Neljapäev, 27.06
Imetabane rong Viljandi suunal. Leppisime Kessuga kokku, et ostame esimese klassi piletid – siis on istekoht kindel. Tegelikult poleks seda vaja olnud, sest rong oli suht tühi. Igatahes oli NII MÕNUS kaks tundi ajada juttu ilma, et ükski segav faktor (loe: laps) midagi vahepeal nõuaks. Viljandis suundusin kohe Mammi aeda, pärast seda oli plaanis avamiskontsert. Aias olid aga mingid keegid juba ees, seega jõudsin kohale umbes-täpselt avamise lõpuks. Pärast avamist sai vaadatud natuke Tbilisit, aga kuna jõudis kohale Folgi Traditsiooniline Vihm ja minu vastav varustus oli Taneli käes, siis pagesin Mammi aeda tagasi. Valdav osa seltskonnast oli juba kohal ning juba mõne minuti pärast jõudis Tanel ka – Untsakatele läksime igatahes juba koos. Minu suurest sõjaväe vihmakeebist sai vihmakatus viiele inimesele ja natuke sai tantsida ka. Pärast oli plaan minna Nano Stern Triot kuulama, aga selle asemel sattusin hoopis Elof ja Wambergit kuulama, mis ei olnud ka mitte paha plaan, ainult et Nano Stern jäigi selle folgi käigus nägemata. Kiirelt Mammi aiast läbi ja oligi kord suursündmuse – pillide duelli – käes. Seal sain võdiseda ja üritada mitte oksendada, sest kui on üks lugu, mis minus halvima välja toob, on see parmupillihullus ja kuna üks võistlevatest pillidest oli parmupill, siis meisterjaanist ma ei pääsenud… Poole duelli pealt pugesin mina ära autosse magama, Tanel pidas natukene kauem vastu. See oli ka viimane öö, kui ma magada sain :D
Reede, 28.07
Tanel kadus ära Härmooniku telki ja andis mule soovituse Rüüti kuulama minna, mida ma ilma soovituseta ei oleks kunagi teinud, aga nüüd jäid “Kadakad” kummitama ja Rüüdi plaati tahan kindlasti.
Pärast Rüüti suundusin “Alguses oli Alle-aa” ettevõtmisele, mis andis minu jaoks ühe Folgi parema kogemuse. Minu jaoks oli folk üsna pikka aega Oort, aga pärast Sünteri Sassi surma… ja see oli nii nii ilus, kuidas laval laulid ja Sass kõneles videos. Lummav, absoluutselt täiesti lummavalt ilus ja hea ja võttis kokku kõik selle, mis folgis minu jaoks on. Aga pärast seda lasin jalga ka, kohe selline tunne oli, et ei taha siia midagi peale kogeda ja siis sattusingi esimest korda tünnisauna mitmete alasti inimestega. Seltskonnaga üritasime käia veel mingil (absoluutselt ei mäleta, kuigi olin täiesti kaine) kontserdil, aga kuna mul seal flippis korraks ära, siis läksin minema ja – siis tuli selle folgi kõige kummalisem lugu – lugesin telgis hommikuni raamatut. Ehk siis “Eleanor Oliphant is completely fine” peab olema midagi erilist, kui ma eelistasin seda kõigele muule.
Laupäev, 29.07
Olin maganud vist tunnikese ja tugevas raamatupohmakas, aga lõpuks suutsin end kiige avamisele motiveerida. Oli äge ja sai laulda, pärast seda algas üsna varsti Ro:toro. Edasi on mingi hägu, ilmselt hängisin pillilaadal koos Taneliga natuke ja natuke hängisin teiste inimestega ja mingi hetk vaatasin, et ohoo – Kairi Look on Viljandis ja otsib seltsi ja meie deidi ajal hakkas parasjagu üllatusesinema Trad. Attack. Mitte, et ma nende muusikast väga peaks, aga kontseptsioon on äge ja kaasa laulda sai ka. Pärast karjusin end Fanfaari saatel hingetuks ja tantsisin higiseks ja siis avastasin, et auto koos mu soojade riietega on kadunud. Mõtlesin, et poen korraks magamiskotti, kuniks need tagasi jõuavad ja… magasin A-Wa maha. Mis on hea, sest kui ma poleks seal kohal kolm tundi maganud, siis poleks ma üle elanud Untsakaid ja tantsuklubi, poleks saanud Taneliga tantsida, poleks peale tantsu läinud tünnisauna vedelema, poleks tünnisaunast läinud jalutama ja sattunud peale sellele imelisele päikesetõusule, poleks puhunud pasunat, poleks teinud pilti, poleks sõitnud autoga, poleks käinud hommikul kell kuus ujumas ja pärast seda Mammi juures kohvi joonud… sõnaga: sel öösel me ei maganud. Ja see oli kõige, kõige lummavam öö mu elus.
Pühapäev, 30.07
Pärast mõningast kudemist omas mahlas ja Heiki toodud šampuses pugesin tuletõrjehoovi eelmisel õhtul tantsuks mänginud ungarlasi vaatama, ülikõvad olid! Lisaks sattusin juhuslikult kokku Minni ja co-ga, kellelt sebisin ööseks küüdi… Rõugesse. Ungarlastelt jooksime Aivoga koos Fanfaarile, sealt napilt-napilt aita Jan Blake’i kuulama. Lummav, vaadake ise:
Pärast seda läksin Mammi aeda, nutsin Karujänese õlal, pakkisin asjad ja sättisin end Puuluubile, sest noh… saate aru: kõikidest maailma instrumentidest võtavad need mehed HIIU KANDLE ja SAAVAD SELLEGA KOGU RAHVA TANTSUPLATSILE. No ei ole teist sellist asja. Aga pärast kolme lisalugu tulid Minni ja Maali ja… kell kaks öösel pugesin ma oma Prootoni kaissu. Oleks te näinud hommikul seda rõõmu.
Folk 2017.
Ootab armastus.
Väga palju uusi tulevasi sõpru ja teadmine, et mul on maailma parim mees.
Aitäh.
Superwoman, cryable. 