Halva une sünnitis

Minu köök on olnud pea kolm kuud remondis. Sellega on seotud saaga, millest ilmselt siin on parem mitte rääkida, aga kolm kuud olen ma elanud nii, et vesi tuleb vannitoast, nõusid pesen vannis asuvas pesukausis, tööpind on elutoas ja puupliit on mustava augu kõrval seal kus kunagi oli köök. Tagatipuks said otsa pliidipuud, samaaegselt rahaga nagu alati. Korralikult toituda ei saa, pesu käin pesemas töö ja erinevate sõprade juures ning igapäevane logistika on veel kolm korda hullem kui tavaliselt. Puhas ime, et ma üldse veel püsti püsin, sest…

… kogu selle stressi otsa suutsin ma endale skoorida unehäired. Eile boyfriendiga rääkides tabasin end mõttelt, et oh jess – vähemalt olen ma temaga deitimise ja Tanelist lahkumineku taustal suutnud unustada, et selline isik nagu V. üldse kunagi eksisteeris ja ilmselt olen temast üle saanud. Ja siis näen ma unes, et on tantsuklubi ja ta naeratab mulle üle saali ja silitab mu pead, ütleb et ma olen kallis ja räägib kogu grupile loo sellest, kuidas ta läks üksi maamajja elama, toitus sellest mida kätte sai ja kõik pidasid teda surnuks. Amazing. Ärkasin kell 4.

Mõni öö tagasi nägin unes, et olen maal mingil küla jaanitulel või muul sarnasel simmanil ning mind otsib meeleheitlikult taga minu ema, kes on minu peale kohutavalt pahane, aga ei suuda artikuleerida, mis täpselt teda häirib ja lihtsalt röögib mu peale nii kuidas jaksab. Hiljem sai kuidagi selgeks, et kogu küla peab mind alkohoolikuks. Ärkasin kell kaks (!) ja enam magama ei jäänud.

Öö enne seda nägin, et mu taasleitud eluarmastus (või siis mitte päris, aga see on ka juba teine jutt) tunnistas mulle üles, et on tegelikult seksuaalperverdist sarimõrvar ja näitas mulle piltlikult ette, mida ta nende inimestega teeb ja kuhu ta nende laipasid riputab. Ärkasin kell viis, kuid see unenägu on mind nädal aega kummitanud ja ilmselgelt mu alateadvus tahab mulle öelda, et midagi on valesti.

Ma arvan, et mingi hetk ma lihtsalt kukun kokku. Juba praegu on töö juures raske silmi lahti hoida ja üleväsimusest hakkab mu peas ketrama seesama nihe, millest ma ei oska aru saada ja mida ma ei ole osanud veel mitte ühelegi spetsialistile seletada nii, et nad aru saaks. Ma tõusen igal hommikul heameelega (irw, hetkel mitte, aga no nii põhimõtteliselt). Ma naudin seda, kui õues on varahommik ja udu ja linnud laulavad. Ma armastan oma kiiksuga lapsi. Ma armastan oma tööd ja neid lapsi, kes seal on. Mulle meeldib mu kodu (jällegi, mitte hetkel aga nii põhimõtteliselt) ja mul on maailma parimad sõbrad aga kui põhimõtteliselt lõpeb see kõik kunagi surmaga, siis what’s the point?

Ehk siis põhimõtteliselt pole ma oma arengus puberteedist kaugemale jõudnud, ikka otsin elu mõtet ja pole sellele kuigi palju lähemal.

Advertisements

Vastik õnnelik monogaam

Ma ei oska enam blogisse midagi kirjutada. Aga võib-olla peaks harjumuse tekitamiseks lihsalt otsast pihta hakkama?

Veetsin just 11 päeva koos oma uue… ei, vana… see tähendab uusvana. Ühesõnaga. Ma olen nüüd õnnelikus monogaamses suhtes.

There, I said it.

Pärast jõulude paiku taaskohtumist kutsus ta mind reisile kaasa ja see oligi mu masterplan, et okei – käime seal reisil siis ära, niikuinii lähme tülli. 11 päeva, 2x20h reisi, üks põletik ja üks halb kõhubakter (kolm päeva iiveldust, ei ole rase), mitmed sekeldused piiripunktis… ja mitte ühtegi konfliktisituatsiooni.

Teate seda ütlust, et inimene harjub ka poomisega? Noh, minul on esiteks väga raske uskuda, et keegi võiks minusugust käkki üldse armastada. Teiseks on mul väga kummaline suhelda avatult ja intiimselt nii, et mulle vastatakse samaga.

Me nagu päriselt saame kõigest rääkida ja asju konstruktiivselt arutada. Nii et selles mõttes oli reis täiesti edukas. Muus mõttes ka. Temperatuur oli paras, kasse oli piisavalt ja enamuse päevast veetsin lebotades ja raamatut lugedes. Veidike jalutasin ja uurisin ümbrust. Leidsime kolm geopeituse aaret. Seltskonna peamine üritus õnnestus ka suurepäraselt. Mul on nüüd mõnda aega plaanis nautida.

IMG_3844

Asjadest ja inimestest

27867849_1318661858269647_2354153056011842947_n

Aegajalt jagab Word Porn mingeid tsitaate, mille peale mul sügaval sisimas kihvatab. See vist nende edu alus ongi. Ehk siis viimased nädalad olen ma peamiselt tundnud enda sees, kui valus mul selle pärast on, et meil välja ei tulnud, hoolimata sellest, kui palju ma pingutasin. Ja et kõige nõmedam asi maailmas on tülitseda inimesega, kellest sa oled just lahku läinud, edasi täpselt seda sama tüli, mille pärast te lahku läksite. Ja et kuna meil oli koos nii palju toredaid aegu, siis ma juba igatsen teda ja ilmselt hakkan veel rohkem igatsema. Ja et ühest suhtest teise hüpata on katastrofaalne, aga… äkki õnnestub?

See suur, et…

… mida ma olen siis teinud 11. jaanuarist saadik?

Üks laps siin sai kümme. Ma olen piisavalt vana, et olla 10-aastase lapse ema. 10-aastase kes on absoluutselt täiesti imetabane, iseseisev ja intelligentne inimene.

Seoses eelneva sündmusega pidime koos Mariliisiga nuputama välja tordi, mis näeks välja nagu pizza. Great success!

“Kust te nii ägeda tordi saite?”
“Ise tegin.”
Kümnest suust korraga: “VAU!”

Ja siis noh… peamiselt mõtisklen küsimuse üle, kas vana arm ka roostetab ja kui raske on tegelikult võtta hoogu ja teha see otsustav leap of faith ja kuidas leap of faith eesti keeles võiks olla.