Saab siis või ei saa?

Diagnoos endale lõpuks. Sest nagu Press täna hommikul märkis, peab igal endast lugupidaval inimesel olema mõni vaimse tervisega seonduv diagnoos.

Aga kui tõsiselt rääkida siis: sain lõpuks käidud vaimse tervise õel. Psühhiaatriaeg kahe nädala pärast.

Sümptomid? Liiga palju, et neid kirja panna. Mõned ei kannata eriti paberit ka: ma käitun kohati oma kõige lähedasemate inimestega väga vastikult. Lisaks on mul hetkel tegemata umbes aasta aja töö ja tähtaajad vuhisevad mööda. Ning selles artiklis leidsin palju äratundmist.

Depressioonist

Vihastasin täna hommikul ühe perekooli teema peale nii kõvasti, et veetsin nelikümmend viis minutit paroole taastades, et blogida saaks.

Et see nüüd kirjas oleks: DEPRESSIOON EI SÕLTU SELLEST, KUI HÄSTI SUL LÄHEB. Depressioon sõltub ajukeemiast ja seda, kui palju dopamiini ja serotoniini su aju toodab, ei mõjuta see, kas sul on mees või ei ole meest, on lapsed või ei ole lapsi, on maja või ei ole maja ja nii edasi.

Ma olen sügavas depressioonis praegu, kui mul on kodu, stabiilne sissetulek lisasissetuleku võimalusega, lapsed saavad endaga ilusti hakkama, suhted on korras.

Ma ei olnud depressioonis siis, kui ma kaotasin paari kuu jooksul töö, kodu ja suhte. Jah, ma olin endast väljas ja pidin pingutama, et olukorda parandama, aga depressioon on teistmoodi. See tunne, et süda valutab nii kõvasti, et halvab ära kõik mõtted ja lihased, see on midagi muud.

Nii et palun ärge tulge argumendiga “mida sa depresseerud, sul on ju X, Y ja Z”. Kui endal pole vaimse tervise teemadega kogemusi, siis tasuks hankida natuke empaatiavõimet.

Aga vähemalt oli mul põhjus blogida.

Nädal toidulaual

Tikker siin rääkis nii kenasti oma toidueesmärkidest ja menüüdest ja. Mul on toiduga endiselt see teema, et mul on kaks pirtsakat last. Ei, päriselt. See, et nad uusi toite proovimast keelduvad ja suurt osa (kõiki) köögiviljadest põlgavad, on okei. Aga neil käivad lisaks need söögiteemad hooti, mõni asi, mis on olnud suur lemmik, järgmisel nädalal ei lähe enam üldse. Praegusel hetkel on seis nii, et Kratt toitud pizzast, carbonarast ja peekonist. Prootonile maitsevad hetkel Matsimoka lihaviinerid, hapukurk ja tatar. Mina üritan samal ajal vältida gluteeni, mitte moeröögatuse käigus, vaid päriselt ka on ilma selleta seedimine kergem. Ma muidugi pole seda ka sajaprotsendiliselt menüüst välja visanud, vaid lihtsalt tõstan endale pastapäevadel topeltportsu salatit ja söön ainult ühe koogi nädalas. Või midagi sellist.

Menüüd olen ma planeerinud kogu aeg, küll aga tavaliselt ei lähe asjad plaanipäraselt. Mingid asjad jäävad seisma, mingid asjad saavad otsa ja toidukulud on ikkagi üüratud. Ehk siis üks täiesti tavaline nädal.

Käisin esmaspäeval poes suuremal ostutiirul:
keefir, kaks pakki piima, lahtiselt oma karpi kolmsada grammi peekonit, üks avokaado, Saaremaa riivjuust (sest ma olin laisk ja ei suutnud minna turule lahtist juustu ostma), üks avokaado, kaks sidrunit, mikrolaineahjus soojendatavad friikartulid (lastele hädaabipaketiks), kaks paprikat, kilo banaani.

Eile läks Kratt poodi taskuraha laiaks lööma ja palusin tal tuua:
paki piima, paki peekonit, viilutatud juustu ja röstsaia.

Täna on reede, nädal aega on kõht olnud täis. Algne menüü oli selline:

E lõunaks lastele valmis tehtud pannkoogid, õhtul pühapäevast jäänud toorvorstid värske salatiga
T lastele lõunaseks söömiseks peekon ja munad, õhtul pasta carbonara
K lastele lõunaseks söömiseks friikad, õhtul rukolarisotto
N lastele lõunaseks söömiseks õunakook, õhtul kanakoivad
R lõunaks kanajääkidest ramen nuudlitega, õhtul hakklihapada paprikaga
L ja P pidime olema maal

Tegelikkuses sõime esmaspäeva õhtul pannkooke, mida ma küpsetasin nii ilge hunniku, et neid noh, jätkus. Lapsed ei leidnud päeval üksi kodus olles kapist moosi üles ja sõid ära hoopis toorvorstid. Salatita, loomulikult.

Teisipäeval ei söönud lapsed hommikul midagi, mina olin lõunast kodus ja Kratile tuli idee teha ise pizzat. Nullist. Tainas ja kogu värk. Kuna kõik asjad olid kodus olemas, siis ei olnud mul vastuväiteid ka. Peale läks siis peekon ja juust. Enda poolele panin marineeritud seeni ka, mille poolik purk kapis seisis, aga need ei olnud pizza peal head. Pizzaservad tulid liiga paksud, nii et need läksid küüslauguga ahju ja said krutoonideks. Vahepeal tõstsin sügavkülmast välja kanakoivad… ja siis tõstsin need kohe külma tagasi, sest ei näinud seda hetke, mil ma neid valmistaks. Prooton konsümeeris kogu paprika.

Kolmapäeval sõid lapsed lõuna ajal friikaid nagu planeeritud. Kahtlemata highlight of the week. Ja väga hea, et nii läks, sest õhtuks kasutasin ma ära sügavkülmutatud kõrvitsa ja tegin supi, mis mul esimesel korral õnnestus täiesti jumalikult… ja järgnevad korrad on pekki läinud. Ise sõin, kuigi ei maitsenud. Prootonile väga maitses. Kratt, ootuspäraselt, ei proovinudki.

Neljapäeval olin lõunast kodus ja tegin koos Prootoniga praekartuleid. Ehk siis Prooton kooris ühe kartuli, säbeles, segas kartuleid kaks korda, säbeles, kurtis, et talle ei maitse sibul ja säbeles köögist minema. Kartulite kõrvale läksid mõned üksikud tomatid ja natukene fetajuustujääke.

Täna on reede. Mina istun hetkel oma üksiku avokaado taga ja sisendan endale, et sellest tuleb teha guacamole ja see tööle kaasa võtta. Saan muidu tööl süüa, aga kord nädalas on kala, mida meie kokad mulle vastuvõetaval viisil valmistada ei oska, seega kord nädalas tuleb toidupakike kaasa võtta. Plaan on, et Kratt teeb neile lõunaks carbonarat. Minul on vaja ära kasutada kümme paprikariba ja pool pakki tomatipastat, lisaks guacamolest üle jääv punane sibul… panused lähevad vist pisikesele portsule chilli sin carnele. Ja eks siis vaatame edasi. Ehk suudan ma homme hommikul teha turu/pakendivaba poe tiiru.

Üleüldse on selle pandeemia ajal muutunud peamiseks küsimuseks see, kas oma kotikestega kolm poodi läbi tuiata (ühest lahtised kirsstomatid, teisest peekon, kolmandast….), või siis teha tuima tursa näoga e-tellimus ja pärast pakendikogust vaadates süümepiinadesse surra. Nõme on see olukord igatpidi, Kõht on siiski täis.

Uusaastalubadused

Minu uusaastalubaduseks on juba aastaid olnud see,  et hakkan trenni tegema. Mitte saledaks saamiseks vaid selleks, et ma ei tunneks ennast pidevalt… nii halvasti. Pidev vaimne surve on mõjunud füüsisele ja nüüd olen ma igatpidi nii pinges, kange ja valupunkte täis, et ma isegi ei oska kuskilt alustada.

Akrojoogas oli valus, sest turi on pinges.

Postitantsus heitusin ma ära sellest, et ma mitte midagi ei osanud ega suutnud. Jõudu ei ole, noh.

Aerial joogas olen ma täiesti kohmakas ja ilma koordinatsioonita, lisaks on mul mingi veider häire, et ma vaatan kolm korda, kuidas keegi sõlmib jala lina sisse ja ma ei saa aru, kas ma pean oma jala panema suunaga seest välja või vastupidi ja no kuidas ja üleüldse? Ei saa aru , miks ma aru ei saa.

Svingtantsu olin täiesti valmis minema, aga esimesel päeval kukkus taevas alla (olin lastevanemate koosolekul, hakkasin liiga hilja liikuma, avastasin, et rahakott on kodus ja selle aja peale, kui ma uuesti bussi jõudsin oli juba… fakit.)

Matkaklubi juhiga läksin koroonajal raksu, kui ta ise reisilt tulnuna matkasid reipalt edasi korraldas. Ei olnud minu meelest okei.

Ronida ma ei oska. Ehk siis see on potentsiaalselt äge asi mida teha, aga ma üksinda ei taha, tahaks et keegi alt vaataks ja õpetaks aga samas mitte nii, et ma end häirituna tunneks… sõnaga.

I can’t adult.

Võibolla peaks alguses hoopis massaažis käima, et oma selg pingest lahti saada? Või siis maitea… kiropraktik? Või saaks äkki psühhiaatrile ja ärevuse vastu midagi?

Pirnipuu 2020 karantiinieri

Viin Prootoni esimesse trenni kohale ja mainin treenerile, et ta ilmselt hakkab neljapäeviti hilinema, kuna ansamblitund lõpeb 15 minutit enne trenni.
Treener: “Jah, eks see logistika on keeruline.”
Mina: “Mhmh, eriti kui on mitu last.”
Preili Ninatark teisest saali otsast: “Aga emme, sul on ju peale minu ainult üks laps… kes pealegi mulle eriti ei meeldi.”
*
– Kratt, kuidas sulle see õunakook maitses?
– Väga hästi! Teeme seda veel. Aga… ilma õunteta.
*
Kratt tegi eile nii lameda nalja, et ma pean jagama:
“Emme, tead miks selle poe nimi on Tiger?”
“…”
“Sest kui sa siit kellelegi midagi kingituseks ostad, võib juhtuda, et ta on triggered.”
*
Kratt koristab tuba.
Mina: “Pühi siis tolm ka ära.”
Kratt: “Ää. Ei. Miks ma pean. Mis see väike tolm sulle teeb.”
Mina: “Mulle ilmselt ei teegi, aga see koguneb näiteks sinu arvuti sisse ja see kuumeneb üle.”
Kratt: “Ei ole võimalik, tolm on nii väike.”
Mina: “Googelda.”
Kostab klahvide klõbinat. Siis jalgade trampimist vannituppa lapi järgi. Siis pühkimist.
*
Emasiil kõkutab Durrelli lugedes naerda.
“Kratt, kuule, mul on tunne, et ma sunnin sind mõnda raamatut lugema.”
“Miks?”
“No need on hüsteeriliselt naljakad.”
“Siis on neid sulle vaja. Mitte mulle. Ma olen ise naljakas.”
*
Jõuan mesinädalatelt koju, nälginud laps manguma:
“Emme, ma tahaks suppi. Teeme näiteks… friikartulisuppi ilma leemeta.”
*
Koristan. Korraga: ”Kratt kuule, miks su kõrvaklapid pooleks on?”
“Aa. No see juhtus siis, kui ma rage quitisin. Sa peaks selle ameerika tüübi keyboardi nägema.”
*
Elust kangekaelsusega. Lasin rattad ära hooldada ja komandeerisin kogu bande sinna järgi, iga mees tõukab oma velo, loogiline, eks. Jäin mina sisse maksma, jõuan välja – Prootoni äsja hooldatud ratas vedeleb keset tänavat, laps ise nutab täiest jõust. Miks? Tema tahtis Kratiga kulli mängida nii, et tema on rattaga ja Kratt jookseb, aga “maailma halvim vend” ei olnud nõus ja nüüd vaene vanemateta laps ei saa “mitte kunagi seda mida ta tahab”. Draamat jagus tunnikeseks, selle aja jooksul kuulsin ma noh… mida ikka kuuleb lapse puhul, kellel on küpsis katki, “maailma halvima emani” välja. Rahustasin lapse lõpuks kuidagi maha, tegin süüa, kui siis Kratt ärkas: “Mis söögiks on?”
Mina: “Chilli.”
Kratt: “Ei ole… kas JÄLLE ubadega?”
Mina: “Mm… muidugi…”
Kratt: “Sa teed ALATI ainult neid toite, mis mulle ei maitse…”
… ja draama jätkub.
*
Prooton: “Ma natuke loen sinu kaisus, siis mul tuleb kodutunne ja saan oma voodisse minna.”
*
Puksin ja nügin vastupuikleva Krati uksest välja. Eesmärk: mingu tehku rattaga üks tiir. No pool, kui tervet ei jõua. Helistab viie minuti pärast:
“Emme! Ei, minuga on kõik korras… ma tahtsin lihtsalt öelda, et see maastik siin on võrratu… need künkad ja… siin on äge!”
Mina: “Oota… sa tahad öelda, et sulle MEELDIB õues olla?”
Kratt: “Ei, muidugi mitte, ma tahtsin lihtsalt öelda, et maastikul sõita on äge.”
Mina: “Aa ok, siis sa tõesti pole veel peapõrutust saanud.”
Kratt: naerab ja paneb toru ära.
*
Prootoni elutarkusi:
“Emme, kas sa millalgi ikka tööle ka lähed?”
“Miks sa küsid?”
“Mulle meeldib nii palju rohkem… kui sa tööl oled ja õhtul koju tuled, siis me võime päeval ükskõik mida teha ja sa koristad kõik ära, aga kui sa kodus oled, siis sa paned meid ka tööle.”
*
Üritan kassile antibiootikumi sisse saada.
Kratt: “Saad sa mind aidata… no siis, kui sa oled kassi piinamise lõpetanud.”
*
Ilmub Prooton: “Emme ma tean, et ma pean Pipi läbi lugema, aga ega sa ei tea, kus Pipi multika plaat võiks olla?”
*
Käisin poes nädala toiduvaru koju vedamas. Lapsed sõitsid samal ajal rulluiskudega. Koduteel.
Mina: … jah, tead, seda head peekonit ei olnud, ma pidin teist võtma, mis oli küll odavam… aga ka pekisem.
Kratt: Oh, see on hea. Nüüd kui kõik on pekkis, on meil vähemalt pekki!
*
Kratt: Nii hea kana on, ainult et kastet on vähevõitu.
Mina: Kas ma tõstan juurde?
Kratt: Ei.
Mina: ???
Kratt: No mulle tundub, et siin sees on lillkapsas…
Mina: Ee… ei, siin on koor ja küüslauk.
Kratt: A no siis võid panna!
*
Alias.
Mina: kõige suurem loom, kes elab vees
Prooton: See… LAAVA!
*
Jalutame Kratiga. Teele jääb järsk trepp.
Kratt: “Oh, siit oleks jumala äge rulaga alla sõita!”
Mina: “Kuule, ei. Mulle meeldid sa elusana rohkem.”
Kratt: “Nii, tehniliselt: koomas on ju ka elus…”
*
Kratt tuleb mulle rääkima, et tal on vaja kardinaid:
“… no ja siis üks õhtu, kui ma tulin, siis ma korra läksin oma toa akna alt mööda ja KÕIK on näha…”
“Tõmba siis ruloo alla.”
“Misasi?”
Demonstreerin.
“No aga MIKS SA MULLE ÖELNUD EI OLE, et sellel aknal on ruloo???”
*
“Kui te jäätist võtate, siis pange palun ülejääk külma tagasi ka.”
Kratt: “No olgu, olgu. Aga meil ei jää ju midagi üle!”
*
Helistab Kratt: “Emme, me oleme nüüd Tallinnas, varsti jõuame koju.”
Mina: “Kas te tahate kohe süüa ka, mis vanaema teile tee peale kaasa pani?”
Kratt: “No ta pani neid asju, mida mitte keegi ei söönud… nii et tee jah friikartuleid.”
*
Hommik. Olen tegelenud viimased pool tundi vanema lapse äratamisega. Laps aktiveerub 10 minutit enne seda, kui peaks uksest väljas olema, saab riidesse, jõuab ukseni.
Mina: “Sa oled muidu nagu kursis sellega, et hommikuti peaks hambaid ka pesema?”
Eelteismeline: “Sa oled muidu nagu kursis sellega, mis kell on? Ma jään bussist maha.”
Ja läks.
*
Kratt: “Huvitav, kas kali ja lagrits sobivad sama hästi kokku, kui viin ja hapukurk? Kuigi ma ei tea üldse, mis värk selle viina ja kurgiga on…”
*
Kratt tõstab endale pastat ja mõtleb poole tee peal ümber:
“Ei, ma panen ikka taldrikusse, siis on mul lihtsam köögivilju välja nokkida.”
*
Prooton: “Emme, miks sa neid munakoori kogud?”
Mina: “Need lähevad vanaema kanadele.”
Prooton: “Aga miks kanadel neid vaja on?”
Mina: “Munakoortes on kaltsiumi ja kanade kehad kasutavad seda uute munade tegemiseks.”
Prooton: “Maailma parim ümbertöötlemine ju!”
*
Kratil kirjutada võõrkeele tunniks kirjand teemal “Miks ma tegelen just selle spordialaga?” Nördinud noor mees kurtma:
“Ma palusin õpetajalt abi ja ta keeldus mind aitamast… küsisin, kuidas on saksa keeles et “ma ei teeks üldse sporti, aga ema ütleb, et tema maksab selle eest ja seega ma ei saa trenni pooleli jätta”…. aga ta ei öelnud mulle!”
Ise muigas. Trollimise algkursused võib vist läbituks lugeda?
*
Prooton on nõks hiljaks jäämas, aga sada muret on – guašše lisaks vaja ja kas kõik asjad on kaasas ja kuidas ma flöödist tagasi saan ja. Surun ta lõpuks uksest välja, 10 min hiljem kui planeeritud.
Mõne hetkel pärast kostab koputus ja Prooton on ukse taga tagasi: “Emme, kas ma olen nii hiljaks jäänud, et pean jooksma?”
*
Kratt eile, tulles tagasi seksuaalharidustunnist tervishoiumuuseumis: “… ja siis meile näidati veel, et on olemas lisaks neile lappidele, mida naised tavaliselt kasutavad, ka mingi selline korduvkasutatav topsik…”
Mina: “Mhmh, mul see olemas.”
Kratt: “Ei ole! Ei ole võimalik. Appikene, kui miski on korduvkasutatav, siis on see kohe sul ka olemas… “