Perekoolis oli taas kord küsimus saurusblogijate kohta, et kes ikka veel blogivad ja keda loete. Mind on ilmselgelt maha kantud, vaatasin. Kuigi ega mul neid lugejaid kunagi sadades või tuhandetest olnud polegi.
Vabariigi aastapäeva puhul langes mulle selga üks suur lahmakas tööd ja… minu ja tehnika seoseid teades ei tule ilmselt üllatusena see, et mul õnnestus kuidagi ühe hiireklikiga oma kahe päevaga tehtud töö lihtsalt ära kaotada. Ilmselt oleks saanud mingi osa ka taastada, aga kuna ma olen kergelt paranoiline, siis hakkasin aga algusest pihta. Nii et ajal, kui kõik teised mööda ilma oma sinimustvalgeid liputavad ja paraadil marsivad ja kilu söövad, on minul kõrvades endiselt Dagö read “kuid ma teen tööd ma teen tööd ma teen tööd”. Umbes nii see elu siin (palga)vaesuse piiril balansseerides käib: ma kas teen kogu aeg tööd ja jään kõigist üritustest kõrvale või siis ma ei tee lisatööd ja mul lihtsalt ei ole raha, et kunagi midagi ägedat ette võtta.
Et noh, tegelikult ei ole ära elamine see, kui sul on katus pea kohal ja kõht täis. Ära elamiseks peaks olema võimalus ka näiteks võimalus endale närvivapustuse korral kokku osta. Mul jäi täna ostmata. Aga mingist hetkest, kui see euriboripaanika maha käib, siis võiks ju koogiks ka raha jääda, ei?
Igatahes.
Mis ma vahepeal teinud olen? Mis mul on ja mida mul pole, millest ma puudust tunnen?
Kodu on. Püsib püsti ka ja kuna ma tööhulga tõttu 90% ajast koristamisega prokrastineerin, siis püsib isegi korras. Ajasin ükspäev just Prootoniga juttu ja küsisin, kas tema on ka märganud, et ma koristan rohkem. Prooton sõnas, et on ja siis avaldas arvamust, et see mõjub tema vaimsele tervisele halvasti, kuna ma norin ka tema toa korrashoiu üle oluliselt rohkem. Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma olen lähenenud sedamoodi, et toa ukse saab ju kinni panna AGA 1) toas ei vedele toidujäätmeid ega musti nõusid, 2) mustad riided jõuavad mingil hetkel ikkagi pesukorvi ja 3) enne isa juurde minekut (kuhu nad lähevad iga kahe nädala tagant kaheks nädalaks) tuleb olukord enamvähem kontrolli alla saada, et ma tema toast midagi tuues-viies jalaluud ei murraks. Sellega on keeruline.
Teine laps tegeles viimased pool aastat kooli jaoks loovtööga ja üllatas mind selle käigus iga päev mitu korda. Kuna mu enda ajaplaneerimise ja pikemate projektiga organiseerimisega on nii nagu on, siis olin ma siiralt üllatunud, et osaliselt ka minu geenipagasit kandev (värske) 15-aastane suutis oma töömahtu organiseerida, oma rühmakaaslasi järjel hoida, silmapaistvaid juhiomadusi üles näidata ja sealjuures teha asju, milleni mina ei küündi. Loovtööks oli kaardimängu programmeerimine VR prillidele, nii et ega ma seda üle lugedes sisust suuremat aru ei saanud… aga Kratt on lahe. Ta on ikka tõsiselt hästi välja kukkunud.
Prootoni elu sisuks on muutunud jalgpall ja sõpradega ringi sillerdamine. Ta paistab õnnelik, aga ega ma muidugi ei saa 100% väita… mõned väikesed muret tekitavad asjad on, aga mitte midagi väga hullu.
Mu enda vaimne tervis on jõudnud mingisuguse rahu ja õitsengu staadiumisse. Ma pole ikka väga tükk aega olnud nii stabiilne, nii töövõimekas ja nii rahul. Lasteaia eripedagoog küsis, milliseid nippe ja trikke ma oma ATH kontrolli all hoidmiseks kasutan ja noh, neid oli paras persetäis – kui kellelgi on huvi, siis ma võin sellest kohe täitsa teha eraldi postituse. Põhitööl on hetkel äärmiselt mõnus. Seal oli juba enne mõnus, aga seoses juhtkonna ja rühma vahetusega lähen ma tööle iga päev suhteliselt rõõmuga, me teeme meeskonnaga üliägedaid asju ja pidevalt on mingi lõbus või kastist väljas üritus, vahel on minu käsi ka kuskil mängus. Eelmise nädala jooksul sain ma maja peal tasuta kallistusi jagada (kolleegidele oli meeldiv üllatus, et ma enne alati luba küsisin – teadlik nõusolek ftw), raudmehekostüümis tööl olla (ehk siis kalipsos väikese lisandiga) ja hobuvankriga sõita. Oma osa selles stabiilsuse on ka uuel ravimil… ainult et mul psühhiaater otsustas TARTUSSE KOLIDA ja nüüd on mul jälle vaja ette võtta see kadalipp, et leian riiklikust süsteemist psühhiaatri, kellel asjast natuke aimu ka on. Esimene katsetus ebaõnnestus.
Mees läks Mehhikosse. Mitte igaveseks ja plaanitud sukeldumisreisi käigus, mitte seadusesilma eest põgenedes aga ikka on väga veider nii pika reisi ajal lahus olla. Ei tohiks kuidagi erineda sellest igapäevasest Tallinn-Tartu reaalsusest, aga ajavahe ja meil mõlemal on tegemisi nii palju, et isegi kui satume üksteisele peale, ei ole aega jutustada ja no üleüldse… kummaline on. Ja noh, eks kurvaks teeb see ka, et majanduslikel põhjustel selles formaadis puhkusereisi (nii kaugele, nii sooja ja kahekesi) ilmselt lähiajal ei tule. Selle aasta plaanid on purjetamine Soomes (kui mul õnnestub oma tõlge ära lõpetada ja ettemaksuarve ära maksta) ja siis emaga lähen Ateenasse.
No ja kuna visualiseerimine pidi võti olema, siis palun palun palun, äkki oleks mul võimalik sel aastal puhata sügisel kuu aega järjest oma hipikodus Dahabis? Vat sellest unistan ma küll, kuigi reaalsuses tuleb ilmselt enne tegeleda Krati toa akna vahetuse ja muude hädapäraste remonttöödega.
(Kust muidu tavalised inimesed remondiraha võtavad? Koguvadki aastaid? Võtavad teise laenu peale? Sest isegi, kui ma mingi osa asjadest ise ära teen, siis on ju vaja materjale ja muud osta, onju, akent ma päris ise kuuri taga kokku ei klopsi.)
Hüppame nüüd kasside juurde. Fordi tervisest lubasin ka kunagi pikemalt rääkida… hetkel on seis see, et midagi ei ole muutunud ja istun igapäevaselt pommi otsas. Vahel on tal parem, vahel halvem. Praegu on halvem. Aga senikaua, kuni ta igal öösel mu rinna peal magab, katsun ma mitte väga ette mõelda ja nautida seda, et ta on endiselt sama kaisukas ja sama pehme ja sama kõige parem sõber, nagu ta mul juba 11 aastat olnud on.
Freddy seevastu on väike värdjas, jumala ausalt ja ainult heast südamest öelduna. Ta on omandanud suurepärase jõllitamisoskuse ja ma olen üsna kindel, et 80% ajast planeerib ta… no kui mitte just mõrva, siis rünnakut kohe kindlasti. Või siis põgenemist sellest kohutavast kohast, kus pai mitte kunagi ei saa, süüa mitte kunagi ei anta ja kohe kindlasti ausa kassiga mitte kunagi ei mängita. Mitte sekunditki.
Vot. Selline ülevaade seekord. Järgmine kord katsun kuidagi ühe teema juures püsida või niisama lobiseda, praegu oli vaja lihtsalt oma toimetamisõudusest pisike paus teha. Kui keegi seda üldse luges, siis võite kommentaarides märku anda. Tegelikult tunnen ma blogimisest puudust, kui mitte muud, siis vähemalt oli mälutute jaoks (nagu mina) tegu suurepärase kroonikaga.
Ja kui keegi tunneb, et ta tahab koos minuga minu sünnipäeva puhul matkata, siis küsige ja saadan teile info :)
Superwoman, cryable. 