Küsimused blogijatele

Ma pean tunnistama, et alates sellest, kui wordpressi ilmus see block editor, on postituste kirjutamine minu jaoks tõsine piin. Aga ehk saan kopi-paste funktsiooniga siiski hakkama. Mina leidsin Ritsiku juurest.

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

101 drafti. Viimane maikuust ja pidi olema Afanasjevi mälestuseks, aga ma ei suutnud enam välja mõelda, kuidas YouTube lugu postituse sisse panna (mitte lingina). Kunagi oskasin, ilmselgelt on mu digipädevus degenereerunud.

WordPress või Blogspot ja miks?

Olen mõlemas keskkonnas bloginud. Jäin kunagi WordPressi peale pidama, aga nüüd ei teagi. Äkki blogspotil on mõnusam editor?

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirjutamiskirg sai alguse ilmselt sünniga. Blogimist alustasin diaryland keskkonnas, rate.ee tutvusringkonnas oli paar ägedat blogijat tüdrukut (tervitused neile, ma vist instas jälgin neid siiani) ja siis sealt tuli see huvi kirjutada. Ühtlasi ka poste kujundada ja kodulehte teha, minimaalselt htmli ja nii edasi. Nüüd on blogimine muidugi hoopis midagi muud, alguses olid mu postitused sellised emotsioonide talletamise hetkevirvendused, mitte pikad tekstid. Fun fact: mul on praegu sama mees, kes mul esimest postituste ajal oli.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Ma võtan hommikukohvi juurde Tikri blogi ja käin tema blogrolli läbi ja siis on veel mõned, mida seal ei ole, aga mida ma vaadata tahan. Ja siis on Murca, keda mulle meeldib väga lugeda aga ma suudan teda lugeda ainult neil hetkedel, kui mul on vaba ajumahtu ja ma olen nagu päriselt keskendumisvõimeline. Ehk siis kunagisest pikast listist on alles jäänud ehk umbes 15.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Kristi, kes diarylandis oli kxx nime all.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ma arvan, et neid on rohkem kui üks. Enamvähem kõik, mida ma lugema olen hakanud, olen ma kunagi otsast peale läbi lugenud.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Absoluutselt mitte. Mõne blogi puhul olen lihtsalt üllatunud olnud, kui anonüümse näo kõrvale päris nägu tekib.

Kas blog või vlog?

Blog. Ei suuda videosid jälgida.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Hahaa, eks me kõik taha tsirkust ja leiba. Tegelikult. Mulle meeldib perekoolist blogiskandaalide järelkajasid lugeda. Ise ei sekku ja loodan et mina ka kellelegi hambusse ei jää.

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ei, aga ühe blogijaga keda ma loen on mul paaril teemal nii põhimõtteline maailmavaateline erinevus, et kui ta sellele vihjab, pean ma natukene hingamisharjutusi tegema, et mitte kommenteerima hakata. Muidu on väga tore inimene.

Kas blogid surevad välja?

Influencimise eesmärgil usun, et jah. Isikliku võrgupäevikuna ei.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Kirjutan siis, kui kirjutamata olla enam ei saa. Ei planeeri ja ilmselt ei hakka ka kunagi planeerima.

Saab siis või ei saa?

Diagnoos endale lõpuks. Sest nagu Press täna hommikul märkis, peab igal endast lugupidaval inimesel olema mõni vaimse tervisega seonduv diagnoos.

Aga kui tõsiselt rääkida siis: sain lõpuks käidud vaimse tervise õel. Psühhiaatriaeg kahe nädala pärast.

Sümptomid? Liiga palju, et neid kirja panna. Mõned ei kannata eriti paberit ka: ma käitun kohati oma kõige lähedasemate inimestega väga vastikult. Lisaks on mul hetkel tegemata umbes aasta aja töö ja tähtaajad vuhisevad mööda. Ning selles artiklis leidsin palju äratundmist.

Uusaastalubadused

Minu uusaastalubaduseks on juba aastaid olnud see,  et hakkan trenni tegema. Mitte saledaks saamiseks vaid selleks, et ma ei tunneks ennast pidevalt… nii halvasti. Pidev vaimne surve on mõjunud füüsisele ja nüüd olen ma igatpidi nii pinges, kange ja valupunkte täis, et ma isegi ei oska kuskilt alustada.

Akrojoogas oli valus, sest turi on pinges.

Postitantsus heitusin ma ära sellest, et ma mitte midagi ei osanud ega suutnud. Jõudu ei ole, noh.

Aerial joogas olen ma täiesti kohmakas ja ilma koordinatsioonita, lisaks on mul mingi veider häire, et ma vaatan kolm korda, kuidas keegi sõlmib jala lina sisse ja ma ei saa aru, kas ma pean oma jala panema suunaga seest välja või vastupidi ja no kuidas ja üleüldse? Ei saa aru , miks ma aru ei saa.

Svingtantsu olin täiesti valmis minema, aga esimesel päeval kukkus taevas alla (olin lastevanemate koosolekul, hakkasin liiga hilja liikuma, avastasin, et rahakott on kodus ja selle aja peale, kui ma uuesti bussi jõudsin oli juba… fakit.)

Matkaklubi juhiga läksin koroonajal raksu, kui ta ise reisilt tulnuna matkasid reipalt edasi korraldas. Ei olnud minu meelest okei.

Ronida ma ei oska. Ehk siis see on potentsiaalselt äge asi mida teha, aga ma üksinda ei taha, tahaks et keegi alt vaataks ja õpetaks aga samas mitte nii, et ma end häirituna tunneks… sõnaga.

I can’t adult.

Võibolla peaks alguses hoopis massaažis käima, et oma selg pingest lahti saada? Või siis maitea… kiropraktik? Või saaks äkki psühhiaatrile ja ärevuse vastu midagi?

Suhtemõõdikutest

Perekoolis (jah, käin lugemas, see on mu nn guilty pleasure) oli minu meelest päris hea teemapüstitus, nii vabalt parafraseerituna “kas olete kunagi olnud suhtes, mis alguses on jube sitt, aga siis läheb heaks?”

Noh, olen. Ja kui keegi peaks minult praegu küsima, et kas ma tegin õige otsuse, siis ma vastaks, et pigem ei. Pärast petmist kokku jääda on kordades, KORDADES raskem, kui lahku minna. Meil on kõik läbi räägitud ja praegu ei ole mul olnud üle aasta usaldamatuseks mitte ühtegi põhjust, aga haavad on ikka. Mingi paranemata mädanik kuskil sügaval sees, mis aegajalt torkab. Mõnikord on need flashbackid: mulle tuleb meelde mingi kord, kui mulle öeldi, noh, utreerituna “tegin tööd”, ja tegelikult… Või siis lihtsalt mingid suvalised hetked ülemöödunud aastast.

Kõige teravamalt torkab vist see, et ma andsin uue võimaluse mitte üks ega kaks ega kolm vaid rohkem kordi ja ma sain ise ka sealjuures aru, et see mis teen, on täiesti idiootne ja normaalsed endast lugupidavad naised ütleks pärast teist korda vähemalt et kuule, ei, ei enam. Samas… meil on praegu osalt just selle tõttu, et nii palju on olnud teraapiat, rääkimisi, spirituleerimise, enda avamisi – just selle tõttu on meil väga hea ja avatud suhe. Et siis jah.

On kogemus. Ei soovita.

Klaasjas tunne

Minu elus on hetkel kaks meesterahvast… kelle jaoks mina paistan läbi nagu klaas. Suhtlen nende mõlemaga kuskil seal töö- ja eraelu piiril, kokkupuutepunkte on, need pole rangelt ametlikult aga ka mitte isiklikud. Kohtume ehk veidi vähem kui kord kuus. Ometi kumbki neist isegi ei tervita mind, ei areta small-talki ja viimati oli juhus, kui üks neist põhimõtteliselt astus mulle peale ning vabandas, et ei märganud. Teine küsib iga kord mu nime, kuigi teadnud olen teda aastaid. Huvitav kas mõned isiksused siis ei lingi omavahel absoluutselt? Äkki ma ei meeldi neile üldse? Või on see kõik mu peas ja ma olen häiritud sellest, et on mehi, kellele mu loomuomane sarm ja šarmantsus ei istu? Mida nad ikkagi minust arvavad?

Elame põneval ajastul indeed.