Kooseluleping mehe ja naise vahel üle veebi näotuvastuse teel. Kuna ma ise olen hetkel kerge külmetuse sümptomitega ennetavas karantiinis, siis saan sõrmuse ilmselt pühapäeval. Või siis postiga.
Suhtemõõdikutest
Perekoolis (jah, käin lugemas, see on mu nn guilty pleasure) oli minu meelest päris hea teemapüstitus, nii vabalt parafraseerituna “kas olete kunagi olnud suhtes, mis alguses on jube sitt, aga siis läheb heaks?”
Noh, olen. Ja kui keegi peaks minult praegu küsima, et kas ma tegin õige otsuse, siis ma vastaks, et pigem ei. Pärast petmist kokku jääda on kordades, KORDADES raskem, kui lahku minna. Meil on kõik läbi räägitud ja praegu ei ole mul olnud üle aasta usaldamatuseks mitte ühtegi põhjust, aga haavad on ikka. Mingi paranemata mädanik kuskil sügaval sees, mis aegajalt torkab. Mõnikord on need flashbackid: mulle tuleb meelde mingi kord, kui mulle öeldi, noh, utreerituna “tegin tööd”, ja tegelikult… Või siis lihtsalt mingid suvalised hetked ülemöödunud aastast.
Kõige teravamalt torkab vist see, et ma andsin uue võimaluse mitte üks ega kaks ega kolm vaid rohkem kordi ja ma sain ise ka sealjuures aru, et see mis teen, on täiesti idiootne ja normaalsed endast lugupidavad naised ütleks pärast teist korda vähemalt et kuule, ei, ei enam. Samas… meil on praegu osalt just selle tõttu, et nii palju on olnud teraapiat, rääkimisi, spirituleerimise, enda avamisi – just selle tõttu on meil väga hea ja avatud suhe. Et siis jah.
On kogemus. Ei soovita.
Home Tapes
Kuidagi on see kriis toonud minus välja igatsuses oma teismeliseaastate järgi. Näen tänaval neid noori, kes on armunud või siis lihtsalt on kevad ja see vabadusehõng, mis alati esimese kuiva mättaga saabus ja siis mul kihvatab. Ma arvan, et ma olen kade.
Ja ma ei saa aru miks, sest ma olen oma elus punktis, kus kõik on… hästi. Ma olen rahul enda ümbrusega ja ma olen rahul sellega, kes minust on saanud. Ma olen rahul sellega, et töö on stabiilne aga deidid kaootilised, et lapsed on suured aga nad on minu nägu, et ma saan praegu kodus olla ja toimetada, et.
Ja siis ma olen kade, sest mul ei ole lähiajal või ehk üldse kunagi eriti palju võimalusi istuda suvalise bussi peale, sõita koos parima sõbraga suvalisse peatusesse ja seal raudteesilla peal üleval istudes ja jalgu kõlgutades viimase klapitud raha eest ostetud õlut juua.
Sest mu parim sõber on nüüd paranenud alkohoolik ja mulle isegi enam ei maitse õlu.
Aga. Ma arvan, et see lugu meeldiks teismelisele siilile ka.
Kärgperenduse küljed
Eelmisel nädalavahetusel selgus, et minu kaaslase lapse ema ei taha, et mina tema lapsega kohtuks või suhtleks või sõbralikult läbi saaks. “Selgus” on muidugi pehmelt öeldud, pikemalt ma siin lahata ei saa.
Sel nädalavahetusel võttis minu laste isa uus kaaslane Prootoni koos oma tütrega sappa ja viis nad mitmeks tunniks shoppama, sest Prootonil oli nädala sees kange kihu minna mulle kuhugi “suurde keskusesse, kus palju poode on” sünnipäevakingitust ostma ja seda kindlasti üksinda, sest “ma ei saa sinuga koos minna, sest siis sa ju näed, mis ma sulle ostan”. Kratsisin kukalt ja lõpuks palusin Uuelt Kaaslaselt, et kui lapsed niikuinii täna seal on, äkki ta oleks nii kena ja viiks Prootoni poodi.
“Aga muidugi, pole üldse probleemi!”
Tagasi sain just praegu maailma kõige õnnelikuma lapse, kes on maru elevil ja küüned lakitud ja kott kingitusi täis, mille ta nüüd igale poole ära peitis, sest “muidu ma annan sulle ju ära” ja ma olen nii nii nii võrratult tänulik sellele imelisele inimesele, kes Prootoni päeva nii toredaks tegi.
Põhimõtteliselt on iga inimese enda otsustada, kas ta näeb eksi uues kaaslases liitlast või konkurenti.
Avokaadod
Lõunatund lasteaias, kõik see mees sööb oma soe supp mis matsub.
Laua taga istuv tädi Liis aga hakkab asja eest, teist taga ohjeldamatult naerma…
Sest et avokaadod.
Tellisin mina suure hurraaga Coopist endale nädala toidukorvi, mh kaks avokaadot, sest savi, kui toored – lähevad õunte juurde järelküpsema. Noh… senini küpsesid. Kuus nädalat õuntega sahvris, mõlemad olid mädad.
Vat mis juhtub, kui nii rikas olla, et toiduvarudel ei jõua silma peal hoida.
