Pirnipuu

Tants ümber toidulaua. Kratt näeb, kuidas ma panen söögi sisse sibulat ja porgandit:
“Sa tahad, et ma surnuks nälgiks! Sa üritad mind lastekodusse saata!”
Stseen 20 minutit hiljem:
“Ah, need on hoopis nuudlid? Miks sa ei öelnud!”
Veel kaks minutit hiljem: “Need ei maitse mulle. Need pole armastusega tehtud.”
Veel kaks minutit hiljem tuleb Kratt, kahvel käes ja sööb panni tühjaks.

*

“Emme. Sa hakkad vanaks jääma. Sul on juba… üks… kaks… kolm… VIIS kortsu. Aga ära muretse, need on väikesed.”

*

Möödume kapsapõllust. Mina:
“Ma pole kunagi näinud nii palju kapsaid.”
“Jah, mõtle kui palju hapukapsast sellest saaks või…”
“…või seda kapsahautist, mis sul senini (kaks nädalat – toim.) töö juures külmkapis on?”
Tanel kogub end kaks sekundit.
“Siil, kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled õel?”
Hääl tagaistmelt: “Minu emme ei ole õel, minu emme on täitsa kena! Isegi mu sõbrad on seda öelnud!”

*

“Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan vanaema juurde puhkama.”
“Puhkama? Pärast nelja päeva puhkust?”
“See pole olnud puhkus! Ainult pikad autosõidud. Mul on jalad jumala krampis!”

*

Põrnikas selgitab Nerfipesas juhtunut:
“Alguses olime passiivsed ja siis lõpus muutusime agressiivseks. Umbes nagu Eesti esimeses maailmasõjas.”

*

Helistab Prooton.
“Emme, mul on hea uudis ja halb uudis. Kumba sa enne kuulda tahad?”
“Alusta halvast.”
“Ma uppusin korraks natukene ära…”
“…”
“… aga ma oskan nüüd ilma kätisteta ujuda!”

*

Vestlused lemmiklooma teemal jätkuvad.
Kratt: “Aga miks me ei võiks võtta kuningkobrat?”
Mina: “Mulle ei meeldi maod. Ega ussid. Isegi vihmaussid mitte. Noh, ütleme siis, et ühtegi roomavat elukat meie majja ei tule.”
Kratt: “Isegi mitte beebit? Nemad ju ka roomavad.”

Pingviinidest ja igludest

Sel ajal, kui teised kontserti kirusid, istusin mina lummatult teleri ees, peletasin käte ja jalgadega jõnglasi (ja vahepeal üritasin nende tähelepanu köita, aga Kratt oli hõivatud kääksutatava pilli ja Prooton millegi muuga) ja pühkisin pisaraid. Pärast lahti läinud kirumisest ei saanud ma aru. Või nagu ma hommikul T-le eksalteeritult kätega vehkides seletasin – millest siin aru saada on? Langevad pommid, segadus, killustatus ja majad, milles igal õhtul süttivad tuled. Minu meelest anti üsna hästi edasi nii ajaline mõõde, erinevad murded ja no kümme tugrikut selle eest, et ööbik viipekeeles ka esines. Väga ilus oli. Skandaali võib muidugi ükskõik millest üles korjata, näiteks sellest, et president südamest ei räägi, vaid kõne on ette valmistatud. Oh üllatust, eks ole.

Laupäeva hommikul vaaritasime paanikaliselt teha viineripirukaid, pizzat ja muud nänni, et Põrnika (vt ka: Putukas) sünnipäeva vääriliselt tähistada. Umbes kakskümmen korda jõudsime T-ga selle käigus tülli minna ja uuesti ära leppida. Ilmselt on mingi selline faas. Sünnipäev sai igatahes peetud ja mina sain taas kord aru, et minu närvid on ilmselt permanentselt katki – no ei meeldi mulle näpitavad asjad, mille käigus on oht potentsiaalselt surma saada. Või noh, minu PEAS on oht, et mu lapsed võivad potentsiaalselt surma saada. Vähemalt tõmmati mind vaakumisse. Vaat nii:
edf

Täna hommikul tuli mulle meelde, et Loodusmuuseumis on pingviinide näitus. Viimast päeva. Kogu pere kaas agiteerimine lõppes sellega, et muuseumisse läksime mina, T ja Põrnikas. Kratt jäi üksi koju (ilma telekapuldita) ja Prootoni röövisid kaks mu sõbrannat ära, et tast printsess teha. Laps ise oli sellise asjade käiguga väga rahul. Ja mina sain pingviin olla.

pingviin

Pärast leidsime ühe geopeituse aarde, teist ei leidnud. Prooton jõudis tagasi koju ja poisid ehitasid õues iglu. Mina tahan nüüd magama, aga enne on vaja veel pesu kuivama panna ja Krati saksa keele dialoog pähe õpetada… Oehh. Iglu sai äge.

 

17036928_1361633313857033_564745588_o

Ahvikari

Kratt unustas isa juurde võtmed. Olgu, elame üle. Leppisime kokku, et helistab mulle kui trenn on läbi ja siis ma ütlen, kas saame Prootoni lasteaia juures kokku või ootan ta ära või mis iganes.

Teel lasteaeda tunnen, et telefon vibreerib ja paneb pildi tasku. (Mul on see vana kauga iPhone, mis tibakestki külma ei kannata.) Noh, lasteaias soojas toas proovin uuesti ja voila! pilt taas ees. Helistame. “Aa, aga ma unustasin… ma olen juba koduukse ees, trenn jäi ära.” Juhtnöörin siis last, et kui keegi laseb ta koridoriuksest sisse, siis hüpaku sisse – on vähemalt kuiv ja kiirustan ise Prootonit kiiremini tegema. Prooton läheb selle peale ootuspäraselt närviliseks ja hakkab tegema trikke rohkem, kui viieaastasele ilmtingimata eakohane. Vahepeal küsin korra Paavolt, et kaugel ta… aga Paavo plaan on olla tööl viieni ja siis korjata peale oma laps, et ta meile tuua xboxiga tutvuma ja kassi (Fordi sai eile viis!) sünnipäevatorti sööma.

No anyhow… jõuan mina koju ja vaatan: trepikojas seisab minu enda isiklik Kratt JA Paavo ihuvili. No okei, ju siis koordineerisid ümber, lasen lapsed sisse ja panen lauamängu mängima. Vahepeal helistab lapse ema ja selgub, et laps on jõudnud meie juurde ilma tema või oma isaga konsulteeritamata… või minimaalselt konsulteerides. Aga vähemalt on teada, kus kõik asjaosalised on ja on soe ja kuiv ja nii edasi. Tšill.

Õhtul telefonikõnest vanaemaga selgub, et trenn ei jäänud mitte ära, vaid mu kallis laps otsustas sinna mitte minna. Järgneb dialoog:

“Kratt, asi pole mitte selles, et sa trenni ei läinud…”
“… vaid selles, et ma sulle valetasin.”
“Just, ja seetõttu ei saa sa…”
“… nädala lõpuni Xboxi?”

Nutikad lapsed, pole midagi öelda…

Õnneks kompenseeris selle kõik päeva esimene pool, kus sadas lund ja me läksime kelguga lasteaeda ja mängisime lumesõda ja üleüldse.

Kodu see ei ole koda

Kell on peaaegu neli ja ma saatsin just ära essee, mille pidin ära saatma 8 päeva tagasi. Noh, sai tehtud. Pegasus kappas ja read kirjutasid end ise. Loodan, et õppejõud hindab perutavat Pegasust sama kõrgelt kui mina.

Aga enne kui ma esseed kirjutama hakkasin, oli kodus korraks täielik kodutunne. Need paavianid. Suudavad mõne sekundi isegi vait ja nunnud olla (eriti kui telekast hea multikas on, laupäevaõhtune traditsioon). Ja mul on hea meel, et ma võtsin kaks sekundit selle pildi klõpsamiseks. Poisid on au naturel, Prooton hakkas tavapäraselt edvistama, Fordi ei lase end üldse häirida.

Sest tegelikult on viimased päevad olnud üks pidev ebaõnnestumiste jada… üleeile suutsin ära lõhkuda oma lemmikkausi, Prootoni lemmiktassi ja siis veel ühe keraamilise plaadi. Ahjuroobiga, ärge küsige kuidas – külla tulnud sõbranna küsis, et kas ma olin väga vihane? Üldse polnud vihane, ausalt, kõik juhtus täiesti loomulikku rada pidi. No ja eile õhtul viskas poiste padjasõda maha ühe mu klaaskaussidest ning kohe pärast seda ajas Prooton pildil oleva kassitassi ümber… SEE õnneks ei läinud katki. Killud pidi õnne tooma. Või?

16176760_1329209210432777_1027578852_n