvi ja mõeldes et pekki, ma teengi seda. Ma matkan. Üksi.

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Ikka seesama õppetund, mida ma pidevalt õpin: oma piiride kehtestamine ja nendele kindlaks jäämine.

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Veneetsia oli üks mu unistus suht lapsest saati.

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Mul on nii hea meel, et on tekkinud mingi seltskond, kellega ühiselt reisida ja igasuguseid lollusi ette võtta. Siis on mul tekkinud imeline naistest koosnev tugigrupp. Aga aasta inimese tiitel minu jaoks kuulub Elizabethile – poleks eal ette kujutanud, et postitad internetti küsimus “kas keegi veel tõlgib ja on samal ajal ath-kas” ja leiad teise ATHga tõlkija, kellel on kass ja kellega sa siis kogu aasta ekraani vahendusel koostööd teed. See oli küll üks taevalik kokkulangemine.

Kuidas ma kogemata kodu ostsin

tl;dr: Ühel nädalal kurdan ajakirjanduses, kuidas õpetajate palk on väike, järgmisel ostan Nõmmele kolmetoalise korteri ja ülejärgmisel puhkan nädala Egiptuses.

Ma olen oma elu jooksul kolinud… oh jeebus, ega ma ilmselt ei jõua neid kordi kokku lugedagi. Koos lastega pärast lahutust viis korda, kusjuures kuskil pole saanud elada kauem, kui aasta. Täpselt neli aastat tagasi (okei, 19 novembril) sain ma kätte oma praeguse kodu võtmed. See oli selline hullumeelne nädal, kui tulin Egiptusest tagasi, läksin ööbima tühja uude kodusse ja järgmisel päeval alustasin uuel (ja praegusel) töökohal.

Paar aastat tagasi tekkis korra uitmõte korter ära hinnata, väärtus oli tol hetkel 93 000. Neelatasin korra ja – my bad – isegi ei läinud ühestki pangast küsima, sest olin veendunud, et ma oma õpetaja palgaga niikuinii laenu ei saa. Omaosalust mul ka tol hetkel varnast võtta ei olnud ja nii ta jäi. Nüüd aga pakkus ema, et annab mulle sissemaksu raha, kui ma leian korteri, mida osta tahaks. No ja…

Lasin selle korteri siis omanikul uuesti ära hinnata. Sain hindamisakti. Vaatasin summat. Panin meili kinni ja meeleheitlikult ignoreerisin seda teemat… kuni omanik ütles, et teate, me nüüd ikka tahaks seda üüratut summat saada ja noh, kui nad seda minult ei saa, siis saavad kelleltki teiselt.

Täiesti pragmaatilisest vaatenurgast sain ma aru, et see korter ilmselt käib mulle üle jõu. Emotsionaalsest vaatevinklist aga – KÕIK inimesed, kes on mul siin külas käinud ütlevad, et kuule – see on ju SINU kodu. Ma olen siin nelja aasta jooksul üht teist remontinud. Põrgusse, tegelikult olen ma ju ära kodustanud kõik üürikorterid, kus ma kunagi elanud olen, aga seda kõige rohkem. Ma olen ära remontinud Prootoni toa, elutoa ja köögi. Kõik olemasolevad mööbliesemed sobivad siia ideaalselt. Asukoht on parim, mis ma üldse ette kujutada võiks – täpselt kooli/töö ja laste isa elukoha vahel, seega on neil logistika mugav ja mul veel mugavam. Ainult see hind.

Kõigepealt ma tardusin täiesti ära. Siis nutsin nädal aega. Siis saatsin laenutaotlused pankadesse, kokku kuus. Pärast esimese kahe negatiivset vastust ja kolmanda küsimist, kas mul oleks võimalik kaasata kaastaotleja, küsisin mehelt, kas ta oleks nõus kaastaotlejaks olema. (Disclaimer: me elame erinevates linnades, seega elan siin ainult mina.). Mees mõtles pool tundi ja ütles, et tema meelest “pole meie suhe sellises punktis, et me võiks koos laenu taotlemisele mõelda”.

Nutsin veel nädal aega. Laste isa oli nõus kaastaotleja olema, aga ka kahepeale kokku polnud me laenukõlbulikud. Kaks nädalat suhtlust viie erineva pangaga, dokumendid, allkirjastamised, hingamispausid. Ja siis, kui ma olin juba alla andnud, tuli vastus kuuendast. Positiivne. Mitte täies summas aga sellises summas, et puuduolev osa oli võimalik kokku kraapida. Hoidsin hinge kinni ja saatsin screenshoti kõikidele sõpradele: ega ma ometi valesti aru ei saa?

Ja ei saanud. Ma päriselt saingi selle laenu kätte. Emalt ja sõbrannalt pidin päris üüratu summa juurde laenama, proovin seda jupikaupa tagasi maksta. Iga kord, kui pangalt meil tuli, oli mul tunne, et nüüd on kõik. Nüüd nad avastasid, et mu sissetulekud ei ole neile reaalselt sobivad. Nüüd nad ütlevadki et sorry, tegime vea. Veel notari juures istudes värisesin, et kohe, KOHE lendab kõik uuesti perse aga ei.

Mul on kodu.

Esimest korda täiskasvanuea jooksul on mul kodu, kust ma ei pea kellegi teise suva järgi välja kolima, vaid kui ma seda teen, on see mu isiklik otsus. Aga ilmselt ei tee ma seda niipea.

Lugemisest

Lugesin eile ühest välismaisest ATH foorumist midagi, mis mind valideeris. Ma olen üldiselt oma kiiksudega üksi ja kipun ära unustama, et keegi teine kuskil teises maailmas nurgas võib end tunda täpselt sama moodi… seega oli mulle väga üllatav, et toodi välja midagi, mida ma olen küll tajunud, kuid pole osanud enda jaoks seletada.

Proovisin postitust üles leida aga kuna ei suutnud, siis – mälu järgi – kirjeldas postitaja tunnet, mis tekib siis, kui oled õpetanud end kiireks info haaramiseks kiiresti lugema aga siis tajud, et oled kaotanud ära oskuse teksti päriselt süveneda, seda nautida, sellesse uppuda…

Ma tunnen sellest nii puudust.

Ma loen palju. Õppisin lugema kolmeaastaselt, iseseisvalt ja olen neelanud tonnide kaupa raamatuid. Muide, selle kohta on eesti keeles isegi termin: hüperleksia. Mu funktsionaalse lugemise oskus on suurepärane – ma üldiselt mäletan raamatuid, millest ma olen lugenud. Aga: ma libisen neist üle. Loen ma siis, kui mul on võimalik raamatule hüperkeskenduda. Kui ma millegagi alustan, siis ei suuda ma seda käest ära panna enne, kui raamat on läbi. Veel hullem on sarjadega. Mõnda sarja ma seetõttu alustanudki ei olegi, sest see tähendaks põhimõtteliselt poolt aastat lugemist. Kuid vahel taban ma ennast sellelt nukralt tundelt, et ma tahaks lugeda aeglaselt. Nautides. Vaikuses ja rahus, tee või kohvitassiga nii, et ma saan raamatust selle sügava naudingu…

Neid raamatuid, mida niimoodi lugenud olen, on väga, väga vähe. Ja aastatega tajun üha enam, et kuna meid ümbritsev infomüra ei lase päriselt keskenduda, siis ma ei üritagi. Jah, tahaks nautida Õnnepalu voolavat keelt aga kuna ma tean, et olme ei lase mul seda teha, siis võtan raamatukogust järgmise krimka. Jah, ma tahaks Prousti suurromaanini jõuda, aga ma tean, et selle lugemiseks peaks ma olema pikka aega puhkusel ja tegelema ainult sellega.

Nii et. Ma olen kurb, et ma loen kiiresti. Ja see tekitab väga veidralt üksildase tunde.

Reedene peorong

Ritsik on mitu korda kirjutanud oma bussikarmast. Mina olen juba ammu aru saanud, et reedene rong on peorong. Tavaliselt eelistan kiiremat ekspressi, aga kuna seekord jäi minek isegi hilja peale, siis läksin aeglasega. Juba Balti jaamas roomasid peale kolm mitte just kõige kainemat meesolendit, õllekastide ja poekottidega. Kuna valida eriti ei antud, ei saanud ma istekohta vahetada ka ja nii saingi olla tunnistajaks suurepärasele situatsioonile, kus Sergei tahtis kõigepealt kõikidele lõuga anda, aga kaaslased suutsid ta ikkagi maha rahustada ja õllekastile istuma panna, mispeale õllekast rebenes ja õlled üle kogu vahekäigu laiali veeresid.

Siis kulus suur hulk auru seletamisele, et “kui keegi küsib, siis Ülemistest tulime peale, eks. Ülemistest.”

Ülemistes üritasid mehed osta piletit Kehrast Tamsallu. Miskipärast neile seda ei müüdud. Miskipärast ei arvanud reisiteenindaja ka, et sellises joobeastmes isikud võiks rongist eemaldada, vaid müüs neile siiski piletid Tallinnast Tamsallu.

Vahepeal toimus elav arutelu teemal, kas Sergei on lasknud püksi, või on see kala, mis ta toidukotis sulab. Selle peale sai minu vastas istuva ukraina mehe mõõt täis. Ammu juba oli näha, et tal hinges keeb, aga ta suutis end väga ilusti kontrollida ja seletas tüüpidele inglise (!!!) keeles, et olgu nad nüüd kuss. Tüübid ei mõistnud seda keelt… kordus sama jutt, aga mõne ropu lisandusega vene keeles. Sellest said tüübid vist paremini aru, sest järgnes arutelu teemal “aga kui kõiki häirib, siis miks keegi teine midagi ütlema pole tulnud”. Minu vastas istuv ukrainlane pani klapid pähe ja üritas rahuneda.

Sekkus järgmine härrasmees, kes üritas tüüpidele (seekord eesti keeles) selgeks teha, et olgu nad nüüd vait. Järgnes elav arutelu teemal “aga kui kõiki häirib, siis miks keegi teine midagi ütlema pole tulnud”. Sekkus klienditeenindaja, kes palus rongis alkoholi tarbimise lõpetada. Pärast seda oli kümme minuti vaikust ning siis: “Oota ma ei saand aru, mis ta nüüd ütles. Tohib juua või ei?”

Sekkus kolmas härrasmees (mõnevõrra agressiivsemalt) ja teatas, et kui tüübid kohe vait ei jää, siis eemaldab ta nad isiklikult järgmises jaamas rongist. Seepeale üritasid tüübid tuvastada kus nad on, kuhu nad lähevad ja kui neil on peatuseni üks minut, kas siis viinatakso jõuab neil peatusse juua tuua või ei. Viinatakso ei jõudnud, tüübid lahkusid rongist.

Meie jõudsime kõigist sekeldustest hoolimata Smilersi kontserdile, kus Sal-Saller võlus kitarrist välja esimese akordi, mille peale rahvas ülejäänud loo ära laulis. Ega ei peagi vanast peast enam liiga palju pingutama.