Ritsik on mitu korda kirjutanud oma bussikarmast. Mina olen juba ammu aru saanud, et reedene rong on peorong. Tavaliselt eelistan kiiremat ekspressi, aga kuna seekord jäi minek isegi hilja peale, siis läksin aeglasega. Juba Balti jaamas roomasid peale kolm mitte just kõige kainemat meesolendit, õllekastide ja poekottidega. Kuna valida eriti ei antud, ei saanud ma istekohta vahetada ka ja nii saingi olla tunnistajaks suurepärasele situatsioonile, kus Sergei tahtis kõigepealt kõikidele lõuga anda, aga kaaslased suutsid ta ikkagi maha rahustada ja õllekastile istuma panna, mispeale õllekast rebenes ja õlled üle kogu vahekäigu laiali veeresid.
Siis kulus suur hulk auru seletamisele, et “kui keegi küsib, siis Ülemistest tulime peale, eks. Ülemistest.”
Ülemistes üritasid mehed osta piletit Kehrast Tamsallu. Miskipärast neile seda ei müüdud. Miskipärast ei arvanud reisiteenindaja ka, et sellises joobeastmes isikud võiks rongist eemaldada, vaid müüs neile siiski piletid Tallinnast Tamsallu.
Vahepeal toimus elav arutelu teemal, kas Sergei on lasknud püksi, või on see kala, mis ta toidukotis sulab. Selle peale sai minu vastas istuva ukraina mehe mõõt täis. Ammu juba oli näha, et tal hinges keeb, aga ta suutis end väga ilusti kontrollida ja seletas tüüpidele inglise (!!!) keeles, et olgu nad nüüd kuss. Tüübid ei mõistnud seda keelt… kordus sama jutt, aga mõne ropu lisandusega vene keeles. Sellest said tüübid vist paremini aru, sest järgnes arutelu teemal “aga kui kõiki häirib, siis miks keegi teine midagi ütlema pole tulnud”. Minu vastas istuv ukrainlane pani klapid pähe ja üritas rahuneda.
Sekkus järgmine härrasmees, kes üritas tüüpidele (seekord eesti keeles) selgeks teha, et olgu nad nüüd vait. Järgnes elav arutelu teemal “aga kui kõiki häirib, siis miks keegi teine midagi ütlema pole tulnud”. Sekkus klienditeenindaja, kes palus rongis alkoholi tarbimise lõpetada. Pärast seda oli kümme minuti vaikust ning siis: “Oota ma ei saand aru, mis ta nüüd ütles. Tohib juua või ei?”
Sekkus kolmas härrasmees (mõnevõrra agressiivsemalt) ja teatas, et kui tüübid kohe vait ei jää, siis eemaldab ta nad isiklikult järgmises jaamas rongist. Seepeale üritasid tüübid tuvastada kus nad on, kuhu nad lähevad ja kui neil on peatuseni üks minut, kas siis viinatakso jõuab neil peatusse juua tuua või ei. Viinatakso ei jõudnud, tüübid lahkusid rongist.
Meie jõudsime kõigist sekeldustest hoolimata Smilersi kontserdile, kus Sal-Saller võlus kitarrist välja esimese akordi, mille peale rahvas ülejäänud loo ära laulis. Ega ei peagi vanast peast enam liiga palju pingutama.
Vestlen töölkäiva teismelisega. Kratt: “Kas sa oled juba natukene närvis ka, sest ma varsti teenin sinust rohkem?”
*
Kuna Fordil on täna narkoosis uuringud ees ootamas, ütlen Kratile: “Kassidele ei tohi täna süüa anda.”
Kratt vastu: “Nagu nad muidu oleks meie juures kunagi süüa saanud.”
*
Enne reisi tegin pika päeva tööl, käisin õhtul veel lapsi hoidmas, järgmisel päeval käisin Pärnus trennis, siis pakkisin, lendasin, matkasin, tulin tagasi, tegin pika päeva tööl, eile kirjutasin kuus tundi blogiposti, täna läbisin “Sissevaade psühholoogiasse” kursuse ja nüüd istun arvuti taga ja nokitsen veel üht koolitööd teha. Kratt tuleb mu kõrva äärde kräunuma (sõna otseses mõttes). Ma, et: “Kallikene, mul on mõned väga intensiivsed päevad olnud, ma tõesti tahaks praegu rahu ja vaikust.”
Kratt: “Mul on ka väga intensiivsed seitse kuud olnud. Ma käin koolis.”
*
Räägin Kratile suveplaanidest:
“… ja siis ma tahaks käia seal Soome loomaias, kus pandad on.”
Kratt tõstab näpu: “Oota. Ma näitan sulle midagi.” Surfab telefonis, keerab ekraani minu poole – google image search “panda”. Ekraan pandasid täis. Jõllitan last. Laps selgitab: “Nüüd sa oled pandasid näinud ja me ei pea sinna Soome minema.”
*
“Kratt, vii palun nõud kööki!”
“Aga mul on kass kaisus! Ma füüsiliselt ei saa ja emotsionaalselt ka mitte.”
*
Kratt loeb kohustuslikku kirjandust.
“Mul oli see suur plot twist juba ära, aga mul on veel 45 lehekülge minna… kas ma võin eeldada, et seal on mingi kasutu informatsioon?”
*
Prooton: “Emme, kas sa saaksid uuesti osta neid küpsiseid, mida ma kunagi enne köögiremonti kapist võtsin. Need olid nagu pikas torus, punase pakiga ja olid nagu soolased ja ei olnud ka.”
*
Lihtsast palvest tuua kaks korvi puid saab tundidepikkune tants ümber aurukatla – aga ma olen korra juba elus puid toonud, aga ma käisin täna trennis, aga miks mina pean kogu aeg jne. Sõnan lõpuks: “Kuule, kui sa kohe neid puid ära ei too, siis mul saab närv otsa.”
Kratt: “No vaata! Ma lihtsalt kasvatan sind! Pealegi ma teadsin, et sul on täna puhkus ja hea päev, halval päeval oleks sa juba ammu karjuma hakanud.”
*
Jõuan lõpuks koju, istun sügava ohkega kööki maha. “Tead, tänane päev oli päris…”
“Sitt?” asub Kratt mu õlgu masseerima.
“Ei, mitte seda, lihtsalt… väsitav.”
“A no selge,” asutab Kratt minema. “Siis pole massaaži vaja.”
*
Hea ju, kui on sõbrad, kes üllatuspakke saadavad?
Noh, teismeline Kratt nii ei arva. Jõuan mina koju ja kilkan, et sain jõulukingi… poiss vajub põrandale kokku kui liigendnuga ja haliseb: “Oh ei!”
Mina, et mis? Mis on siis?
“Sa ju tahad, et mina ka seda koos sinuga mängiksin…” /pakis oli mäng Scrabble/
*
Pubekas astub kööki: “Emme, millal see viimati juhtus, et meil köök nii korras oli?”
Mina: “Ilmselt enne remonti…”
*
Prootoni kuldklassikat: “Emme, ma olen tegelikult juba teel plokkflööti, aga siis ma hakkasin mõtlema, et kas ma pidin plokkflöödi ka kaasa võtma?”
*
Värske pronksmedaliomanik: “Tead, emme, vôistlused on natuke nagu hobuste vôiduajamised. Vanemad maksavad vôistlustasu ja siis vaatavad, millega laps koju tuleb.”
*
Mina keset pikaleveninud Carcassone mängu: “Tips, kuule, ma tõesti ei viitsi rohkem. Lähme magama.”
Prooton tõuseb püsti ja marsib minema: “Allaandja koristab.”
*
Tuleb teismeline. “Emme, tead, ma hakkan vist kassiks muutuma. Ma tahan kaissu ja kõht on kogu aeg tühi…”
*
Kratt paitab kassi, kes on (ilmselgelt) olnud kuid paitamata ja käitub vastavalt. Samal ajal lobiseme kõrvale lubadustest, nende täitmistest, eluvalikutest jms. Korraga täheldab Kratt: “Kas sa tõesti arvad, et ma peaksin oma eluvalikute osas kuulama inimest, kes isegi oma kassile ei suuda pai teha?”
Ega ma ei olnud kunagi Maltat, ammugi siis Gozot, mingiks ihaldusväärseks sihtkohaks pidanud. Need, kes olid käinud, rääkisid linnast ja kohvikutest ja kassidest… mis noh, on küll toredad, aga kui päris aus olla, siis sellised kultuuriväärtused mind eriti ei kõneta. Samas kui tekkis võimalus paariks päevaks Janeki ja sukeldujatega liituda (Ryanairi piletid neljaks päevaks olid vist 72 eurot), siis mõtlesin, et mis seal ikka. Hakkan uurima, mida pakutakse. Ja et voila – matkarada pakutakse, ümber Gozo, pikkus nii umbkaudu 56 kilomeetrit, jagatud viieks etapiks raskusastmes easy kuni hard. Kui raske see ikka olla saab!
Lennujaamas tabas mind üllatus, et vastutulijad istusid ummikus ja parem oleks, kui me saaks kokku Mdinas. Bolt lennujaamast sinna maksis 18 eurot, tuli välja, et kevad on neil hiline, meres ujuda veel ei kannata ja taksojuhi eksnaine oli pärit Eestist.
Mdina on selline… Tallinna vanalinn. Keskaegne kindluslinn kitsaste munakivitänavatega. Kuna mul oli ratastega kohver käe otsas, siis ma seda sillutisel sahistama ei hakanud, vaid otsustasin üles otsida parima vaatega kohviku ja seal teised ära oodata.
Varsti siis oligi tõld ukse ees ja… ei, ma ei tee nalja. Karrozzin on traditsiooniline kaarik nelja istmega, millega on võimalik Mdinas ringi vaadata. Mul ju OLI vaja see atraktsioon mehele maha müüa ja olgem ausad, 35 euro eest saime hobuse, tõlla ja tasuta giidi. Väga soovitan.
Vat selline uhke tõld
Eks igaühel ole omad vaated. Seekord tegi Janek minust reisi käigus päris mitu head pilti ka.
Pärast õhtusööki (kohalike lemmik näis olevat jänes) googeldasime välja lähima koha, kust päikeseloojangut vaadata. Mehed jäid alla randa solberdama, kits kalpsas jälle mööda kaljut üles, et parimad vaated endale napsata.
Edasi oli juba praamiga Gozo saarele ja magama. Ööbimiskohaks oli pundil võetud kamba peale villa: kui ma alguses reisijate nimekirjast vaatasin, et mina pluss viis meest, siis tuli selline kerge pornoka vaib peale… aga tegelikult oli naisi ja lapsi ka ja seltskond igati tavapäraselt muhe.
Järgmisel hommikul oli mul täiesti geniaalne plaan alustada päeva päikesetõusuga mingis salarannas, mis mulle internetti läbi lugedes oli silma jäänud. Ma pole nüüd 100% kindel, kas me õigesse kohta välja jõudsime, aga päike tõus ja minu kallis matkarada läbis seda punkti ka, nii et seega minek… Kahju ainult sellest, et samal hommikul oli kuuvarjutus, aga kuna sel ajal olime me parasjagu sõidus, siis kuust korralikku pilti ei saanudki. Päikesetõusust seevastu küll.
… ja siis saingi teele asuda.
Alguses raja kirjeldust lugedes ei saanud ma aru, miks ma peaks 50 kilomeetrit viis päeva matkama… aga juba üsna alguses sai selgeks, et esiteks on maastik suhteliselt raske. Teiseks on vaadata NIIIII palju, et enamuse ajast ma filmisin ja pildistasin ja õhkasin ja ohkasin, siis astusin paar sammu edasi ja protsess kordus. Kõigepealt sain ma üle pildil olevast munakiviklibust, kui algas minu jaoks kõige maagilisem jupp: tardunud laavakivimistest rannaäär ja sini-sinine vesi koos kõikvõimalike aukude ja mulkude ja…. vaadetega.
Vahepeal avastasin ma end kuskilt karjäärist, kus müdistasid mingid liiva valmistavad masinad ja ega ma end seal ülearu turvaliselt ei tundnud… aga juba õige pea viis trepp alla randa, kus ma vist paarkümmend minutit lihtsalt istusin ja oma varbaid leotasin. Täiesti inimtühi, päike veel ei kõrveta ja Vahemeri õrnalt loksumas… maagiline Dahlet Qorrot.
Ma küll enne reisi olin mõelnud selle peale, et peaks muretsema mingi endlikepi või statiivi või mingi muu varustuse, millega ise enda teekonda jäädvustada saaks aga noh… ei ma jõudnud selleni. Ehk siis stiilinäiteks: milliseid pilte mu telefon pärast täis oli?
Paraku pidin ma siiski minema hakkama, kui tahtsin õhtuks jõuda sinna, kus sukeldujad sukelduvad ja järgmine pisike etapp oli mu teine lemmik: Naduri org. Ma muidugi geograafias pole päris kindel, aga igatahes sildid olid, et Naduri orgude matkarada… nii et äkki leiavad huvilised selle järgi üles. Ehk siis jalutad kivide vahel, kaljuserva all ja sinust allpool laiuvad sidrunid ja viinamarjad. Mingi hetk otsustasin hommikusöögiks mõeldud võisaia ka ära süüa… kaarobipuu all. Ja tegin emmele lillepilte, et ta oleks nõus minuga koos Gozole tulema. (On, oktoobris lähme.)
Sel hetkel avastasin, et joogivesi hakkab otsa saama ja kuna raja peale just poode ei jäänud, otsustasin natukene lõigata ja läbi lähima linna kõndida, et kuskilt vett juurde hankida. Vett ei saanud, küll aga kohtasin kohalikke kasse ja sain sõbrannale lubatud kassipildid saata. Väike puhkus pingil, ohtude eest hoiatav silt ja… oleks ma siis ette teadnud, mis mind ootab.
Läksin mööda seda kitsast ja (väidetavalt) ohtlikku rada mööda alla, kui AllTrails äpp hakkas piiksuma, et pööra nüüd vasakule. Pöörasin, aga ette tuli silt, et siin on ikka väga eravaldus, kurjad koerad on lahti ja üleüldse parem oleks, kui kõik inimesed siit põrgu väravast nüüd ja kohe tagasi pööraksid. Käisin siis edasi ja tagasi ja mäest üles ja mäest alla ja no… ei olnud mitte ühtegi kohta, mis oleks olnud vähegi matkaraja moodi. Ronisin siis suvalisest kohast mööda kaljut üles (ära sina nii tee), ilmselgelt sattusin kellegi eramaale – kiviaedadega eraldatud põllulapikesed on seal väga populaarsed – ja nii ma siis seal luuderohu, kivide ja haukuvate koerte ning kohalike külameeste karjete vahel ukerdasin, kuni lõpuks oi näe, vaade. Koopast. Koopast alla randa vaadates nägin, et üles tulevad mingid inimesed, aga mulle tundus otse koopast alla Ramla randa ronimine liiga hirmus, seega otsustasin ikka ametliku raja peale jääda.
Rannas oli kohvik, kus ostsin endale ühe koola (sest ma ei usaldanud sealset kohvi) ja palusin, et mu veepudel uuesti täidetaks… aga kuna kohalik vesi olevat väävlihaisune, siis arvas teenindaja, et pudelivesi on parem valik. No las ta siis olla, tõmbasin koola sisse ja valasin pudelivee oma termopudelisse ümber ning marssisin edasi. Ülemisel pildil üleval vasakul on näha mingit majakompleksi, sinna see rada siis lõpuks välja viis. Te ainult vaadake neid varemeid!
Mul on kahju, et ma sellest pilti ei teinud: see vaateplatvorm mis paremal paistab, oli igast neljast küljest keevitatud taraga tõkestatud. Nii et nagu oli platvorm… aga ilmselgelt nad ei tahtnud, et keegi sinna läheks. Ja platvormi juures pidi olema ka Calypso koobas… aga seda ma leida ei suutnud.
Edasi juhtus kaks asja: tee keeras linna väga nürile teetöödega täidetud asfaldilõigule ja mina avastasin, et mu telefoni aku tühjeneb kuumaga ja trackimisäppi sees hoides hirmuäratava kiirusega. Vaatasin üle, et peaksin jõudma peagi soolaväljade juurde ja leppisin Janekiga kokku, et kui mul aku tühjaks saab ja nad mind enam üles ei leia, siis kuskil soola sees kohtume. Varsti saingi asfaldilt väiksema tee peale maha keerata. Ehk siis jalutad sina rahulikult kaktuste ja kaktuste ning kaljuserva vahel ja siis korraga selja taga: auto. Tõmbusin viisakalt kaktuse sisse varjule, mille peale kohalik härrasmees leidis, et seda poleks küll vaja olnud, olgu ma nende kaktustega ettevaatlik ja üleüldse, kas ma otsin seda kohalikku head ujumiskohta? Ma ütlesin, et ei – soolaväljad. “Ah jaa, need ka on seal, 20 minutit umbes.” Põrkusime paarikümne meetri pärast uuesti, kus ta pakkus, et võib minust ju pilti teha. Aitäh ja vastu andsin talle ühe Kalevi martsipanikommi.
… ja nii see sadamalinn Marsalforn paistma hakkaski. Sellest ja soolavannidest ei ole mul kahjuks ühtegi pilti: akut oli viimased 6%, mida hoidsin selle tarbeks, et vajadusel helistada ja kohtumiskoht kokku leppida. Aga kui teine kord uuesti minna, siis kindlasti tahaks seal sadamas lihtsalt istuda ja toitu nautida: hästi mõnus vaib oli. Soolaväljad nägin ka ära ja jõudsin ka kokkulepitud Reqqa Point sukeldumiskohani, kus pärast mõningasi sekeldusi mind lõpuks pardale korjati. Pilt on tehtud hetkel, kui ma kuumas, vee- ja magneesiumipuuduses atrofeerunud lihase ära rebestan. Aga ega päev sellega veel läbi ei olnud.
Viisime korra osa rahvast koju ja panime ise Wied il-Ghasri poole ajama. Seal on selline kitsas kanjon, kust läbi ujudes jõuab ookeani ja natukene sukeldudes on noh, koobas. Katedraali nime kandev koobas. Aga selleks, et vette saada, tuleb kõigepealt kogu kola jõhkralt järsust kivitrepist alla vedada ja milleks siis naine on, kui mitte kandmiseks.
(Ma nii igaks juhuks maini, et selle aja peale oli mul juba 20 kilomeetrit maha tatsatud ja ega mu jalad enam väga sõna kuulata ei tahtnud.)
Mees ajas end vette ja andis mulle loa veel tunnike matkata – kuskil siinsamas pidi olema kuulsa Azure akna järeltulija, mine aga tunnike sinna suunda. Hakkasin minema küll aga… mingi hetk tundsin, et jalad enam üldse ei kanna ja pigem läheks vist tagasi enne, kui päris ära nõrken. Veidike sain närvitseda ja arvutada – Janek jäi vette kauemaks, kui ta mulle ütles… aga samas ma lugesin, et koopas sees saab maski eest ära võtta ja tavalisel moel õhku hingata, seega leppisin endaga kokku, et paanitsema hakkan 17:30. 17:12 oli mees veest väljas, tassisime träna üles ja saime end korra jääääääääkülma vette kasta.
Siis olin ma ikka omadega läbi mis läbi ja no pildilt on ka näha mu kaunis II astme päikesepõletus. Sest ega kell viis hommikul alustades keegi ei mõtle ju selle peale, et mingit päikesekaitset vaja oleks…
Seega oli järgmise päeva plaaniks võtta need kahekorruselised tuuribussid ja nendega natukene ringi tiirutada… aga avastasin, et suurema osa kohtadest olin juba omal käel läbi traavinud ja seega pole mõtet. Ehk siis: hommikul koos sukeldujatega Hondoqi lahte kaasa ja siis sealt vaatan, mis edasi saab. Sai see, et läbisin matkaraja sadamast selle kohani, kust eelmisel hommikul alustanud olin.
Istub siis Liis rahulikult kivi otsas, närib apelsini ja korraga tunneb, et ei, pekki – silmad on tuksis. Hoolimata enamuse ajast ees hoitud päikeseprillidest oli ikkagi valgus liiga ere, silmad jooksid vett ja igaks juhuks otsustasin tagasi minna enne, kui poolpimedana kuhugi kaljude vahele kinni jään. Õnneks jäi teele varjuline liivakoobas, kus kakskümmend minutit silmi puhata sain. Minu hingekodu: mere ja kaljude vahel.
Matkamisosa jõudis sellega lõpuni ja põrutasime koju basseinipuhkust nautima. Ehk siis sain ka esimest (ja viimast) korda selle reisi jooksul ujuda. See kanjonilaadses tootes enda korraks vette kastmine ei loe.
Edasi otsustasin koos ülejäänud grupiga mõned neid huvitavad vaatamisväärsused üle vaadata – kõigepealt võtsime rannatajad Ramlast peale. Muidugi oli mul seekord vaja kõik ülejäänud ka Tal-Mixta koopasse ahvatleda. Alt üles oli see ronimine täiesti läbitav ja vaated sama head, kui eelmisel päeval.
Seejärel biiiiiizikene basiilika Ta Pinu.
Gozo kohta eelnevalt lugedes tekkis mul lisaks matkarajale veel üks idee fix: kindlasti on vaja Inland Sea paadisõit ette võtta. Seal viiakse pisikese paadiga pooleks tunniks merele nelja euro eest, saab vaadata rannikut ja koopaid mere poolt. Ma arvan, et see vaikus ja jahedus neis koobastes on üks mu lemmikmälestustest. Pluss meduusisupp
Vesi on selles sisemaasopikeses soe, seega otsustas Janek ujuma minna ja… sain video peale ta viimased sõnad, et kõrval Blue Holes näeme. Ehk siis meie jalutasime, tema ujus. Dahabi Blue Hole on muidugi vingem, aga ega see 20m sügav basseinike ka paha polnud.
Ja siis oligi aeg juba nii kaugel, et inimesed hakkasid koju tahtma. Viisime nad ära, märkasime, et päikeseloojanguni on pool tundi. Jõuame! Kergelt läks minutite mänguks ja meil õnnestus auto (mis oli buss) korraks niimoodi keerata, et kerkis küsimus, kas me üldse siit liikuma saame… aga saime ja läbi õhtuse videviku ja koerasitahaisu jõudsime vist kõige maalilisemate vaadeteni üldse.
Et kõik ausalt ära rääkida, peaks ma rääkima ka sellest, kuidas uljas siil arvas et ah, mis – on küll kaks päeva järjest trambitud ja pime ja telefoni aku pooltühi, aga no vaata – linn on seal, ma lähen jala mööda matkarada, sa sõida autoga. Pärast poolt tundi oli mul tee kadunud, tallaalused villid katki ja nutt kurgus – tegin ratsionaalse otsuse ja otsisin vaateplatvormi taas üles ning kobisin saba jalge vahel ikka auto peale tagasi… sest ega sellega siis veel päev läbi ei olnud, nüüd tuli linna peale minna!
Kuna ma olin otsustanud mööda ilma ringi seigelda, siis polnud ma linna peal jalutamas käinudki, aga kohe meie ööbimiskoha kõrval oli Cittadella, mis ausalt öeldes oli parajalt vägev ka öösel. Kõik oli valgustatud, lift sõitis, vaated maalilised ja pärast seda – head ööd.
Ma mõtlesingi, et kui kaua mul õnnestub lasteaias töötada nii, et ma seda urrima koroonat üles ei korja. Ilmselt sain ta siiski oma isiklikelt lastelt, kes kaks nädalat tagasi läbi põdesid – mina kummalisel moel olin küll nendega solidaarsusest haige, aga test koroonat ei näidanud.
Pühapäeval hakkas pea valutama, esmaspäeval käisin tööl kiiresti tegemas ja see oli negatiivne. Esmaspäeval – teisipäeval oli endiselt see “nagu oleks ja nagu ei oleks ka” haige tunne. Jõudu polnud. Samas palavikku ka polnud, nohu, köha, midagi ei olnud. Kolmapäeva öösel ärkasin lihasvalu peale, kuna nii vara hommikul polnud kedagi võtta ja mul oli tööl üks asi lõpetada, siis komberdasin ikka tööle, kraadisin, ootasin õpetaja abi ära ja komberdasin koju. Istusin päevajagu perearsti telefoniliini ootejärjekorras ja sain saatekirja. Ja noh, nagu arvata oli:
Nohu – check. Köha – check. Meeletu lihasvalu – check. Palavikku pole rohkem olnud, aga lihasvalu tõttu olen rohkem pikali, kui püsti. Tuju on hea, süüa ja ravimeid mulle tuuakse ja kaks tervendavat kassi on ka peal. Ehk siis peaksin üle elama selle asja.
Superwoman, cryable. 