2021

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?
   Käisin mõlema lapsega koos reisil. Hetkel ütlen, et never again… aga samas…
2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
   Ei pidanud ja ei anna ja tegelikult ei olegi uustaastalubaduse formaadis midagi jupp aastaid lubanud AGA ma luban, et üritan järgmisel aastal rohkem ENDA soovidele ja vajadustele tähelepanu pöörata.
3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
   Jaa.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
   Ei.
5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?
   Raha. Andke andeks, aga mul on tõeliselt kopp ees sellest suhtelisest vaesusest.
6. Milliseid riike sa külastasid?
   Dahab, Gran Canaria. Ongi vist kõik?
7. Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
   Ei olnud seekord selliseid erilisi kuupäevi…
8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
   “Tähtedest võlutud” tõlge. Et me koguperereisi üle elasime. Et ma veel elus olen.
9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
   Ma üritan mitte hinge võtta seda, et ma aiaõpetaja tööga eriti hästi hakkama ei saa… proovin mõista, kas asi on minus, või süsteemis, või mõlemas.
10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
    Põdema ei ole vist just parim sõna… aga sain ATH diagnoosi. Vigastan end vaimselt peaaegu iga päev, vahel on helgemaid hetki ka.
11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
    Kollased kummikud ja jope.
12. Kelle teod väärisid tunnustust?
    Mina ise. Et ma oma ATHga avalikkuse ette läksin ja üsna mitu inimest said julguse abi otsida.
13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
    Kolleegide.
14. Millele kulus enamik su rahast?
    Üürile. Tln-Trt pendeldamisele.
15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
    Janekile üllatussünnipäeva korraldamine.
16. Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?
    Selle albumi saatel tõlkisin raamatu “Tähtedest võlutud”.
17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
    i) õnnelikum või kurvem? Kurvem.
    ii) kõhnem või paksem? Paksem.
    iii) rikkam või vaesem? Vaesem.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
    Üksinda uidanud. Geopeitust mänginud. Akrojoogat teinud.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
    Põdenud.
20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?
    Ei. Isegi mitte natuke. Omamoodi naljakas kogemus.
21. Mis oli su lemmik telesaade?
    Netflix. Grace and Frankie, Atypical, Sex Education oleks sarjasoovitused.
22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
    Ei.
23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
    Teen raamatutest (loodetavasti) eraldi postituse aga “With the End in Mind” on küll raamat, mida soovitan kõigile, kelle lähedased kunagi surra plaanivad.
24. Mida sa tahtsid ja said?
    Uut kööki.
25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
    Väga filmivaene aasta… ma ausõna ei mäleta, mida ma vaadanud olen. Tore on see, et saan koos Kratiga filme vaadata. Tore on ka see, et saan koos Prootoniga lauamänge mängida.
26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
    Sain 35. Viisin kõigile oma sõpradel tüki kooki ukse taha. Maailma kõige ägedam sotsiaalselt distantseeruv sünnipäev.
27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
    Keskendumisvõime.
28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
    Piiride ületamine. 30km matkarada üksinda. 23km pikkuseks veninud kõnnipoolmaraton. Egiptuses sukeldumiskohast tagasi hotelli kõndimine. Veel mingeid jubinaid – tegelen enda nügimisega pidevalt.
29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
    Kuulsus? Ei oska öelda. Aga Toivo Niibergi mõtteid jagasin küll mitu korda.
30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
    Eeva.
31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?
    Et kõik saab ikkagi alguses armastusest… iseenda vastu.
32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad… Afanasjev vist oskas kõige paremini öelda.
    Elu käest üha päevi ostan.
    Ägab maa, katkud laulavad.

Tips kasvab inimeseks

Vaatasin eile teda. Minu ema kõrvarõngad. Käe ümber sõbrapael, mis on seal olnud juba kaks aastat. Sel aastal saadud klambrid. Ja jalkadress, mida ta nüüd vist enam kunagi seljast ei võta. Kauss krõbinaid ja koomiksikogu (muid raamatuid ta ei loe, koomikseid küll). Õppimise kõrvale kõrvaklappidest muusika kuulamine (Billie Eilish ja Taylor Swift).

Oma sõbrad. Oma arvamused. Oma eelistused. Oma maailmavaade. Päris inimene.

Head tädid edutatakse aiarühma

Millalgi talvel istusin ma oma tööpäeva alguses kohviga maha ja kirjutasin Facebooki postituse, mida jagati tuhandeid kordi. Tehti isegi nupuke. Tol hetkel olin ma veel täiesti kindel, et minu tulevik ongi ainult ja ainult sõimerühmas. Ma sobisin sinna. Mulle meeldib olla kümne lapse kaisupall, nendega mürada, nende eest hoolitseda, mängida, taga ajada, vanematega suhelda. Vahepeal aga selgus, et mu hingelapsed (st eelmine sõimerühm, kellega ma liigagi kokku kasvasin) jäävad jälle ilma õpetajata ja siis tegin otsuse, et okei. Viin nad siis koolini.

Ma vist ei ole siia kunagi oma hariduskäiku kirja pannud, aga põhimõtteliselt võin ma õpetada lapsi sõimest kuni põhikooli lõpuni. Sellest hoolimata meeldivad mulle just need kõige pisemad, sest tegevus nendega erineb sellest, mis mind kodus ees ootab. Need mu isiklikud ihuviljad on äärmiselt intensiivsed ja suhtlemisaltid ja eriti ATH joontega Prooton tahab kogu aeg RÄÄKIDA. Põhjus sõime valimiseks oli seega äärmiselt proosaline – päeval mustad mähkmed ja füüsiline koormus, õhtul maailma asjadest jutustamine.

No ja üsna ootuspäraselt ongi nii, et töö aiarühmaga on minu jaoks sada miljon korda väsitavam. “Õpetaja, aga miks?” kordub iga minuti tagant, kõik tahavad, et ma just neid vaataks, just nendega tegeleks, just nende küsimusele vastaks… no ja eks aiarühmas ole seda va õppetöö osa ka rohkem, kui sõimes oli. Aga eks me kohaneme vaikselt. Praegu on küll nii ajusurnud olla, et ega mul muuks peale töö ja laste eest minimaalselt hoolitsemise võhma ei ole.

No ja – akrojoogas hakkasime käima. Lõpuks.

Unistused ja eesmärgid

Apelsinimarmelaad on minult mitu korda küsinud, et millest mina unistan ja mis eesmärgid mul on. Pikka aega oli mu ainsaks unistuseks tõlkida raamat ja selle ma tegin ära, isegi mitu. Nüüd aga, täiesti suvalises ja kaootilises järjekorras

Millest sa unistad, tüdruk, et valged pilved su pihku puhkama mahuvad?

Tahan õppida klaverit mängima, olgu selleks siis kasvõi ainult see kõige klassikalisem “Für Elise”. Eriti tore oleks, kui saaks kunagi emma-kumma oma lapsega duetti mängida.

Saksa keelega jõuda sama heale tasemele, kui inglise keel. Ma igaks juhuks muudest keeltest hetkel ei unista, aga kui, siis tööalaselt tuleks vene keel väga kasuks.

Maale rajada läbipaistva veega tiik, kus saaksid koisid kasvatada.

Pidada maikuus õitsevate õunapuude all üks vägev pulmapidu.

Jõuda akrojoogas pop-ide ja pesumasinateni.

Läbida mõni Eesti pikamaamatkarada.

Teenida nii palju, et mul reaalselt oleks võimalik säästa kuskilt.

Elada mõni aeg välismaal.

Jõuda köögi remondiga lõpuks tulemuseni, mis mind rahuldab.

Reisida Falklandi saartele (ja üldse on reisiplaanides väga palju saari, millele tuleb ring peale teha)

Pidada TED talk. Ma teemat juba tean.

Saada kätte vähemalt üks magister (nagu hariduslikus mõttes).

Saada üle oma veehirmust ja õppida korralikult ujuma ja/või eskimopööret tegema.

…

Rohkem hetkel ei tule, aga eks neid on veel. Naudin nüüd kodust haigeolemist edasi. Kas teil on ka nii, et kui pärast intensiivset tööperioodi on ÜKS vaba päev, siis tuleb just sel päeval voodisse sirakile jääda?

Pirnipuu 2021/1

Kratt (13) mõtiskleb: “… aga ma võin ju siis issit aidata. Mida ma teha ei taha, aga ta saab mind sundida.”
“Ee… millega?”
“Tal on käed. Need tõmbavad wifi välja.”

*

Kratt arvutimängu tagant: “mida asja? tüübil on f*ing gun?”
Mind tabab ootamatu ja äkiline köhahoog.
Kratt: “Mis juhtus?”
Mina: “Iga kord, kui mu laps ropendab, kaotan ma tüki oma kopsust…”
Kratt: “Aga ma õppisin parimatelt!”

*

Lillemerre uppuv Siil teismelisele pojale: “Ja mida sina oled täna minu rõõmustamiseks teinud?”
“Mm… ma elan?”
“Ja siis?”
“Aga mõtle, kui ma surnud oleksin. Siis sa oleks ju palju kurvem.”

*

Üritan lastele selgeks teha, kuidas päris elu käib.
Targutav ema: “Näete, ja enne kui ma teile süüa teha saan, pean ma selle kraanikausitäie musti nõusid ära pesema.”
Kratt: “Sul ei oleks siin nii palju nõusid, kui sa ei käseks meil neid pidevalt oma toast ära tuua.”

*

Mina: “Oeh, jàlle ma pesin hajameelselt sinu nõud ka puhtaks.”
Kratt: “Sa oled harjunud pesema. Jätka. See on kasulik harjumus.”

*

Kratt distantsõppel. Juba pool tundi käib koos pinginaabriga ilgem pusimine matemaatikaülesande kallal, no ei saa ega saa aru. Siis Kratt: “Kuule, äkki peaks actually nagu lugema seda materjali, mis ta meile saatis?”

*

Keset tööpäeva teeb telefon piiks-piiks-piiks-piiks-piiks. Siis paus ja piiks-piiks. Kontrollin vabal hetkel. Prooton.
“Emme.”
“Kas ma tohin minna kelgutama sõbrannaga pliis pliis.”
“Ära muretse, me lähme tema kodu juurde.”
“Me hoiame vahet.”
“Ma olen terve.”

paus.

“Aa, ups.”
“Ta kolis. Saadan uue aadressi.”

*

Mina: “no, kui me adopteeriks praegu kellegi, kes on 16-aastane, siis saaksid sina ka vanema venna.”
Kratt: “ok, aga talle peab ka oma arvuti ostma.”

*

Uurin nooreminspektor Kratilt, et kuidas tal siis õnnestus lahendada Jäljetult Kadunud Suhkrutoosi Juhtum?
“No seda ei olnud mitte kusagil, eks, ja siis ma hõikasin sind, et sa tuleks appi otsima, aga sa ei tulnud. Siis ma vaatasin veel köögis ringi, aga ei näinud. Siis ma hõikasin sind ja sa vastasid, et aga otsi ise. Ja kui ma siis kolmandat korda vaatasin, siis seal ta oligi!”

*

Prooton võtab öökapilt veeklaasi, siis peatub.
“Emme, ega see viin ei ole?”

*

Siseneb jalgu trampiv Prooton: “Ma ei leia ikka veel, kuhu päkapikk oma varud on peitnud!”

*

Laupäeva hommikul kella kümneks olin ma suutnud juba Kratti solvata. Enne arvutisse minekut peab kohustusliku kirjanduse raamatust pool läbi olema. Kratt aga ei loe ega loe, kondab ringi.
Mina: “Kuule, kuidas selle Krabatiga siis on?”
Kratt: “Ma ei tea, kuidas selle Taneliga on?”
Mina: “Mis Taneliga?”
Kratt: “No see, kellega me koos elasime.”
Mina: “Mis temast? Me pole mitu kuud kohtunud.”
Kratt: “Sama siin! Ma pole ka Krabatiga mitu kuud kohtunud!”

*

Prooton: aga emme, kas sul on hobisid?
Mina: kuidas sulle endale tundub, mis mind rõõmustab?
Prooton: puhtad nõud.

*

Kratt: “Emme, kas sul on kodus midagi sellist süüa, mida sa meiega jagada ei taha?”
Mina: “Ee… mis sellega?”
Kratt: “Ütle mulle, mis see on, et ma saaksin seda sinult lunima hakata.”

*

Mina Prootonile ja Co-le: “Aga ma ei taha, et te kogu aeg ekraanis olete. Kella viieni võite Robloxida ja siis tuleb midagi muud.”
Tüdrukud: “JAA! Me võime näiteks Xboxi mängida!”

*

Prooton: *laulab seda kõrgehäälset huiget Frozen 2 filmist*
Kratt: “Palun lõpeta!”
Prooton: “Mis on, see on ooper!”
Kratt: “Ooperit laulavad inimesed, kes oskavad laulda!”

*

Kostitan lapsi maailma kõige maitsvama kõrvitsasupiga. Siseneb pahur Kratt:”See supp on nii halb, et ISEGI PROOTON ei söö.”

*

Vestlused Prootoniga:
“Emme.”
“Jaa.”
“Üks küsimus.”
“Nii.”
“Kas sinul on olemas selline asi nagu kujutlusvõime?”

*

Jutustan sõbrannale Arni seinal saadud infot ümber, kuidas tekkis müüt, et toonekurg lapsi toob.
Mina: “… no ja kui see toonekurg lendas, surnud jänes nokas…”
Pealtkuulav Prooton: “Mida? Donald Trump on surnud?”