Depressioonist

Vihastasin täna hommikul ühe perekooli teema peale nii kõvasti, et veetsin nelikümmend viis minutit paroole taastades, et blogida saaks.

Et see nüüd kirjas oleks: DEPRESSIOON EI SÕLTU SELLEST, KUI HÄSTI SUL LÄHEB. Depressioon sõltub ajukeemiast ja seda, kui palju dopamiini ja serotoniini su aju toodab, ei mõjuta see, kas sul on mees või ei ole meest, on lapsed või ei ole lapsi, on maja või ei ole maja ja nii edasi.

Ma olen sügavas depressioonis praegu, kui mul on kodu, stabiilne sissetulek lisasissetuleku võimalusega, lapsed saavad endaga ilusti hakkama, suhted on korras.

Ma ei olnud depressioonis siis, kui ma kaotasin paari kuu jooksul töö, kodu ja suhte. Jah, ma olin endast väljas ja pidin pingutama, et olukorda parandama, aga depressioon on teistmoodi. See tunne, et süda valutab nii kõvasti, et halvab ära kõik mõtted ja lihased, see on midagi muud.

Nii et palun ärge tulge argumendiga “mida sa depresseerud, sul on ju X, Y ja Z”. Kui endal pole vaimse tervise teemadega kogemusi, siis tasuks hankida natuke empaatiavõimet.

Aga vähemalt oli mul põhjus blogida.

Naha alla pugemine

Hiljuti tahtis sõbranna minu juurest bussiga koju sõita. Muidu käib autoga, Tallinna kodanik ei ole, korra juhtus nii, et piletit vaja. Läheb bussi – bussijuhilt ei saa. Täna siis loen, et:

Tallinna ühistranspordis kaob paberpiletite müük

Kui nüüd sellele lisaks panna õudusvideo suure venna jälgimisseadmetest (ei, ma tegelikult ei ole vandenõuteoreetik, aga see naha-alune kiip on minu jaoks veidi liig), siis olemegi varsti olukorras, kus ID on naha all, võtmed on naha all, pangakaart on naha all, telefon on naha all… ja kui siis selle nahaalusega peaks midagi juhtuma, siis ei ole sind olemas. No paper trace. Tõesta.

Gekod!!!

Teate neid kleepuvaid sisalikke, mida tavaliselt saab hambaarsti kabinetist vms kohast, kus lastele odavat näga jagatakse?

Noh… ma viskasin selle eile õhtul voodi kohale lakke ja siis irvitasin öösel hüsteeriliselt, kui see boyfriendile näkku kukkus.

Nii tore on olla täiskasvanu.

A mis põrin see on?

Ehk siis lugulaule naistest, kassidest ja muust.

Nagu öeldud, seekordse kolimise juures ei ole mul abiks olnud ühtegi meest, välja arvatud makstud mehed. Noh, ilmselt üritab universum mulle midagi öelda…

Esimene episood leidis aset täna päeval, kui sõbranna mulle autoga ukse taha kärutas ja leidis, et mindagu. Asjad kasti, kastid autosse, meie ka. Peaaegu sissesõiduteel siil küsima, et aga ega sul tööriistu kaasas pole? Sõbranna vannub mind maa alla ja maa peale, et noh oleks sa siis ÖELNUD, et vaja on – ma just tõstsin autost maha, et su asjadele rohkem ruumi oleks. Aga mida vaja?

Noh… vaja oli seesama voodi KOKKU panna, mida mu makstud kolimismehed tund aega lahti monteerisid. Aga sõbrannal nupp nokib ja voodi läks kokku mis mühises, sinna kõrvale meenutused teemal, et kui temal kunagi sarnane voodi oli, siis ta iga kord sinna sisenedes ja väljudes lõi oma jala ära. Voodi sai kokku, sõbranna astus teisele poole voodit ja…

… ilge laviin roppusi, peaaegu sama ropp, kui see anekdoot, auk jalas, jää asemel jäätis ja minu lõputu süütunne.

Osa kaks. Teine sõbranna, sama kolimine, samad kastid, sama protseduur. Oleme jõudnud koormaga maja ette, kui korraga kuulatame – mingi põrin. Ei, ei ole süles stressist nurruv kass. Midagi muud. Ilmselt mingi naabruskonna eripära, mõtleme, ja asume kaste tassima. Korraga ühte kasti välja sikutades tunnen ma, kuidas see mul käes vibreerib. Pahvatan naerma. Vibraator, raisk.

Ehk siis mehi pole vajagi, kui sul on kolimisteenused ja hea vibraator.

Ma loodan, et ma ei koli enam kunagi.

Professionaalne kolimisteenus, abiks ikka?

… ehk kuidas ma kulutasin 178 eurot ja persetäie närve selleks, et veenduda, et minu kolimiskogemus on suurem, kui professionaalsetel kolijatel.

Viimati, kui ma oma elu jooksul kolitud kordi kokku arvutasin, oli neid ei rohkem ega vähem kui 17. Mis on päris hirmus. Seekordse kolimise tingis peamiselt logistika, üle 40 minuti hommikuti kooli ja tööle loksuda on suht ruineeriv, eriti talvel. Lisaks on mu kahel pigem elavaloomulisel lapsel (loe: õel-vennal, kes käituvad nagu noh… õde ja vend) hädasti vaja oma ruumi, mille ukse saaks kinni panna. Aga ega korterid puu otsas ei kasva, uue kodu skoorimine oli selline augustist novembrini vältav protsess, et ehk saab aga ega kindel ei ole midagi… Noh, eile siis saabus see hetk, kui olid võtmed käes ja sai mööbli ära viia.

Kõigil eelnevatel kolimistel on mul alati abiks olnud mingi mees, kõigepealt Allan ja siis Tanel ja viimasel Tanel ja Janek mõlemad. Seekord olin üksi ja kuna ma tõesti enam ei tahtnud tüüdata kõiki meessoost sõpru kõnedega teemal “ole hea, tõsta mulle kaks kappi ja ega sul konksuga autot pole”, siis mõtlesin tellida teenuse. Kirjeldus iseenesest kena – ruumikas kaubik + kaks kolimisspetsialisti teevad kõikvõimalikke töid 55 eurot tund. Super. Teeme.

Nali algas siis, kui mehed kümme minutit enne kokkulepitud aega helistasid, et jäävad “no tsut-tsut hiljaks”. Instrueerisin nad siis eesti-vene segakeeles, et mingu nad kõigepealt Kalamajja ja võtku sealt peale minu uus voodi. Poisid pidid jõudma kell neli. Pool viis helistab voodiomanik, et kuule su mehi pole veel – mina pean kell viis ära minema, selleks ajaks peab voodi olema lahti monteeritud. Kuue minuti pärast tuleb kõne, et poisid jõudsid. Kell on 16:36.

Kuskil kella 17st hakkan ma närviliselt kella vaatama, et no kui kaua see ühe voodi lahti monteerimine siis võtab. Helistada ei taha, sest minu vene keele oskuse puudumine ja närviline olek on tekitanud juba paraja kompoti. Lapsed söövad hiina toitu ja vaatavad multikat, mina mudin käsi. Kell 17:30 helistan, et tere poisid – kaua võib? “Me sõidame, kilomeeter veel.” Kratsin natuke kukalt ja mõtlen, et voodiomaniku ja minu kodu vaheline distants on 1300 meetrit, et kust see kilomeeter veel… Poisid sõidavad kilomeetrit suhteliselt foorivabat maad veel kakskümmend minutit. No olgu. Saavad isegi kaubiku hoovi ja garaaži eest diivani peale. Siis tulevad tuppa, näitan neile kätte oma raamaturiiuli. Raamaturiiul võetakse selga ja liigutakse ukse poole.

Trepikojast kostab ropendamist. Mõtlen et läheks aitaks, siis mõtlen et pekki… spetsialistid ju. Poole tunni pärast tullakse mind kutsuma. “Ei mahu.”

Vangutan mõtlikult pead. “Sisse ju mahtus.”

“Ei, näete, siin kips on. Remont olnud. Enne mahtus, nüüd ei mahu.”

Loogika töötab jaaa… aga paraku sai trepikoja remont valmis päev ENNE minu sisse kolimist, mida ma mäletan väga täpselt, kuna sellesama värske remondi pärast pidime kikivarvul käima, et mitte seintele ühtegi täket tekitada. Mehed seisavad. Lontis. Proovivad ja proovivad… edasi oleks vist kõige parem piltlikult näidata, aga noh… ütleme nii, et kui 2×1,5m üritada 1,8m kõrgusest august läbi pressida, siis tasub silmas pidada, kumma külje peale riiul keerata… Minu toel saavad mehed riiuli lõpuks trepikojast kätte. Edasi saavad asjad peale. Riiul saab uues kohas tuppa. Aplodeerin.

Siis tuleb diivani kord. Ei mahu ühte pidi. Ei mahu teist pidi. Taas kord on siil hüva nõu andmas – eemaldada kruvitavad jalad. Voila, mahub. Paneks jalad tagasi ka? Noh… mehed nuputasid kahekesi pool tundi, mis jalg kuhu käib. Jalgu oli nimelt paar pikemaid ja paar lühemaid. Lõpuks, kui nad olid suutnud diivani seljatoepoolsele küljele keerata alla ühe pika ja ühe lühikese jalad, võtsin ma jalad neilt käest ja ütlesin et poisid, ma teen edasi ise. Maksin ja lahkusime sõpradena.

Never again, ma ütlen. Ma ei koli enam kunagi. Kuni järgmise korrani…