Aasta läbi kestis aasta

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Korteri ost. Rühma vahetus tööl. Reisida sai päris piisavalt palju.

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Fordi üha halvenev tervis. Kirjutan sellest kunagi pikemalt aga põhimõtteliselt on mul iga kord koju tulles suur rõõm näha, et ta ikka veel hingab.

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

See oma kodu saaga lõi alguses ikka täiesti jalad alt.

Viis lemmikut hetke aastast 2022:

Ainult viis? See aasta oli neid hetki täis.

Jaanuar: aasta alguse kanuumatk.

Veebruar: see üks hetk sõja alguses, kui ma olin täiesti mattunud muresse ja töösse ja ei saanud enam üldse endaga hakkama, aga siis läksin ühel hetkel õue puukuuri taha, päike paistis ja kohv oli soe ja mul oli juhuslikult lipuvärvides riietus.

Märts: sain Dahabi koos Prootoniga jagada.

Aprill: matkasin metsa matkarajal koos hea sõbranna, tema pere ja koeraga.

Mai: GOZO! Kõik hetked. Elu parim reis vist seni.

Juuni: NUUKSIO.

Juuli: see oli vist see õudne igikestev palavus, paneme augustisse kaks.

August: Serafima ja Bogdan etendus ja sõpradega geopeitus + MerMer külastus.

September: piknik botaanikaias.

Oktoober: ma sain emmega koos reisil käia YOU GUYS. Veneetsia oli imeline.

November: ostsin kodu. Punkt. Dahab oli ka megatore.

Detsember: pingviiiiiiiiiiiiiiiiin…. Facebookis on video, siia ei saanud panna.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Kui ma saaks tugriku iga kord, kui keegi on mulle kirjutanud “aitäh, et oma teekonda depressiooni/ATH-ga jagad, mina siin ka..” Ilmselgelt on see jagamine hea mõte, kui inimesed seeläbi abini jõuavad ning ennast rohkem armastama saavad hakata.

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

Et ma tundsin ära, mis mulle sobib ja aiarühma taas sõimerühma vastu vahetasin. Mõtlen sellele iga päev ja olen tänulik, et selle otsuse niipidi tegin.

Miks endas pettusid?

Ma täitsin aasta aega korralikult Dailyo äppi ja siis Gozo reisi ajal jäi see pooleli ja sinna ta jäigi… Tagantjärgi ma tervet aastat enam ei taasta.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Gozol, istudes suhteliselt vara hommikul üksinda ookeani ääres, nautides oma hommikukohvi ja mõeldes et pekki, ma teengi seda. Ma matkan. Üksi.

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Ikka seesama õppetund, mida ma pidevalt õpin: oma piiride kehtestamine ja nendele kindlaks jäämine.

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Veneetsia oli üks mu unistus suht lapsest saati.

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Mul on nii hea meel, et on tekkinud mingi seltskond, kellega ühiselt reisida ja igasuguseid lollusi ette võtta. Siis on mul tekkinud imeline naistest koosnev tugigrupp. Aga aasta inimese tiitel minu jaoks kuulub Elizabethile – poleks eal ette kujutanud, et postitad internetti küsimus “kas keegi veel tõlgib ja on samal ajal ath-kas” ja leiad teise ATHga tõlkija, kellel on kass ja kellega sa siis kogu aasta ekraani vahendusel koostööd teed. See oli küll üks taevalik kokkulangemine.

Lugemisest

Lugesin eile ühest välismaisest ATH foorumist midagi, mis mind valideeris. Ma olen üldiselt oma kiiksudega üksi ja kipun ära unustama, et keegi teine kuskil teises maailmas nurgas võib end tunda täpselt sama moodi… seega oli mulle väga üllatav, et toodi välja midagi, mida ma olen küll tajunud, kuid pole osanud enda jaoks seletada.

Proovisin postitust üles leida aga kuna ei suutnud, siis – mälu järgi – kirjeldas postitaja tunnet, mis tekib siis, kui oled õpetanud end kiireks info haaramiseks kiiresti lugema aga siis tajud, et oled kaotanud ära oskuse teksti päriselt süveneda, seda nautida, sellesse uppuda…

Ma tunnen sellest nii puudust.

Ma loen palju. Õppisin lugema kolmeaastaselt, iseseisvalt ja olen neelanud tonnide kaupa raamatuid. Muide, selle kohta on eesti keeles isegi termin: hüperleksia. Mu funktsionaalse lugemise oskus on suurepärane – ma üldiselt mäletan raamatuid, millest ma olen lugenud. Aga: ma libisen neist üle. Loen ma siis, kui mul on võimalik raamatule hüperkeskenduda. Kui ma millegagi alustan, siis ei suuda ma seda käest ära panna enne, kui raamat on läbi. Veel hullem on sarjadega. Mõnda sarja ma seetõttu alustanudki ei olegi, sest see tähendaks põhimõtteliselt poolt aastat lugemist. Kuid vahel taban ma ennast sellelt nukralt tundelt, et ma tahaks lugeda aeglaselt. Nautides. Vaikuses ja rahus, tee või kohvitassiga nii, et ma saan raamatust selle sügava naudingu…

Neid raamatuid, mida niimoodi lugenud olen, on väga, väga vähe. Ja aastatega tajun üha enam, et kuna meid ümbritsev infomüra ei lase päriselt keskenduda, siis ma ei üritagi. Jah, tahaks nautida Õnnepalu voolavat keelt aga kuna ma tean, et olme ei lase mul seda teha, siis võtan raamatukogust järgmise krimka. Jah, ma tahaks Prousti suurromaanini jõuda, aga ma tean, et selle lugemiseks peaks ma olema pikka aega puhkusel ja tegelema ainult sellega.

Nii et. Ma olen kurb, et ma loen kiiresti. Ja see tekitab väga veidralt üksildase tunde.

Elu ATHga

ATH vanem pluss ATH laps on kombo, mis tekitab väga palju keerukaid olukordi. Eile näiteks olin tööl. Heliseb telefon, Prooton sõbranna telefonilt: “Emme, ma tulin koolist ja mul oli telefon alles ja nüüd ma olen bussipeatuses ja telefoni enam ei ole, mis ma teen?”

Esiteks: jumal tänatud, et ma olen sundinud mõlemat last enda ja isa telefoninumbreid pähe õppima, see on päästnud rohkem, kui korra.

Teiseks: jumal tänatud, et õpetaja abi polnud veel uksest välja astunud.

Kolmandaks: jumal tänatud, et ma täiesti teadlikult olen valinud oma töökohast Prootoni koolile võimalikult lähedase lasteaia.

Ehk siis instrueerisin last paigal püsima, ise hakkasin tema suunas liikuma pidevalt ta telefonile helistades, et ehk keegi võtab vastu. No ja võttiski. Rimi turvateenistus. Telefon leitud, istub nende valveruumis, tuldagu järgi. Kaotamisest kätte saamiseni alla poole tunni.

Õnneks oli mul eile hea päev. Suutsin adekvaatselt reageerida ja kõik lõppes õnnelikult… kehval päeval oleks ma ise ilmselt kaks tundi nutnud, siis lapse peale pahandanud ja veel nädal aega põdenud, kuidas ikka KOGU AEG LÄHEB KÕIK TÄIESTI PERSE ja mitte kunagi ei õnnestu mitte midagi.

See ongi minu ATH juures kõige hullem. See emotsionaalne kõikumine, mis sõltub nii paljudest teguritest – osad minu kontrolli all (uni, liikumine, toit), teised mitte (hormonaalne kõikumine, kuu seis)… nii et mitte kunagi ei suuda ma ette ennustada, millises seisus ma olen.

Praegu hakkab pool aastat kestnud depressiivsem periood vist läbi saama. Või nii ma vähemalt loodan.

Küsimused blogijatele

Ma pean tunnistama, et alates sellest, kui wordpressi ilmus see block editor, on postituste kirjutamine minu jaoks tõsine piin. Aga ehk saan kopi-paste funktsiooniga siiski hakkama. Mina leidsin Ritsiku juurest.

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

101 drafti. Viimane maikuust ja pidi olema Afanasjevi mälestuseks, aga ma ei suutnud enam välja mõelda, kuidas YouTube lugu postituse sisse panna (mitte lingina). Kunagi oskasin, ilmselgelt on mu digipädevus degenereerunud.

WordPress või Blogspot ja miks?

Olen mõlemas keskkonnas bloginud. Jäin kunagi WordPressi peale pidama, aga nüüd ei teagi. Äkki blogspotil on mõnusam editor?

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirjutamiskirg sai alguse ilmselt sünniga. Blogimist alustasin diaryland keskkonnas, rate.ee tutvusringkonnas oli paar ägedat blogijat tüdrukut (tervitused neile, ma vist instas jälgin neid siiani) ja siis sealt tuli see huvi kirjutada. Ühtlasi ka poste kujundada ja kodulehte teha, minimaalselt htmli ja nii edasi. Nüüd on blogimine muidugi hoopis midagi muud, alguses olid mu postitused sellised emotsioonide talletamise hetkevirvendused, mitte pikad tekstid. Fun fact: mul on praegu sama mees, kes mul esimest postituste ajal oli.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Ma võtan hommikukohvi juurde Tikri blogi ja käin tema blogrolli läbi ja siis on veel mõned, mida seal ei ole, aga mida ma vaadata tahan. Ja siis on Murca, keda mulle meeldib väga lugeda aga ma suudan teda lugeda ainult neil hetkedel, kui mul on vaba ajumahtu ja ma olen nagu päriselt keskendumisvõimeline. Ehk siis kunagisest pikast listist on alles jäänud ehk umbes 15.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Kristi, kes diarylandis oli kxx nime all.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ma arvan, et neid on rohkem kui üks. Enamvähem kõik, mida ma lugema olen hakanud, olen ma kunagi otsast peale läbi lugenud.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Absoluutselt mitte. Mõne blogi puhul olen lihtsalt üllatunud olnud, kui anonüümse näo kõrvale päris nägu tekib.

Kas blog või vlog?

Blog. Ei suuda videosid jälgida.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Hahaa, eks me kõik taha tsirkust ja leiba. Tegelikult. Mulle meeldib perekoolist blogiskandaalide järelkajasid lugeda. Ise ei sekku ja loodan et mina ka kellelegi hambusse ei jää.

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ei, aga ühe blogijaga keda ma loen on mul paaril teemal nii põhimõtteline maailmavaateline erinevus, et kui ta sellele vihjab, pean ma natukene hingamisharjutusi tegema, et mitte kommenteerima hakata. Muidu on väga tore inimene.

Kas blogid surevad välja?

Influencimise eesmärgil usun, et jah. Isikliku võrgupäevikuna ei.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Kirjutan siis, kui kirjutamata olla enam ei saa. Ei planeeri ja ilmselt ei hakka ka kunagi planeerima.

Saab siis või ei saa?

Diagnoos endale lõpuks. Sest nagu Press täna hommikul märkis, peab igal endast lugupidaval inimesel olema mõni vaimse tervisega seonduv diagnoos.

Aga kui tõsiselt rääkida siis: sain lõpuks käidud vaimse tervise õel. Psühhiaatriaeg kahe nädala pärast.

Sümptomid? Liiga palju, et neid kirja panna. Mõned ei kannata eriti paberit ka: ma käitun kohati oma kõige lähedasemate inimestega väga vastikult. Lisaks on mul hetkel tegemata umbes aasta aja töö ja tähtaajad vuhisevad mööda. Ning selles artiklis leidsin palju äratundmist.