“Kuule ole nüüd hea, käi duši all ära enne, kui Prooton koju jõuab!”
“Aga!” jätkab Kratt vaidlemist. “Me ju kõik teame, et kassid on vedelik, seega kui mul on kass süles, siis ma olen põhimõtteliselt nagu vannis.”
Pirnipuu vol kass
Rubriik: kratipoiss
Elust-olust
Perekoolis oli taas kord küsimus saurusblogijate kohta, et kes ikka veel blogivad ja keda loete. Mind on ilmselgelt maha kantud, vaatasin. Kuigi ega mul neid lugejaid kunagi sadades või tuhandetest olnud polegi.
Vabariigi aastapäeva puhul langes mulle selga üks suur lahmakas tööd ja… minu ja tehnika seoseid teades ei tule ilmselt üllatusena see, et mul õnnestus kuidagi ühe hiireklikiga oma kahe päevaga tehtud töö lihtsalt ära kaotada. Ilmselt oleks saanud mingi osa ka taastada, aga kuna ma olen kergelt paranoiline, siis hakkasin aga algusest pihta. Nii et ajal, kui kõik teised mööda ilma oma sinimustvalgeid liputavad ja paraadil marsivad ja kilu söövad, on minul kõrvades endiselt Dagö read “kuid ma teen tööd ma teen tööd ma teen tööd”. Umbes nii see elu siin (palga)vaesuse piiril balansseerides käib: ma kas teen kogu aeg tööd ja jään kõigist üritustest kõrvale või siis ma ei tee lisatööd ja mul lihtsalt ei ole raha, et kunagi midagi ägedat ette võtta.
Et noh, tegelikult ei ole ära elamine see, kui sul on katus pea kohal ja kõht täis. Ära elamiseks peaks olema võimalus ka näiteks võimalus endale närvivapustuse korral kokku osta. Mul jäi täna ostmata. Aga mingist hetkest, kui see euriboripaanika maha käib, siis võiks ju koogiks ka raha jääda, ei?
Igatahes.
Mis ma vahepeal teinud olen? Mis mul on ja mida mul pole, millest ma puudust tunnen?
Kodu on. Püsib püsti ka ja kuna ma tööhulga tõttu 90% ajast koristamisega prokrastineerin, siis püsib isegi korras. Ajasin ükspäev just Prootoniga juttu ja küsisin, kas tema on ka märganud, et ma koristan rohkem. Prooton sõnas, et on ja siis avaldas arvamust, et see mõjub tema vaimsele tervisele halvasti, kuna ma norin ka tema toa korrashoiu üle oluliselt rohkem. Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma olen lähenenud sedamoodi, et toa ukse saab ju kinni panna AGA 1) toas ei vedele toidujäätmeid ega musti nõusid, 2) mustad riided jõuavad mingil hetkel ikkagi pesukorvi ja 3) enne isa juurde minekut (kuhu nad lähevad iga kahe nädala tagant kaheks nädalaks) tuleb olukord enamvähem kontrolli alla saada, et ma tema toast midagi tuues-viies jalaluud ei murraks. Sellega on keeruline.
Teine laps tegeles viimased pool aastat kooli jaoks loovtööga ja üllatas mind selle käigus iga päev mitu korda. Kuna mu enda ajaplaneerimise ja pikemate projektiga organiseerimisega on nii nagu on, siis olin ma siiralt üllatunud, et osaliselt ka minu geenipagasit kandev (värske) 15-aastane suutis oma töömahtu organiseerida, oma rühmakaaslasi järjel hoida, silmapaistvaid juhiomadusi üles näidata ja sealjuures teha asju, milleni mina ei küündi. Loovtööks oli kaardimängu programmeerimine VR prillidele, nii et ega ma seda üle lugedes sisust suuremat aru ei saanud… aga Kratt on lahe. Ta on ikka tõsiselt hästi välja kukkunud.
Prootoni elu sisuks on muutunud jalgpall ja sõpradega ringi sillerdamine. Ta paistab õnnelik, aga ega ma muidugi ei saa 100% väita… mõned väikesed muret tekitavad asjad on, aga mitte midagi väga hullu.
Mu enda vaimne tervis on jõudnud mingisuguse rahu ja õitsengu staadiumisse. Ma pole ikka väga tükk aega olnud nii stabiilne, nii töövõimekas ja nii rahul. Lasteaia eripedagoog küsis, milliseid nippe ja trikke ma oma ATH kontrolli all hoidmiseks kasutan ja noh, neid oli paras persetäis – kui kellelgi on huvi, siis ma võin sellest kohe täitsa teha eraldi postituse. Põhitööl on hetkel äärmiselt mõnus. Seal oli juba enne mõnus, aga seoses juhtkonna ja rühma vahetusega lähen ma tööle iga päev suhteliselt rõõmuga, me teeme meeskonnaga üliägedaid asju ja pidevalt on mingi lõbus või kastist väljas üritus, vahel on minu käsi ka kuskil mängus. Eelmise nädala jooksul sain ma maja peal tasuta kallistusi jagada (kolleegidele oli meeldiv üllatus, et ma enne alati luba küsisin – teadlik nõusolek ftw), raudmehekostüümis tööl olla (ehk siis kalipsos väikese lisandiga) ja hobuvankriga sõita. Oma osa selles stabiilsuse on ka uuel ravimil… ainult et mul psühhiaater otsustas TARTUSSE KOLIDA ja nüüd on mul jälle vaja ette võtta see kadalipp, et leian riiklikust süsteemist psühhiaatri, kellel asjast natuke aimu ka on. Esimene katsetus ebaõnnestus.
Mees läks Mehhikosse. Mitte igaveseks ja plaanitud sukeldumisreisi käigus, mitte seadusesilma eest põgenedes aga ikka on väga veider nii pika reisi ajal lahus olla. Ei tohiks kuidagi erineda sellest igapäevasest Tallinn-Tartu reaalsusest, aga ajavahe ja meil mõlemal on tegemisi nii palju, et isegi kui satume üksteisele peale, ei ole aega jutustada ja no üleüldse… kummaline on. Ja noh, eks kurvaks teeb see ka, et majanduslikel põhjustel selles formaadis puhkusereisi (nii kaugele, nii sooja ja kahekesi) ilmselt lähiajal ei tule. Selle aasta plaanid on purjetamine Soomes (kui mul õnnestub oma tõlge ära lõpetada ja ettemaksuarve ära maksta) ja siis emaga lähen Ateenasse.
No ja kuna visualiseerimine pidi võti olema, siis palun palun palun, äkki oleks mul võimalik sel aastal puhata sügisel kuu aega järjest oma hipikodus Dahabis? Vat sellest unistan ma küll, kuigi reaalsuses tuleb ilmselt enne tegeleda Krati toa akna vahetuse ja muude hädapäraste remonttöödega.
(Kust muidu tavalised inimesed remondiraha võtavad? Koguvadki aastaid? Võtavad teise laenu peale? Sest isegi, kui ma mingi osa asjadest ise ära teen, siis on ju vaja materjale ja muud osta, onju, akent ma päris ise kuuri taga kokku ei klopsi.)
Hüppame nüüd kasside juurde. Fordi tervisest lubasin ka kunagi pikemalt rääkida… hetkel on seis see, et midagi ei ole muutunud ja istun igapäevaselt pommi otsas. Vahel on tal parem, vahel halvem. Praegu on halvem. Aga senikaua, kuni ta igal öösel mu rinna peal magab, katsun ma mitte väga ette mõelda ja nautida seda, et ta on endiselt sama kaisukas ja sama pehme ja sama kõige parem sõber, nagu ta mul juba 11 aastat olnud on.
Freddy seevastu on väike värdjas, jumala ausalt ja ainult heast südamest öelduna. Ta on omandanud suurepärase jõllitamisoskuse ja ma olen üsna kindel, et 80% ajast planeerib ta… no kui mitte just mõrva, siis rünnakut kohe kindlasti. Või siis põgenemist sellest kohutavast kohast, kus pai mitte kunagi ei saa, süüa mitte kunagi ei anta ja kohe kindlasti ausa kassiga mitte kunagi ei mängita. Mitte sekunditki.
Vot. Selline ülevaade seekord. Järgmine kord katsun kuidagi ühe teema juures püsida või niisama lobiseda, praegu oli vaja lihtsalt oma toimetamisõudusest pisike paus teha. Kui keegi seda üldse luges, siis võite kommentaarides märku anda. Tegelikult tunnen ma blogimisest puudust, kui mitte muud, siis vähemalt oli mälutute jaoks (nagu mina) tegu suurepärase kroonikaga.
Ja kui keegi tunneb, et ta tahab koos minuga minu sünnipäeva puhul matkata, siis küsige ja saadan teile info :)
Armastuse keeled
Kvaliteetaeg teismelisega. Palun lastekaitset mitte teavitada.
Pirnipuu 2021/2022
Vestlen töölkäiva teismelisega. Kratt: “Kas sa oled juba natukene närvis ka, sest ma varsti teenin sinust rohkem?”
*
Kuna Fordil on täna narkoosis uuringud ees ootamas, ütlen Kratile: “Kassidele ei tohi täna süüa anda.”
Kratt vastu: “Nagu nad muidu oleks meie juures kunagi süüa saanud.”
*
Enne reisi tegin pika päeva tööl, käisin õhtul veel lapsi hoidmas, järgmisel päeval käisin Pärnus trennis, siis pakkisin, lendasin, matkasin, tulin tagasi, tegin pika päeva tööl, eile kirjutasin kuus tundi blogiposti, täna läbisin “Sissevaade psühholoogiasse” kursuse ja nüüd istun arvuti taga ja nokitsen veel üht koolitööd teha. Kratt tuleb mu kõrva äärde kräunuma (sõna otseses mõttes). Ma, et: “Kallikene, mul on mõned väga intensiivsed päevad olnud, ma tõesti tahaks praegu rahu ja vaikust.”
Kratt: “Mul on ka väga intensiivsed seitse kuud olnud. Ma käin koolis.”
*
Räägin Kratile suveplaanidest:
“… ja siis ma tahaks käia seal Soome loomaias, kus pandad on.”
Kratt tõstab näpu: “Oota. Ma näitan sulle midagi.” Surfab telefonis, keerab ekraani minu poole – google image search “panda”. Ekraan pandasid täis. Jõllitan last. Laps selgitab: “Nüüd sa oled pandasid näinud ja me ei pea sinna Soome minema.”
*
“Kratt, vii palun nõud kööki!”
“Aga mul on kass kaisus! Ma füüsiliselt ei saa ja emotsionaalselt ka mitte.”
*
Kratt loeb kohustuslikku kirjandust.
“Mul oli see suur plot twist juba ära, aga mul on veel 45 lehekülge minna… kas ma võin eeldada, et seal on mingi kasutu informatsioon?”
*
Prooton: “Emme, kas sa saaksid uuesti osta neid küpsiseid, mida ma kunagi enne köögiremonti kapist võtsin. Need olid nagu pikas torus, punase pakiga ja olid nagu soolased ja ei olnud ka.”
*
Lihtsast palvest tuua kaks korvi puid saab tundidepikkune tants ümber aurukatla – aga ma olen korra juba elus puid toonud, aga ma käisin täna trennis, aga miks mina pean kogu aeg jne. Sõnan lõpuks: “Kuule, kui sa kohe neid puid ära ei too, siis mul saab närv otsa.”
Kratt: “No vaata! Ma lihtsalt kasvatan sind! Pealegi ma teadsin, et sul on täna puhkus ja hea päev, halval päeval oleks sa juba ammu karjuma hakanud.”
*
Jõuan lõpuks koju, istun sügava ohkega kööki maha. “Tead, tänane päev oli päris…”
“Sitt?” asub Kratt mu õlgu masseerima.
“Ei, mitte seda, lihtsalt… väsitav.”
“A no selge,” asutab Kratt minema. “Siis pole massaaži vaja.”
*
Hea ju, kui on sõbrad, kes üllatuspakke saadavad?
Noh, teismeline Kratt nii ei arva. Jõuan mina koju ja kilkan, et sain jõulukingi… poiss vajub põrandale kokku kui liigendnuga ja haliseb: “Oh ei!”
Mina, et mis? Mis on siis?
“Sa ju tahad, et mina ka seda koos sinuga mängiksin…”
/pakis oli mäng Scrabble/
*
Pubekas astub kööki: “Emme, millal see viimati juhtus, et meil köök nii korras oli?”
Mina: “Ilmselt enne remonti…”
*
Prootoni kuldklassikat: “Emme, ma olen tegelikult juba teel plokkflööti, aga siis ma hakkasin mõtlema, et kas ma pidin plokkflöödi ka kaasa võtma?”
*
Värske pronksmedaliomanik: “Tead, emme, vôistlused on natuke nagu hobuste vôiduajamised. Vanemad maksavad vôistlustasu ja siis vaatavad, millega laps koju tuleb.”
*
Mina keset pikaleveninud Carcassone mängu: “Tips, kuule, ma tõesti ei viitsi rohkem. Lähme magama.”
Prooton tõuseb püsti ja marsib minema: “Allaandja koristab.”
*
Tuleb teismeline. “Emme, tead, ma hakkan vist kassiks muutuma. Ma tahan kaissu ja kõht on kogu aeg tühi…”
*
Kratt paitab kassi, kes on (ilmselgelt) olnud kuid paitamata ja käitub vastavalt. Samal ajal lobiseme kõrvale lubadustest, nende täitmistest, eluvalikutest jms. Korraga täheldab Kratt: “Kas sa tõesti arvad, et ma peaksin oma eluvalikute osas kuulama inimest, kes isegi oma kassile ei suuda pai teha?”
*
Pirnipuu 2021/1
Kratt (13) mõtiskleb: “… aga ma võin ju siis issit aidata. Mida ma teha ei taha, aga ta saab mind sundida.”
“Ee… millega?”
“Tal on käed. Need tõmbavad wifi välja.”
*
Kratt arvutimängu tagant: “mida asja? tüübil on f*ing gun?”
Mind tabab ootamatu ja äkiline köhahoog.
Kratt: “Mis juhtus?”
Mina: “Iga kord, kui mu laps ropendab, kaotan ma tüki oma kopsust…”
Kratt: “Aga ma õppisin parimatelt!”
*
Lillemerre uppuv Siil teismelisele pojale: “Ja mida sina oled täna minu rõõmustamiseks teinud?”
“Mm… ma elan?”
“Ja siis?”
“Aga mõtle, kui ma surnud oleksin. Siis sa oleks ju palju kurvem.”
*
Üritan lastele selgeks teha, kuidas päris elu käib.
Targutav ema: “Näete, ja enne kui ma teile süüa teha saan, pean ma selle kraanikausitäie musti nõusid ära pesema.”
Kratt: “Sul ei oleks siin nii palju nõusid, kui sa ei käseks meil neid pidevalt oma toast ära tuua.”
*
Mina: “Oeh, jàlle ma pesin hajameelselt sinu nõud ka puhtaks.”
Kratt: “Sa oled harjunud pesema. Jätka. See on kasulik harjumus.”
*
Kratt distantsõppel. Juba pool tundi käib koos pinginaabriga ilgem pusimine matemaatikaülesande kallal, no ei saa ega saa aru. Siis Kratt: “Kuule, äkki peaks actually nagu lugema seda materjali, mis ta meile saatis?”
*
Keset tööpäeva teeb telefon piiks-piiks-piiks-piiks-piiks. Siis paus ja piiks-piiks. Kontrollin vabal hetkel. Prooton.
“Emme.”
“Kas ma tohin minna kelgutama sõbrannaga pliis pliis.”
“Ära muretse, me lähme tema kodu juurde.”
“Me hoiame vahet.”
“Ma olen terve.”
paus.
“Aa, ups.”
“Ta kolis. Saadan uue aadressi.”
*
Mina: “no, kui me adopteeriks praegu kellegi, kes on 16-aastane, siis saaksid sina ka vanema venna.”
Kratt: “ok, aga talle peab ka oma arvuti ostma.”
*
Uurin nooreminspektor Kratilt, et kuidas tal siis õnnestus lahendada Jäljetult Kadunud Suhkrutoosi Juhtum?
“No seda ei olnud mitte kusagil, eks, ja siis ma hõikasin sind, et sa tuleks appi otsima, aga sa ei tulnud. Siis ma vaatasin veel köögis ringi, aga ei näinud. Siis ma hõikasin sind ja sa vastasid, et aga otsi ise. Ja kui ma siis kolmandat korda vaatasin, siis seal ta oligi!”
*
Prooton võtab öökapilt veeklaasi, siis peatub.
“Emme, ega see viin ei ole?”
*
Siseneb jalgu trampiv Prooton: “Ma ei leia ikka veel, kuhu päkapikk oma varud on peitnud!”
*
Laupäeva hommikul kella kümneks olin ma suutnud juba Kratti solvata. Enne arvutisse minekut peab kohustusliku kirjanduse raamatust pool läbi olema. Kratt aga ei loe ega loe, kondab ringi.
Mina: “Kuule, kuidas selle Krabatiga siis on?”
Kratt: “Ma ei tea, kuidas selle Taneliga on?”
Mina: “Mis Taneliga?”
Kratt: “No see, kellega me koos elasime.”
Mina: “Mis temast? Me pole mitu kuud kohtunud.”
Kratt: “Sama siin! Ma pole ka Krabatiga mitu kuud kohtunud!”
*
Prooton: aga emme, kas sul on hobisid?
Mina: kuidas sulle endale tundub, mis mind rõõmustab?
Prooton: puhtad nõud.
*
Kratt: “Emme, kas sul on kodus midagi sellist süüa, mida sa meiega jagada ei taha?”
Mina: “Ee… mis sellega?”
Kratt: “Ütle mulle, mis see on, et ma saaksin seda sinult lunima hakata.”
*
Mina Prootonile ja Co-le: “Aga ma ei taha, et te kogu aeg ekraanis olete. Kella viieni võite Robloxida ja siis tuleb midagi muud.”
Tüdrukud: “JAA! Me võime näiteks Xboxi mängida!”
*
Prooton: *laulab seda kõrgehäälset huiget Frozen 2 filmist*
Kratt: “Palun lõpeta!”
Prooton: “Mis on, see on ooper!”
Kratt: “Ooperit laulavad inimesed, kes oskavad laulda!”
*
Kostitan lapsi maailma kõige maitsvama kõrvitsasupiga. Siseneb pahur Kratt:”See supp on nii halb, et ISEGI PROOTON ei söö.”
*
Vestlused Prootoniga:
“Emme.”
“Jaa.”
“Üks küsimus.”
“Nii.”
“Kas sinul on olemas selline asi nagu kujutlusvõime?”
*
Jutustan sõbrannale Arni seinal saadud infot ümber, kuidas tekkis müüt, et toonekurg lapsi toob.
Mina: “… no ja kui see toonekurg lendas, surnud jänes nokas…”
Pealtkuulav Prooton: “Mida? Donald Trump on surnud?”
Superwoman, cryable. 