Kass on peal

Pärast eilset deiti pakirobotiga tabas mind täna kurguvalu, mistõttu veetsin päeva voodis. Kass oli mitte ainult peal vaid kaela peal ja veetis seal enamuse oma päevast.

 

Kassi sünnipäev ja teisi jutte

Eile seitse aastat tagasi läks kaduma minu kallis kurnjäuskas kolmekäpaline. Nüüdseks on vist üsna kindel öelda, et Kraed enam elavate kirjas ei ole.

Pärast seda ei tahtnud ma enam ükskõik millist kassi, mul oli kindel visioon sellest MILLINE üks kass peab olema. Selline Eesti tavatriibuline, parajalt jässakas ja kindlasti iseloomuga, aga kaisukass. Otsisime ja otsisime – ei leidnud. Enne Reti sündi käisid meil hoius Elisa ja Kita, aga needki polnud omad. Käisin hoiukodus vaatamas üht kolme käpaga kassi, aga ka see polnud see. Kuniks siis lõpuks avastasin Eesti Loomakaitse Seltsi lehelt kassi, kellel nimeks Lord.

Viis aastat tagasi pandi see kass puuriga meie koridori maha. Ja ei, see ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Kass oli hall, kõhn ja igerik. Nurrus esimesest päevast peale nagu traktor, aga ka kräunus vahetpidamata. Fiatiga said nad sõbraks, aga kõik see aeg kui me Nõmmel elasime tundus mulle, et Lord… või siis Ford on nagu võõrkeha, mis minuga ei sobitu.

Pärast lahutust jäid kassid Allanile ja ühel päeval oli ta kassiga mul ukse taga. Kräunub vahetpidamata ja tema enam ei viitsi. Noh… olgu. Jäi. Kräunus küll vahetpidamata ja ajas üsna närvi. Lasime ta isegi loomaarstil üle vaadata kes tõdes, et viga midagi pole – lihtsalt suhtleb.

Siis kolisime me Telliskivi tänavale ja kass transformeerus. Ma ei teagi nüüd, kas talle ei meeldinud keskküttega korteri õhk või ei olnud ta piisavalt armastatud enne, kui Paavo minu ellu tuli. Mõne nädalaga sai kassist igas asendis vedelev vorst. Nurrloom. Kaisukas. Nii pehme. Ja nüüd on meil kirglik armastus. Muidugi Morgiet armastab ta rohkem – vaadake kuidas poseeriti. Ma olen selliseid pilte saanud küll, aga taustaks on sel juhul olnud üle ukse visatud rinnahoidja või midagi muud võrratut.

16521835_10210700653806143_901034917_n

Palju õnne, Fordi! Ma loodan, et neid kooseluaastaid tuleb vähemalt viis veel.

Pühapäev

Lapsed tulid isa juurest. Kratt otsustas, et tahab meile õhtusöögi valmistada. Valmis röstsai juustuga ja tee.

Mina pugesin Prootoniga põhku raamatut vaatama ja peab tunnistama, et piiiiiisitasa see lugemishuvi ikka tärkab. Aga huvi kurjade lindude vastu oli täna suurem, nii said lapsed unejutu asemel multika.

Ja mina sain ka multika. Saja-aastase, kes hüppas aknast alla ja kadus.

Enne seda mängisime rongiga. Pöörake tähelepanu kõige tähtsamale tarbeesemele, mis transporti vajas. Kass oli niisama nunnu, ta on seda. Isegi siis, kui ta minu koha peal kõhutab ja mul õhtuks ebamugavast asendist selg valutama hakkab.

14800061_1238396286180737_2117458216_o

Minu folgimuna

Kolm aastat tagasi käisin Viljandi folgil järve ääres mänguväljakul koos toona viiese Kratiga. Tegelikult oli tore. Sel aastal polnud mul ei passi ega raha, Paavo lubas laupäevase päevapiletiga sponsoreerida ja nii ma tegingi raske südamega otsuse, et lähen pisema munaga. Näitasin enne mänguväljaku pilte ja folgivideosid ja plikal tuli õhin juba sisse. Startisime Võrust.

IMG_5244

Vaene laps ei saanud terve eelmise öö magada. “Ma olen nii elevil! Kas me hakkame juba minema?” sosistas ta kell kaks, kell viis ja kell seitse. Lõpuks minema hakates ei vaibunud see elevus kuhugi ja sõit Tartusse oli pehmelt öeldes keeruline. Veel keerulisem oli 45 minutit Tartus kahe bussi vahel, aga õnneks Tasku eskalaatorid natuke leevendasid seda elevust.

Viljandis mässis laps meie Mammi esimese sekundiga ümber sõrme ja nurus välja jäätise. Mõni sekund hiljem sai Paavolt teise jäätise… ja siis mammilt kolmanda ja siis ostsin mina ka ühe. Hea päev. Natuke pidi see vaeseke muidugi enne kannatama ka, et Paavo saaks paadiga sõidetud (meie ka seal Viljandi paadimehele kaunissilmseid neide mängimas) ja mina Fanfaari kuulatud. Aga siis oligi MÄNGUVÄLJAK. Ahjaa, enne mänguväljakut kahjatsesin et mul ühtegi raamatut kaasas pole. Paavo irvitas õelalt ja ütles, et tal üks on. Heiti Kenderi “Lend” oli parajalt õudne. Õnneks sai ruttu läbi.

IMG_5255

Mänguväljakult trampisime üles linna, mina kõndisin kogemata kokkulepitult Murcale otsa ja jõime koos kohvi. Retikas samal ajal sooritas põgenemisoperatsiooni ja putkas Rohelisele Lavale uudistama… ja seal oli ta ankrus hilise õhtuni, leidis endale kolm uut sõpra ja keeldus mujale minemast. Mina sain kuulata. Tantsida ei saanud, sest Paavo keeras samal ajal kanneldele keeli peale.

IMG_5265

Mammi juures pookis laps end heast paremast täis, läks telki pikutama ja kolme sekundi pärast magas.

IMG_5383

Järgmisel hommikul oli plaan nr 1 otse loomulikult mänguväljak. Mänguväljakule minnes sai mäest alla joosta (etteruttavalt peab ütlema, et üles ronimine nii lõbusalt ei läinud).

IMG_5411

Vahepeal tegi pliks kerge uinaku, pärast seda olid Naised ja Härrad, neist kuulsin tervelt ühte lugu. Siis kämpisime Kessu ja Co-ga niisama ja Estonian Voices hellitas samamoodi ühe looga. Kell kuus saabus lõpuks see Üks Kontsert, mida ma koos lapsega väisama pidin ja plika sai oma suurtele iidolitele otse suu sisse vaadata ja pooli lugusid kaasa laulda. Üsna nunnu vaatepilt oli.

folgireti

Neiu väsis muidugi ära ja kui saabus Paavo pasunaga, siis saatsin nad telki ära. Natuke sai veel süüa ja multikat ja siis oligi järgmine tuduaeg käes. Hommikul ärkasin ma kell 7 ja avastasin, et mees pole magama jõudnudki. St see mees, kes pidi mu keskööl üles ajama, et saaks koos jalga keerutama minna. Trügisin kõhna inimesena suletud väravate vahelt sisse ja leidsin palja mehe saunast. Õnneks jõudsime ilusti bussile, Tartus hops! teisele bussile ja kodus. Ah jaa, Retikas tegi must pilti.

IMG_5415

Pasunaga, muide, on selline tore lugu et üks mees unustas end Viljandisse ja meil on kodus üks kass terve nädalavahetuse söömata olnud. Tõotasin pühalikult, et kui kassiga midagi juhtuma peaks, siis see pasun maandub jämedamat otsa pidi mõne mehe ebatsensuurses piirkonnas ja ma kutsun Ruslani puhuma. Võimalik, et kui kass osutub elus olevaks, siis ma kustutan selle jupi siit ära.