Reedene peorong

Ritsik on mitu korda kirjutanud oma bussikarmast. Mina olen juba ammu aru saanud, et reedene rong on peorong. Tavaliselt eelistan kiiremat ekspressi, aga kuna seekord jäi minek isegi hilja peale, siis läksin aeglasega. Juba Balti jaamas roomasid peale kolm mitte just kõige kainemat meesolendit, õllekastide ja poekottidega. Kuna valida eriti ei antud, ei saanud ma istekohta vahetada ka ja nii saingi olla tunnistajaks suurepärasele situatsioonile, kus Sergei tahtis kõigepealt kõikidele lõuga anda, aga kaaslased suutsid ta ikkagi maha rahustada ja õllekastile istuma panna, mispeale õllekast rebenes ja õlled üle kogu vahekäigu laiali veeresid.

Siis kulus suur hulk auru seletamisele, et “kui keegi küsib, siis Ülemistest tulime peale, eks. Ülemistest.”

Ülemistes üritasid mehed osta piletit Kehrast Tamsallu. Miskipärast neile seda ei müüdud. Miskipärast ei arvanud reisiteenindaja ka, et sellises joobeastmes isikud võiks rongist eemaldada, vaid müüs neile siiski piletid Tallinnast Tamsallu.

Vahepeal toimus elav arutelu teemal, kas Sergei on lasknud püksi, või on see kala, mis ta toidukotis sulab. Selle peale sai minu vastas istuva ukraina mehe mõõt täis. Ammu juba oli näha, et tal hinges keeb, aga ta suutis end väga ilusti kontrollida ja seletas tüüpidele inglise (!!!) keeles, et olgu nad nüüd kuss. Tüübid ei mõistnud seda keelt… kordus sama jutt, aga mõne ropu lisandusega vene keeles. Sellest said tüübid vist paremini aru, sest järgnes arutelu teemal “aga kui kõiki häirib, siis miks keegi teine midagi ütlema pole tulnud”. Minu vastas istuv ukrainlane pani klapid pähe ja üritas rahuneda.

Sekkus järgmine härrasmees, kes üritas tüüpidele (seekord eesti keeles) selgeks teha, et olgu nad nüüd vait. Järgnes elav arutelu teemal “aga kui kõiki häirib, siis miks keegi teine midagi ütlema pole tulnud”. Sekkus klienditeenindaja, kes palus rongis alkoholi tarbimise lõpetada. Pärast seda oli kümme minuti vaikust ning siis: “Oota ma ei saand aru, mis ta nüüd ütles. Tohib juua või ei?”

Sekkus kolmas härrasmees (mõnevõrra agressiivsemalt) ja teatas, et kui tüübid kohe vait ei jää, siis eemaldab ta nad isiklikult järgmises jaamas rongist. Seepeale üritasid tüübid tuvastada kus nad on, kuhu nad lähevad ja kui neil on peatuseni üks minut, kas siis viinatakso jõuab neil peatusse juua tuua või ei. Viinatakso ei jõudnud, tüübid lahkusid rongist.

Meie jõudsime kõigist sekeldustest hoolimata Smilersi kontserdile, kus Sal-Saller võlus kitarrist välja esimese akordi, mille peale rahvas ülejäänud loo ära laulis. Ega ei peagi vanast peast enam liiga palju pingutama.

Depressioonist

Vihastasin täna hommikul ühe perekooli teema peale nii kõvasti, et veetsin nelikümmend viis minutit paroole taastades, et blogida saaks.

Et see nüüd kirjas oleks: DEPRESSIOON EI SÕLTU SELLEST, KUI HÄSTI SUL LÄHEB. Depressioon sõltub ajukeemiast ja seda, kui palju dopamiini ja serotoniini su aju toodab, ei mõjuta see, kas sul on mees või ei ole meest, on lapsed või ei ole lapsi, on maja või ei ole maja ja nii edasi.

Ma olen sügavas depressioonis praegu, kui mul on kodu, stabiilne sissetulek lisasissetuleku võimalusega, lapsed saavad endaga ilusti hakkama, suhted on korras.

Ma ei olnud depressioonis siis, kui ma kaotasin paari kuu jooksul töö, kodu ja suhte. Jah, ma olin endast väljas ja pidin pingutama, et olukorda parandama, aga depressioon on teistmoodi. See tunne, et süda valutab nii kõvasti, et halvab ära kõik mõtted ja lihased, see on midagi muud.

Nii et palun ärge tulge argumendiga “mida sa depresseerud, sul on ju X, Y ja Z”. Kui endal pole vaimse tervise teemadega kogemusi, siis tasuks hankida natuke empaatiavõimet.

Aga vähemalt oli mul põhjus blogida.

Naha alla pugemine

Hiljuti tahtis sõbranna minu juurest bussiga koju sõita. Muidu käib autoga, Tallinna kodanik ei ole, korra juhtus nii, et piletit vaja. Läheb bussi – bussijuhilt ei saa. Täna siis loen, et:

Tallinna ühistranspordis kaob paberpiletite müük

Kui nüüd sellele lisaks panna õudusvideo suure venna jälgimisseadmetest (ei, ma tegelikult ei ole vandenõuteoreetik, aga see naha-alune kiip on minu jaoks veidi liig), siis olemegi varsti olukorras, kus ID on naha all, võtmed on naha all, pangakaart on naha all, telefon on naha all… ja kui siis selle nahaalusega peaks midagi juhtuma, siis ei ole sind olemas. No paper trace. Tõesta.

Gekod!!!

Teate neid kleepuvaid sisalikke, mida tavaliselt saab hambaarsti kabinetist vms kohast, kus lastele odavat näga jagatakse?

Noh… ma viskasin selle eile õhtul voodi kohale lakke ja siis irvitasin öösel hüsteeriliselt, kui see boyfriendile näkku kukkus.

Nii tore on olla täiskasvanu.

A mis põrin see on?

Ehk siis lugulaule naistest, kassidest ja muust.

Nagu öeldud, seekordse kolimise juures ei ole mul abiks olnud ühtegi meest, välja arvatud makstud mehed. Noh, ilmselt üritab universum mulle midagi öelda…

Esimene episood leidis aset täna päeval, kui sõbranna mulle autoga ukse taha kärutas ja leidis, et mindagu. Asjad kasti, kastid autosse, meie ka. Peaaegu sissesõiduteel siil küsima, et aga ega sul tööriistu kaasas pole? Sõbranna vannub mind maa alla ja maa peale, et noh oleks sa siis ÖELNUD, et vaja on – ma just tõstsin autost maha, et su asjadele rohkem ruumi oleks. Aga mida vaja?

Noh… vaja oli seesama voodi KOKKU panna, mida mu makstud kolimismehed tund aega lahti monteerisid. Aga sõbrannal nupp nokib ja voodi läks kokku mis mühises, sinna kõrvale meenutused teemal, et kui temal kunagi sarnane voodi oli, siis ta iga kord sinna sisenedes ja väljudes lõi oma jala ära. Voodi sai kokku, sõbranna astus teisele poole voodit ja…

… ilge laviin roppusi, peaaegu sama ropp, kui see anekdoot, auk jalas, jää asemel jäätis ja minu lõputu süütunne.

Osa kaks. Teine sõbranna, sama kolimine, samad kastid, sama protseduur. Oleme jõudnud koormaga maja ette, kui korraga kuulatame – mingi põrin. Ei, ei ole süles stressist nurruv kass. Midagi muud. Ilmselt mingi naabruskonna eripära, mõtleme, ja asume kaste tassima. Korraga ühte kasti välja sikutades tunnen ma, kuidas see mul käes vibreerib. Pahvatan naerma. Vibraator, raisk.

Ehk siis mehi pole vajagi, kui sul on kolimisteenused ja hea vibraator.

Ma loodan, et ma ei koli enam kunagi.