… avastad tööl, et magamatusest tekkinud kotid silmade all on nii suured, et varjavad vaatevälja ja
… tagastad raamatukokku kümme raamatut, millest oled jõudnud lugeda ühe põhjendusega, et järgnevad paar kuud nüüd tõlgid ja seega ei loe mitte midagi.
Eelmine nädal oli puhas survival – üks laps esimesi nädalaid koolis, teine kombineerib trenni ja muusikakooli logistikat. Sel nädalal peaks TÖÖD ka tegema, lisaks tööl käimisele aga eile vajusin ma 19:45 magama. Täna trenn. Neljapäeval algab TILT.
Kratiga oli see kõik kuidagi palju lihtsam. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma ei osanud karta, oli ta vanaemal rohkem käpa või on Prooton lihtsalt täiesti ootuspäraselt tema ise ja tal on pea laiali otsas. Igatahes on need esimesed koolinädalad olnud üdini väsitavad ja seda kõigile asjaosalistele. Prooton on kaks korda pikas päevas magama jäänud ja akrobaatikatrennist pidime lihtsalt loobuma, kuna see logistika oleks liiga keeruline. Kunagi läheb aga logistika lihtsamaks, täna hommikul läksid nad kooli juba koos.
Eile õhtul aga mängis mu sõbranna Mary Poppinsit ja mingil hetkel adusin ma, et kell on seitse, kõigil on kõik õpitud, kotid on koos, tuba korras, MU KAKS LAST MÄNGIVAD KAHEKESI MALET ja mina võin vabalt oma teist tööd teha. Mida ma muidugi ei teinud, vaid kudesin niisama, aga… Kratt on minust mööda kasvamas. Käis suvel sukeldumas, oskab Rubiku kuubikut kokku panna ja eile õhtul oli päriselt kannatlik ja õpetas Prootonit, kuidas malemäng käib. Ja lasi tal paar korda võita. Ma olen nii uhke selle üle, millised inimesed neist saavad.
Prooton leidis koristades mu parfüümi, mis mingil põhjusel vedeles pesusahtlis.
“Emme! See lõhnab ju täpselt nagu sina!”
“Muidugi, ma olen seda nii palju kasutanud, et see lõhn on mu naha sisse imbunud.”
Kratt kõrvalt: “Tead, see on su riiete sees ka. Ma mäletan ükskord lasteaias mul ei olnud salli ja sa andsid mulle oma salli ja see lõhnas sinu järgi ja siis kui mul igatsus peale tuli, siis ma sain seda nuusutada.”
Parenting done right.
Ah et leida iga päev viis asja, mille eest tänulik oled? Või viis asja, mis rõõmustavad? Minu tänases listis on maksimaalselt kaks:
Ah, muidugi. Boyfriend ütles mulle hommikul, et omavolitses öösel pisut. Meil on mõlemal unehäired ja täna öösel käisime mõlemad kordamööda kondamas. Igatahes oli omavolitsemine see, et ta pani mu telefoni laadima, et see hommikuseks kojusõiduks täis oleks. Ta teeb selliseid asju.
Ega ma vist ei ole rääkinud, kuidas ma oma ükssarvikust boyfriendiga tuttavaks sain?
PROLOOG
Minu internetisõltuvus sai alguse teismelisena. Kolisin 15-aastaselt suurde linna ja õppisin tuntud gümnaasiumis, mille mugavuste juurde kuulus ka tipptasemel arvutiklass, mis oli õpilastele avatud kella üheksani õhtul. Seal ma siis oma õhtud veetsin, rate.ee-s peamiselt. Ja jutukates. Facebookist ei osanud siis veel undki näha, muidu oleks ilmselt seal konnanud. Selle asemel oli näiteks kirjanduslik lehekülg KLOAAK.
Üsna tihti jõudis/lahkus minuga samal ajal üks ilus blond poiss, mõne aasta tagune vilistlane (ka vilistlastel oli voli klassi kasutada). Üsna tihti hoidis ta mulle ust lahti ja mina õhkasin natuke salaja ta poole, aga no enesehinnanguga olid mul tol ajal veel kehvemad lood, kui praegu.
7. MAI 2004
Täna 14 aastat tagasi pidas mu parim sõbranna oma sünnipäeva. Seltskond oli kokku juhtunud täiesti juhuslik, keegi tundis kedagi ja keegi veel kedagi ja lõppkokkuvõttes istus minust üle laua seesama ilus blond poiss. Ma arvan, et kui on üldse olemas armastus mingist mitmendast silmapilgust, siis see oligi see. See pilkude mäng tol õhtul, kumbki ei julgenud ja mõlemad tahtsid. Üha pikemalt ja pikemalt vaatasime üksteisele silma kuniks…
… pidu sai läbi ja ta küsis ukse ees, kas võib mu koju saata. Ja võttis mul käest kinni.
Sel maikuuõhtul Tartus TsinkPlekkPange ees meie maailm muutus. Ma usun, et me ei lasknud järgmised kolm kuud üksteise käest korrakski lahti. Jalutasime minu juurde, panime tee tõmbama ja see tee tõmbas seal seitse tundi kuni hommikuks täiesti joodamatu oli. Lihtsalt lesisime, hoidsime käest kinni ja rääkisime vist kogu maailma asjad sirgeks ja selgeks.
Mul oli järgmisel hommikul inglise keele suuline eksam. Ma ei tea, kuidas ma selle ära tegin ja kuidas ma üldse suutsin keskkooli lõpetada. Kuidas tema suutis lõpetada hiilgavate tulemustega ülikooli. Minu meelest hoidsime me käest kinni kogu selle suve – hääletasime kogu Eesti läbi, tutvusime üksteise peredega, mängisime minu vennapojaga. Ühel palaval päeval palus ta mind naiseks ja mina ütlesin jah. Mõni nädal hiljem palus ta mind uuesti, seekord sõrmusega.
Mõned kuud hiljem kolisime kokku. Elasime kõigepealt ühikas, siis suutis ta osta oma kodu ja sellest ajast peale sai ilusast ja nunnust teismeliseromansist päris elu. Ma tean, et ma olin 18 ja ma poleks tollase elukogemuse juures osanud mitte kuidagi talle paremini toeks olla ja kuna me ei osanud tol ajal suhelda ja probleeme lahendada, oli minu jaoks lahenduseks armumine… ja siis teise riiki kolimine.
Ma pole vist elus kellelegi teisele nii palju haiget teinud. Jube nunnu oleks öelda, et me oleme 14 aastat koos olnud, aga selle asemel polnud me vahepeal aastaid suhelnud ja olime saanud kahe peale kolm last. Mina olin lahutanud ja tema lahku läinud. Seda hämmastavam on minu jaoks see, et see side ja tõmme oli alles kui me nüüd uuesti kohtusime ja seekord ma tean, et head suhted ei juhtu lihtsalt niisama.
See on pidev õppimise ja proovimise rada ja kui läheb valesti, siis ei tasu kohe püssi põõsasse visata, vaid saab rääkida ning proovida uuesti ja paremini.
See on pidev infovahetus jälgides, et info ei jääks “kes poest piima toob” tasemele.
See on pidev isiklik areng. See on muutumine, mingite tükkide kaotamine ja teiste leidmine.
See on KOOS TEGEMINE otsides asju mis mõlemale meeldivad ja toetades neid, millest sa ise võibolla nii vaimustuses ei ole.
Ma olen nii tänulik selle eest, et mul on võimalus uuesti üles ehitada midagi, millest ma aastaid tagasi liiga kergekäeliselt loobusin. Kõigil seda võimalust ei ole ja ega see minulgi lihtsalt ei tule. Üsna paljus olen pidanud endaga tegema kompromisse, mida kunagi võimalikuks ei pidanud… aga selle eest hoolitsetakse minu eest nii hästi.
Ja mina olen ka lõpuks õnnelikku ja stabiilset suhet väärt.
