Blogimeem 2018

Mäletate, et lõppes 2017 ja kõik ägasid, et nii sitta aastat pole varem olnud ja küll uus tuleb parem? Noh… mul tuli 2018.

  1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?
    Päris palju asju. Käisin Egiptuses, olin ootamatult töötu ja snorgeldasin.
  2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
    Nii kaua pole lubadusi andnud. Ilmselt plaanisin (taas) magistritöö kirjutada ja autokooli minna. Aga äkki järgmisel aastal üks neist, et kui kõike ei jõua, siis pool?
  3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
    Lähedastest – ei. Minu lapsed said uue tädilapse.
  4. Kas keegi su lähedastest suri?
    Õnneks ei.
  5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2019, mida sul 2018. aastal ei olnud?
    Rahu ja stabiilsust oli eelmise aasta vastus, las ma kõigepealt naeran selle peale. Võtaks ühe eesmärgi korraga ja teeks nii, et ma saan majanduslikult üksi hakkama. Ei, oot – teeme nii, et aastal 2019 ma EI koli.
  6. Milliseid riike sa külastasid?
    Egiptust ja sellega seoses sõitsin korra Iisraelist ka läbi. Sinna tahaks minna päriselt ka.
  7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
    30. mai.
  8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
    Ma olen elus ja vaimselt terve.
  9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
    Ebaõnnestumine? Surim šokk oli kindlasti see, kui ma päevapealt tööst ilma jäin. Teate seda ütlust, et kui tabavad rasked ajad, siis tasub endalt küsida “will it matter a year from now”? Noh, töökaotust põen ma siiani. Ma olen siiani veendunud, et jah – ma tegin vea, aga ühe ja esimese inimliku eksituse peale kedagi päevapealt vallandada ei ole päriselt hea lahendus kellegi jaoks.
  10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
    Klassikalised lastehaigused, töökeskkonna eripära. Vaimselt tegin ilmselt südamele permanentselt liiga.
  11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
    Statoili kohvid.
  12. Kelle teod väärisid tunnustust?
    Ma nimeliselt ei oska kedagi nimetada. Küll aga oli suurim üllatus sel aastal, kui mulle töölt lahkumise soovi korral päris arvestatavas mahus palka juurde pakuti. See pani mõtlema, et äkki ma siis polegi tööalaselt päris väärtusetu.
  13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
    Boyfriendilaadse toote ja tema eksi.
  14. Millele kulus enamik su rahast?
    Kolimistele.
  15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
    See, kui palju mu põngerjad on kasvanud. Krati küpsemine. Prootoni kooli minek. Ja see üks hetk, kui ma nägi 30 meetri sügavusele.
  16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?
    Airi Liiva lastelaul “Kiisud keerutavad tantsu”. See ketras Peetri hoius söögi alla ja söögi peale ja terve suvi oli “kiisulaulu” täis.
  17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
    i) õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
    ii) kõhnem või paksem? Kõhnem. Võtsin suvel stressiga kümme kilo alla.
    iii) rikkam või vaesem? Rikkam.
  18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
    Oma lastega koos aega veetnud.
  19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
    Nutnud.
  20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?
    Ei.
  21. Mis oli su lemmik telesaade?
    Telesaade või? Nagu telerist? Telerit ei vaata. Sarjadest on ikka vanad lemmikud – Grey ja Criminal Minds.
  22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
    Ei. Pettunud olen – jaa. Aga vihata ma ei suuda. 
  23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
    Lugesin liiga vähe. Eriti sügisel, kui aur kulus tõlkimise peale. Pratchetti “Tillude vabameeste” sarja kannan pikalt kaasas. “Kaotatud asjade hoidja” ja “Imelike uute asjade raamat” jätsid mulje. Ja siis kõige põnevam, kõige häirivam ja kriipivalt hea – “Hällilaul”
  24. Mida sa tahtsid ja said?
    Seda ma ei saa avalikult välja öelda. Tahtmine on… taevariik. Mõned soovid lähevad täide, kui neid piisavalt kaua ja piisava intensiivsusega soovida. Mõnikord ei ole see, mida sa tahad, sinu jaoks õige. Mõnikord lähevad soovid universumi ettemääratusega vastuollu. Ma ei tea, kas ma tahtsin seda, mida ma sain.
  25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
    Mäletan ainult seda, et saime mõlemad “Avengerist” kohutava peavalu.
  26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
    Sain 32. Sünnipäeval olin kodus koos parimate sõpradega ja sain maailma kõige paremaid kingitusi.
  27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
    Tõde. Ja sellega seonduvalt ilmselt – päris suhe.
  28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
    Mina ise. See tugevus, mis ma endas leidsin. Kanuumatkad. Mu kolleegid Peetris. Igahommikune päikesetõus, mida ma bussiaknast tööle sõites nägin – kliimasoojenemine või looduskatastroof või mis iganes, aga sellise värvidemängu juures ei saa õnnetu olla.
  29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
    Ei tule kedagi pähe.
  30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
    Günter. Juba see, et ma tundsin vajadust talle täiesti lambist kompliment teha ja siis me suhtlema hakkasime ja suhtleme siiani… ta on super. Mammi hoov on ikka häid inimesi täis.
    Töökaaslased suvest – nii pühendunud ja asjalikud ja võtsid mu minu jaoks nii raskel hetkel nii soojalt vastu. Mul on nii nii kahju, et logistiliselt jääb see koht minu jaoks nii ebamugavaks, et valisin linnasisese lasteaia. Jään Teid kõiki väga igatsema.
  31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?
    Mina ise olen tugevam, kui ma kunagi arvanud olen ja minust piisab selleks, et õnnelik olla.
  32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
    There’s something about the way that you always see the pretty view
    Overlook the blooded mess, always lookin’ effortless
    And still you, still you want me

    Ja siis:

    ja kuni maas pole lund veel
    ja hiline on tund
    meil on tujud mitte tunded

Everybody goes ballroom dancing…

Aga mina käisin vahepeal peos!

Seekord nagu päriselt, et olid kleit ja kingad ja meik ja soeng.

48260303_2085468094806881_8155783706989035520_o

Ma olen üldse elus olnud kolm korda meigiga: esimest korda keskkooli lõpetamisel, teist korda oma pulmas ja kolmas siis nüüd. Sajaga tasus ära! Kui mul veel laupäeva hommikul oli tunne, et kõik mu mitu nädalat kestnud ettevalmistused on täiesti tuksi läinud ja see mäng ei ole küünlaid väärt… siis HTG 135. aastapäeva ballil tantsida ja tantsida ja tantsida ja vahepeal muusikat kuulata ja jalutada ja niisama lobiseda… Oeh. Nii head deiti ei ole mul vist kunagi olnud. Magama saime pool kaks igatahes, nii kaua ma tavaliselt üleval ei püsi – viimased paar tundi juba tukkusin püstijalu AGA mu boyfriendilaadsel tootel olid põhisammud meeles (käisime toona koos kursustel) ja me tantsisime nagu päriselt, mitte ei õõtsunud niisama.

Seda peab kordama.

Meiki ja soengut ilmselt ka.

A mis põrin see on?

Ehk siis lugulaule naistest, kassidest ja muust.

Nagu öeldud, seekordse kolimise juures ei ole mul abiks olnud ühtegi meest, välja arvatud makstud mehed. Noh, ilmselt üritab universum mulle midagi öelda…

Esimene episood leidis aset täna päeval, kui sõbranna mulle autoga ukse taha kärutas ja leidis, et mindagu. Asjad kasti, kastid autosse, meie ka. Peaaegu sissesõiduteel siil küsima, et aga ega sul tööriistu kaasas pole? Sõbranna vannub mind maa alla ja maa peale, et noh oleks sa siis ÖELNUD, et vaja on – ma just tõstsin autost maha, et su asjadele rohkem ruumi oleks. Aga mida vaja?

Noh… vaja oli seesama voodi KOKKU panna, mida mu makstud kolimismehed tund aega lahti monteerisid. Aga sõbrannal nupp nokib ja voodi läks kokku mis mühises, sinna kõrvale meenutused teemal, et kui temal kunagi sarnane voodi oli, siis ta iga kord sinna sisenedes ja väljudes lõi oma jala ära. Voodi sai kokku, sõbranna astus teisele poole voodit ja…

… ilge laviin roppusi, peaaegu sama ropp, kui see anekdoot, auk jalas, jää asemel jäätis ja minu lõputu süütunne.

Osa kaks. Teine sõbranna, sama kolimine, samad kastid, sama protseduur. Oleme jõudnud koormaga maja ette, kui korraga kuulatame – mingi põrin. Ei, ei ole süles stressist nurruv kass. Midagi muud. Ilmselt mingi naabruskonna eripära, mõtleme, ja asume kaste tassima. Korraga ühte kasti välja sikutades tunnen ma, kuidas see mul käes vibreerib. Pahvatan naerma. Vibraator, raisk.

Ehk siis mehi pole vajagi, kui sul on kolimisteenused ja hea vibraator.

Ma loodan, et ma ei koli enam kunagi.

Professionaalne kolimisteenus, abiks ikka?

… ehk kuidas ma kulutasin 178 eurot ja persetäie närve selleks, et veenduda, et minu kolimiskogemus on suurem, kui professionaalsetel kolijatel.

Viimati, kui ma oma elu jooksul kolitud kordi kokku arvutasin, oli neid ei rohkem ega vähem kui 17. Mis on päris hirmus. Seekordse kolimise tingis peamiselt logistika, üle 40 minuti hommikuti kooli ja tööle loksuda on suht ruineeriv, eriti talvel. Lisaks on mu kahel pigem elavaloomulisel lapsel (loe: õel-vennal, kes käituvad nagu noh… õde ja vend) hädasti vaja oma ruumi, mille ukse saaks kinni panna. Aga ega korterid puu otsas ei kasva, uue kodu skoorimine oli selline augustist novembrini vältav protsess, et ehk saab aga ega kindel ei ole midagi… Noh, eile siis saabus see hetk, kui olid võtmed käes ja sai mööbli ära viia.

Kõigil eelnevatel kolimistel on mul alati abiks olnud mingi mees, kõigepealt Allan ja siis Tanel ja viimasel Tanel ja Janek mõlemad. Seekord olin üksi ja kuna ma tõesti enam ei tahtnud tüüdata kõiki meessoost sõpru kõnedega teemal “ole hea, tõsta mulle kaks kappi ja ega sul konksuga autot pole”, siis mõtlesin tellida teenuse. Kirjeldus iseenesest kena – ruumikas kaubik + kaks kolimisspetsialisti teevad kõikvõimalikke töid 55 eurot tund. Super. Teeme.

Nali algas siis, kui mehed kümme minutit enne kokkulepitud aega helistasid, et jäävad “no tsut-tsut hiljaks”. Instrueerisin nad siis eesti-vene segakeeles, et mingu nad kõigepealt Kalamajja ja võtku sealt peale minu uus voodi. Poisid pidid jõudma kell neli. Pool viis helistab voodiomanik, et kuule su mehi pole veel – mina pean kell viis ära minema, selleks ajaks peab voodi olema lahti monteeritud. Kuue minuti pärast tuleb kõne, et poisid jõudsid. Kell on 16:36.

Kuskil kella 17st hakkan ma närviliselt kella vaatama, et no kui kaua see ühe voodi lahti monteerimine siis võtab. Helistada ei taha, sest minu vene keele oskuse puudumine ja närviline olek on tekitanud juba paraja kompoti. Lapsed söövad hiina toitu ja vaatavad multikat, mina mudin käsi. Kell 17:30 helistan, et tere poisid – kaua võib? “Me sõidame, kilomeeter veel.” Kratsin natuke kukalt ja mõtlen, et voodiomaniku ja minu kodu vaheline distants on 1300 meetrit, et kust see kilomeeter veel… Poisid sõidavad kilomeetrit suhteliselt foorivabat maad veel kakskümmend minutit. No olgu. Saavad isegi kaubiku hoovi ja garaaži eest diivani peale. Siis tulevad tuppa, näitan neile kätte oma raamaturiiuli. Raamaturiiul võetakse selga ja liigutakse ukse poole.

Trepikojast kostab ropendamist. Mõtlen et läheks aitaks, siis mõtlen et pekki… spetsialistid ju. Poole tunni pärast tullakse mind kutsuma. “Ei mahu.”

Vangutan mõtlikult pead. “Sisse ju mahtus.”

“Ei, näete, siin kips on. Remont olnud. Enne mahtus, nüüd ei mahu.”

Loogika töötab jaaa… aga paraku sai trepikoja remont valmis päev ENNE minu sisse kolimist, mida ma mäletan väga täpselt, kuna sellesama värske remondi pärast pidime kikivarvul käima, et mitte seintele ühtegi täket tekitada. Mehed seisavad. Lontis. Proovivad ja proovivad… edasi oleks vist kõige parem piltlikult näidata, aga noh… ütleme nii, et kui 2×1,5m üritada 1,8m kõrgusest august läbi pressida, siis tasub silmas pidada, kumma külje peale riiul keerata… Minu toel saavad mehed riiuli lõpuks trepikojast kätte. Edasi saavad asjad peale. Riiul saab uues kohas tuppa. Aplodeerin.

Siis tuleb diivani kord. Ei mahu ühte pidi. Ei mahu teist pidi. Taas kord on siil hüva nõu andmas – eemaldada kruvitavad jalad. Voila, mahub. Paneks jalad tagasi ka? Noh… mehed nuputasid kahekesi pool tundi, mis jalg kuhu käib. Jalgu oli nimelt paar pikemaid ja paar lühemaid. Lõpuks, kui nad olid suutnud diivani seljatoepoolsele küljele keerata alla ühe pika ja ühe lühikese jalad, võtsin ma jalad neilt käest ja ütlesin et poisid, ma teen edasi ise. Maksin ja lahkusime sõpradena.

Never again, ma ütlen. Ma ei koli enam kunagi. Kuni järgmise korrani…