Re: kassid ja pusled

Mind tabas siin selline vaatepilt

31466869_1783537794999914_4550708516595171328_n

Advertisements

Küsimuste epideemia

Ma pole vahepeal vist aastaid päriselt kirjutanud. Nüüd näen, et teised muudkui vastavad. Ehk siis kui on midagi, mida te ühelt mitteblogivalt endiselt blogijalt teada tahate, siis siin on see koht. Küsimiseks.

Kodutute kummituste varjupaik

/mul on täna esimene vaba päev üle maeiteamitme nädala, aga töö (st, selle teise töö) tegemise asemel olen pakkinud ja prokrastineerinud/

Jah, pakkinud.

Lahti pakkinud, sest minu eelmises postituses kirjeldatud korteri- ja köögisaaga tipnes sellega, et ühe mitte nii ilusa reede hommikul sain ma teada, et omanik soovib üürilepingu lõpetada ja ühe sellele järgneva mitte nii ilusa nädalavahetuse lõpuks olin ma oma kotid ühes kohas kokku pakkinud ja teise kohta tarinud. Nii et mul on nüüd pinda vähem, üüri maksan rohkem, kogu selle jamaga kaasnesid mitmesugused kulud, mis on mu eelarve miinusesse tõmmanud, minul on endiselt unehäired ja nüüd sai need ka mu vanem laps (“Emme, ma kardan, et me peame siit ka ära kolima!”) ja üleüldse on suhteliselt trööstitu olla.

Ma otsin positiivset nii suure innuga, et pea on paks. Noh, vähemalt on nüüd minuga tagasi mu kass ja vähemalt on uue üürikorteri omanik ääretult lahe inimene (põhimõtteliselt sain groupiet mängida, sest allkirjastasin üürilepingu ühe oma lemmikbändi liikmega), aga

Aga, aga aga.

Aga.

Põhimõtteliselt on jälle see koht, kus ma pean ära otsustama, kes ma siis olen ja millisena ma oma elu järgmised kümme aastat näen. Kümme aastat on see tärmin, mil lapsed lõpetavad põhikooli ja mu elu ei sõltu enam nende koolikohast ja teise lapsevanema soovidest. Praegu sõltub, üsna suurel määral, seega tundub ääretult loogiline valida uus elukoht laste kooli lähedale AGA paraku on sealkandis ainult ja ainult paneelmajad, mis ei ole absoluutselt mu esimene valik. Ma olen ikkagi sisimas see boheem ja hipi, kellele päriselt meeldib hommikul vara tõusta, ahi kütte panna ja puupliidi peal erinevaid hautisi hautada. Nii et nüüd ma ei tea. Kogu see olukord on mind isegi nii läbi kloppinud, et mul on tunne, nagu peaksin iseendast loobuma selleks, et normaalselt elada saada ilma mingi pideva draamata. Koliks sinna mäele, hangiks kodulähedase töökoha ja veedaks järgmised kümme aastat vaikuses, rahus ja rutiinis.

Ainult, et i’d rather not do that.

Halva une sünnitis

Minu köök on olnud pea kolm kuud remondis. Sellega on seotud saaga, millest ilmselt siin on parem mitte rääkida, aga kolm kuud olen ma elanud nii, et vesi tuleb vannitoast, nõusid pesen vannis asuvas pesukausis, tööpind on elutoas ja puupliit on mustava augu kõrval seal kus kunagi oli köök. Tagatipuks said otsa pliidipuud, samaaegselt rahaga nagu alati. Korralikult toituda ei saa, pesu käin pesemas töö ja erinevate sõprade juures ning igapäevane logistika on veel kolm korda hullem kui tavaliselt. Puhas ime, et ma üldse veel püsti püsin, sest…

… kogu selle stressi otsa suutsin ma endale skoorida unehäired. Eile boyfriendiga rääkides tabasin end mõttelt, et oh jess – vähemalt olen ma temaga deitimise ja Tanelist lahkumineku taustal suutnud unustada, et selline isik nagu V. üldse kunagi eksisteeris ja ilmselt olen temast üle saanud. Ja siis näen ma unes, et on tantsuklubi ja ta naeratab mulle üle saali ja silitab mu pead, ütleb et ma olen kallis ja räägib kogu grupile loo sellest, kuidas ta läks üksi maamajja elama, toitus sellest mida kätte sai ja kõik pidasid teda surnuks. Amazing. Ärkasin kell 4.

Mõni öö tagasi nägin unes, et olen maal mingil küla jaanitulel või muul sarnasel simmanil ning mind otsib meeleheitlikult taga minu ema, kes on minu peale kohutavalt pahane, aga ei suuda artikuleerida, mis täpselt teda häirib ja lihtsalt röögib mu peale nii kuidas jaksab. Hiljem sai kuidagi selgeks, et kogu küla peab mind alkohoolikuks. Ärkasin kell kaks (!) ja enam magama ei jäänud.

Öö enne seda nägin, et mu taasleitud eluarmastus (või siis mitte päris, aga see on ka juba teine jutt) tunnistas mulle üles, et on tegelikult seksuaalperverdist sarimõrvar ja näitas mulle piltlikult ette, mida ta nende inimestega teeb ja kuhu ta nende laipasid riputab. Ärkasin kell viis, kuid see unenägu on mind nädal aega kummitanud ja ilmselgelt mu alateadvus tahab mulle öelda, et midagi on valesti.

Ma arvan, et mingi hetk ma lihtsalt kukun kokku. Juba praegu on töö juures raske silmi lahti hoida ja üleväsimusest hakkab mu peas ketrama seesama nihe, millest ma ei oska aru saada ja mida ma ei ole osanud veel mitte ühelegi spetsialistile seletada nii, et nad aru saaks. Ma tõusen igal hommikul heameelega (irw, hetkel mitte, aga no nii põhimõtteliselt). Ma naudin seda, kui õues on varahommik ja udu ja linnud laulavad. Ma armastan oma kiiksuga lapsi. Ma armastan oma tööd ja neid lapsi, kes seal on. Mulle meeldib mu kodu (jällegi, mitte hetkel aga nii põhimõtteliselt) ja mul on maailma parimad sõbrad aga kui põhimõtteliselt lõpeb see kõik kunagi surmaga, siis what’s the point?

Ehk siis põhimõtteliselt pole ma oma arengus puberteedist kaugemale jõudnud, ikka otsin elu mõtet ja pole sellele kuigi palju lähemal.

Vastik õnnelik monogaam

Ma ei oska enam blogisse midagi kirjutada. Aga võib-olla peaks harjumuse tekitamiseks lihsalt otsast pihta hakkama?

Veetsin just 11 päeva koos oma uue… ei, vana… see tähendab uusvana. Ühesõnaga. Ma olen nüüd õnnelikus monogaamses suhtes.

There, I said it.

Pärast jõulude paiku taaskohtumist kutsus ta mind reisile kaasa ja see oligi mu masterplan, et okei – käime seal reisil siis ära, niikuinii lähme tülli. 11 päeva, 2x20h reisi, üks põletik ja üks halb kõhubakter (kolm päeva iiveldust, ei ole rase), mitmed sekeldused piiripunktis… ja mitte ühtegi konfliktisituatsiooni.

Teate seda ütlust, et inimene harjub ka poomisega? Noh, minul on esiteks väga raske uskuda, et keegi võiks minusugust käkki üldse armastada. Teiseks on mul väga kummaline suhelda avatult ja intiimselt nii, et mulle vastatakse samaga.

Me nagu päriselt saame kõigest rääkida ja asju konstruktiivselt arutada. Nii et selles mõttes oli reis täiesti edukas. Muus mõttes ka. Temperatuur oli paras, kasse oli piisavalt ja enamuse päevast veetsin lebotades ja raamatut lugedes. Veidike jalutasin ja uurisin ümbrust. Leidsime kolm geopeituse aaret. Seltskonna peamine üritus õnnestus ka suurepäraselt. Mul on nüüd mõnda aega plaanis nautida.

IMG_3844