Unistused ja eesmärgid

Apelsinimarmelaad on minult mitu korda küsinud, et millest mina unistan ja mis eesmärgid mul on. Pikka aega oli mu ainsaks unistuseks tõlkida raamat ja selle ma tegin ära, isegi mitu. Nüüd aga, täiesti suvalises ja kaootilises järjekorras

Millest sa unistad, tüdruk, et valged pilved su pihku puhkama mahuvad?

Tahan õppida klaverit mängima, olgu selleks siis kasvõi ainult see kõige klassikalisem “Für Elise”. Eriti tore oleks, kui saaks kunagi emma-kumma oma lapsega duetti mängida.

Saksa keelega jõuda sama heale tasemele, kui inglise keel. Ma igaks juhuks muudest keeltest hetkel ei unista, aga kui, siis tööalaselt tuleks vene keel väga kasuks.

Maale rajada läbipaistva veega tiik, kus saaksid koisid kasvatada.

Pidada maikuus õitsevate õunapuude all üks vägev pulmapidu.

Jõuda akrojoogas pop-ide ja pesumasinateni.

Läbida mõni Eesti pikamaamatkarada.

Teenida nii palju, et mul reaalselt oleks võimalik säästa kuskilt.

Elada mõni aeg välismaal.

Jõuda köögi remondiga lõpuks tulemuseni, mis mind rahuldab.

Reisida Falklandi saartele (ja üldse on reisiplaanides väga palju saari, millele tuleb ring peale teha)

Pidada TED talk. Ma teemat juba tean.

Saada kätte vähemalt üks magister (nagu hariduslikus mõttes).

Saada üle oma veehirmust ja õppida korralikult ujuma ja/või eskimopööret tegema.

Rohkem hetkel ei tule, aga eks neid on veel. Naudin nüüd kodust haigeolemist edasi. Kas teil on ka nii, et kui pärast intensiivset tööperioodi on ÜKS vaba päev, siis tuleb just sel päeval voodisse sirakile jääda?

Pirnipuu 2021/1

Kratt (13) mõtiskleb: “… aga ma võin ju siis issit aidata. Mida ma teha ei taha, aga ta saab mind sundida.”
“Ee… millega?”
“Tal on käed. Need tõmbavad wifi välja.”

*

Kratt arvutimängu tagant: “mida asja? tüübil on f*ing gun?”
Mind tabab ootamatu ja äkiline köhahoog.
Kratt: “Mis juhtus?”
Mina: “Iga kord, kui mu laps ropendab, kaotan ma tüki oma kopsust…”
Kratt: “Aga ma õppisin parimatelt!”

*

Lillemerre uppuv Siil teismelisele pojale: “Ja mida sina oled täna minu rõõmustamiseks teinud?”
“Mm… ma elan?”
“Ja siis?”
“Aga mõtle, kui ma surnud oleksin. Siis sa oleks ju palju kurvem.”

*

Üritan lastele selgeks teha, kuidas päris elu käib.
Targutav ema: “Näete, ja enne kui ma teile süüa teha saan, pean ma selle kraanikausitäie musti nõusid ära pesema.”
Kratt: “Sul ei oleks siin nii palju nõusid, kui sa ei käseks meil neid pidevalt oma toast ära tuua.”

*

Mina: “Oeh, jàlle ma pesin hajameelselt sinu nõud ka puhtaks.”
Kratt: “Sa oled harjunud pesema. Jätka. See on kasulik harjumus.”

*

Kratt distantsõppel. Juba pool tundi käib koos pinginaabriga ilgem pusimine matemaatikaülesande kallal, no ei saa ega saa aru. Siis Kratt: “Kuule, äkki peaks actually nagu lugema seda materjali, mis ta meile saatis?”

*

Keset tööpäeva teeb telefon piiks-piiks-piiks-piiks-piiks. Siis paus ja piiks-piiks. Kontrollin vabal hetkel. Prooton.
“Emme.”
“Kas ma tohin minna kelgutama sõbrannaga pliis pliis.”
“Ära muretse, me lähme tema kodu juurde.”
“Me hoiame vahet.”
“Ma olen terve.”

paus.

“Aa, ups.”
“Ta kolis. Saadan uue aadressi.”

*

Mina: “no, kui me adopteeriks praegu kellegi, kes on 16-aastane, siis saaksid sina ka vanema venna.”
Kratt: “ok, aga talle peab ka oma arvuti ostma.”

*

Uurin nooreminspektor Kratilt, et kuidas tal siis õnnestus lahendada Jäljetult Kadunud Suhkrutoosi Juhtum?
“No seda ei olnud mitte kusagil, eks, ja siis ma hõikasin sind, et sa tuleks appi otsima, aga sa ei tulnud. Siis ma vaatasin veel köögis ringi, aga ei näinud. Siis ma hõikasin sind ja sa vastasid, et aga otsi ise. Ja kui ma siis kolmandat korda vaatasin, siis seal ta oligi!”

*

Prooton võtab öökapilt veeklaasi, siis peatub.
“Emme, ega see viin ei ole?”

*

Siseneb jalgu trampiv Prooton: “Ma ei leia ikka veel, kuhu päkapikk oma varud on peitnud!”

*

Laupäeva hommikul kella kümneks olin ma suutnud juba Kratti solvata. Enne arvutisse minekut peab kohustusliku kirjanduse raamatust pool läbi olema. Kratt aga ei loe ega loe, kondab ringi.
Mina: “Kuule, kuidas selle Krabatiga siis on?”
Kratt: “Ma ei tea, kuidas selle Taneliga on?”
Mina: “Mis Taneliga?”
Kratt: “No see, kellega me koos elasime.”
Mina: “Mis temast? Me pole mitu kuud kohtunud.”
Kratt: “Sama siin! Ma pole ka Krabatiga mitu kuud kohtunud!”

*

Prooton: aga emme, kas sul on hobisid?
Mina: kuidas sulle endale tundub, mis mind rõõmustab?
Prooton: puhtad nõud.

*

Kratt: “Emme, kas sul on kodus midagi sellist süüa, mida sa meiega jagada ei taha?”
Mina: “Ee… mis sellega?”
Kratt: “Ütle mulle, mis see on, et ma saaksin seda sinult lunima hakata.”

*

Mina Prootonile ja Co-le: “Aga ma ei taha, et te kogu aeg ekraanis olete. Kella viieni võite Robloxida ja siis tuleb midagi muud.”
Tüdrukud: “JAA! Me võime näiteks Xboxi mängida!”

*

Prooton: *laulab seda kõrgehäälset huiget Frozen 2 filmist*
Kratt: “Palun lõpeta!”
Prooton: “Mis on, see on ooper!”
Kratt: “Ooperit laulavad inimesed, kes oskavad laulda!”

*

Kostitan lapsi maailma kõige maitsvama kõrvitsasupiga. Siseneb pahur Kratt:”See supp on nii halb, et ISEGI PROOTON ei söö.”

*

Vestlused Prootoniga:
“Emme.”
“Jaa.”
“Üks küsimus.”
“Nii.”
“Kas sinul on olemas selline asi nagu kujutlusvõime?”

*

Jutustan sõbrannale Arni seinal saadud infot ümber, kuidas tekkis müüt, et toonekurg lapsi toob.
Mina: “… no ja kui see toonekurg lendas, surnud jänes nokas…”
Pealtkuulav Prooton: “Mida? Donald Trump on surnud?”

Üks kummaline päev

Täna on selline kummaline päev, et ma ei oska midagi peale hakata. Neli raamatut on pooleli, mitte ükski ei tõmba. Ilm on, nagu ta on. Lapsed on isaga. Tööle alles kahe nädala pärast. Koristada ju ometigi ei viitsi. Tuiasin päev otsa põhimõtteliselt niisama maha enne, kui taipasin, et… ma oleks ju võinud puslet kokku panna.

…tegelikult ma pidin maal olema, aga läks niimoodi…

…ja enne seda maalolemist läks ühel päeval niimoodi…

Küsimused blogijatele

Ma pean tunnistama, et alates sellest, kui wordpressi ilmus see block editor, on postituste kirjutamine minu jaoks tõsine piin. Aga ehk saan kopi-paste funktsiooniga siiski hakkama. Mina leidsin Ritsiku juurest.

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

101 drafti. Viimane maikuust ja pidi olema Afanasjevi mälestuseks, aga ma ei suutnud enam välja mõelda, kuidas YouTube lugu postituse sisse panna (mitte lingina). Kunagi oskasin, ilmselgelt on mu digipädevus degenereerunud.

WordPress või Blogspot ja miks?

Olen mõlemas keskkonnas bloginud. Jäin kunagi WordPressi peale pidama, aga nüüd ei teagi. Äkki blogspotil on mõnusam editor?

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirjutamiskirg sai alguse ilmselt sünniga. Blogimist alustasin diaryland keskkonnas, rate.ee tutvusringkonnas oli paar ägedat blogijat tüdrukut (tervitused neile, ma vist instas jälgin neid siiani) ja siis sealt tuli see huvi kirjutada. Ühtlasi ka poste kujundada ja kodulehte teha, minimaalselt htmli ja nii edasi. Nüüd on blogimine muidugi hoopis midagi muud, alguses olid mu postitused sellised emotsioonide talletamise hetkevirvendused, mitte pikad tekstid. Fun fact: mul on praegu sama mees, kes mul esimest postituste ajal oli.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Ma võtan hommikukohvi juurde Tikri blogi ja käin tema blogrolli läbi ja siis on veel mõned, mida seal ei ole, aga mida ma vaadata tahan. Ja siis on Murca, keda mulle meeldib väga lugeda aga ma suudan teda lugeda ainult neil hetkedel, kui mul on vaba ajumahtu ja ma olen nagu päriselt keskendumisvõimeline. Ehk siis kunagisest pikast listist on alles jäänud ehk umbes 15.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Kristi, kes diarylandis oli kxx nime all.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ma arvan, et neid on rohkem kui üks. Enamvähem kõik, mida ma lugema olen hakanud, olen ma kunagi otsast peale läbi lugenud.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Absoluutselt mitte. Mõne blogi puhul olen lihtsalt üllatunud olnud, kui anonüümse näo kõrvale päris nägu tekib.

Kas blog või vlog?

Blog. Ei suuda videosid jälgida.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Hahaa, eks me kõik taha tsirkust ja leiba. Tegelikult. Mulle meeldib perekoolist blogiskandaalide järelkajasid lugeda. Ise ei sekku ja loodan et mina ka kellelegi hambusse ei jää.

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ei, aga ühe blogijaga keda ma loen on mul paaril teemal nii põhimõtteline maailmavaateline erinevus, et kui ta sellele vihjab, pean ma natukene hingamisharjutusi tegema, et mitte kommenteerima hakata. Muidu on väga tore inimene.

Kas blogid surevad välja?

Influencimise eesmärgil usun, et jah. Isikliku võrgupäevikuna ei.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Kirjutan siis, kui kirjutamata olla enam ei saa. Ei planeeri ja ilmselt ei hakka ka kunagi planeerima.

Saab siis või ei saa?

Diagnoos endale lõpuks. Sest nagu Press täna hommikul märkis, peab igal endast lugupidaval inimesel olema mõni vaimse tervisega seonduv diagnoos.

Aga kui tõsiselt rääkida siis: sain lõpuks käidud vaimse tervise õel. Psühhiaatriaeg kahe nädala pärast.

Sümptomid? Liiga palju, et neid kirja panna. Mõned ei kannata eriti paberit ka: ma käitun kohati oma kõige lähedasemate inimestega väga vastikult. Lisaks on mul hetkel tegemata umbes aasta aja töö ja tähtaajad vuhisevad mööda. Ning selles artiklis leidsin palju äratundmist.