Enesevigastamise kõrgeim pilotaaž
Rubriik: fcuk
Nüüd on see siis käes
Ma mõtlesingi, et kui kaua mul õnnestub lasteaias töötada nii, et ma seda urrima koroonat üles ei korja. Ilmselt sain ta siiski oma isiklikelt lastelt, kes kaks nädalat tagasi läbi põdesid – mina kummalisel moel olin küll nendega solidaarsusest haige, aga test koroonat ei näidanud.
Pühapäeval hakkas pea valutama, esmaspäeval käisin tööl kiiresti tegemas ja see oli negatiivne. Esmaspäeval – teisipäeval oli endiselt see “nagu oleks ja nagu ei oleks ka” haige tunne. Jõudu polnud. Samas palavikku ka polnud, nohu, köha, midagi ei olnud. Kolmapäeva öösel ärkasin lihasvalu peale, kuna nii vara hommikul polnud kedagi võtta ja mul oli tööl üks asi lõpetada, siis komberdasin ikka tööle, kraadisin, ootasin õpetaja abi ära ja komberdasin koju. Istusin päevajagu perearsti telefoniliini ootejärjekorras ja sain saatekirja. Ja noh, nagu arvata oli:
Nohu – check. Köha – check. Meeletu lihasvalu – check. Palavikku pole rohkem olnud, aga lihasvalu tõttu olen rohkem pikali, kui püsti. Tuju on hea, süüa ja ravimeid mulle tuuakse ja kaks tervendavat kassi on ka peal. Ehk siis peaksin üle elama selle asja.
Saab siis või ei saa?
Diagnoos endale lõpuks. Sest nagu Press täna hommikul märkis, peab igal endast lugupidaval inimesel olema mõni vaimse tervisega seonduv diagnoos.
Aga kui tõsiselt rääkida siis: sain lõpuks käidud vaimse tervise õel. Psühhiaatriaeg kahe nädala pärast.
Sümptomid? Liiga palju, et neid kirja panna. Mõned ei kannata eriti paberit ka: ma käitun kohati oma kõige lähedasemate inimestega väga vastikult. Lisaks on mul hetkel tegemata umbes aasta aja töö ja tähtaajad vuhisevad mööda. Ning selles artiklis leidsin palju äratundmist.
Depressioonist
Vihastasin täna hommikul ühe perekooli teema peale nii kõvasti, et veetsin nelikümmend viis minutit paroole taastades, et blogida saaks.
Et see nüüd kirjas oleks: DEPRESSIOON EI SÕLTU SELLEST, KUI HÄSTI SUL LÄHEB. Depressioon sõltub ajukeemiast ja seda, kui palju dopamiini ja serotoniini su aju toodab, ei mõjuta see, kas sul on mees või ei ole meest, on lapsed või ei ole lapsi, on maja või ei ole maja ja nii edasi.
Ma olen sügavas depressioonis praegu, kui mul on kodu, stabiilne sissetulek lisasissetuleku võimalusega, lapsed saavad endaga ilusti hakkama, suhted on korras.
Ma ei olnud depressioonis siis, kui ma kaotasin paari kuu jooksul töö, kodu ja suhte. Jah, ma olin endast väljas ja pidin pingutama, et olukorda parandama, aga depressioon on teistmoodi. See tunne, et süda valutab nii kõvasti, et halvab ära kõik mõtted ja lihased, see on midagi muud.
Nii et palun ärge tulge argumendiga “mida sa depresseerud, sul on ju X, Y ja Z”. Kui endal pole vaimse tervise teemadega kogemusi, siis tasuks hankida natuke empaatiavõimet.
Aga vähemalt oli mul põhjus blogida.
Uusaastalubadused
Minu uusaastalubaduseks on juba aastaid olnud see, et hakkan trenni tegema. Mitte saledaks saamiseks vaid selleks, et ma ei tunneks ennast pidevalt… nii halvasti. Pidev vaimne surve on mõjunud füüsisele ja nüüd olen ma igatpidi nii pinges, kange ja valupunkte täis, et ma isegi ei oska kuskilt alustada.
Akrojoogas oli valus, sest turi on pinges.
Postitantsus heitusin ma ära sellest, et ma mitte midagi ei osanud ega suutnud. Jõudu ei ole, noh.
Aerial joogas olen ma täiesti kohmakas ja ilma koordinatsioonita, lisaks on mul mingi veider häire, et ma vaatan kolm korda, kuidas keegi sõlmib jala lina sisse ja ma ei saa aru, kas ma pean oma jala panema suunaga seest välja või vastupidi ja no kuidas ja üleüldse? Ei saa aru , miks ma aru ei saa.
Svingtantsu olin täiesti valmis minema, aga esimesel päeval kukkus taevas alla (olin lastevanemate koosolekul, hakkasin liiga hilja liikuma, avastasin, et rahakott on kodus ja selle aja peale, kui ma uuesti bussi jõudsin oli juba… fakit.)
Matkaklubi juhiga läksin koroonajal raksu, kui ta ise reisilt tulnuna matkasid reipalt edasi korraldas. Ei olnud minu meelest okei.
Ronida ma ei oska. Ehk siis see on potentsiaalselt äge asi mida teha, aga ma üksinda ei taha, tahaks et keegi alt vaataks ja õpetaks aga samas mitte nii, et ma end häirituna tunneks… sõnaga.
I can’t adult.
Võibolla peaks alguses hoopis massaažis käima, et oma selg pingest lahti saada? Või siis maitea… kiropraktik? Või saaks äkki psühhiaatrile ja ärevuse vastu midagi?
Superwoman, cryable. 