Kaitstud: Nuuskmõmmiku tagasitulek

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Nagu kaks tilka vett

Hakkasin lõpuks lugema Daniel Glattaueri “Hea põhjatuule vastu”, mida juba ammu lugemise väljakutse grupis märkasin. Juba kuueteistkümnendal leheküljel panin raamatu käest, sest sisu hakkas natuke liiga palju mu oma elu meenutama.

Me loome teineteisest virtuaalseid fantaasiakujusid, valmistame illusoorseid fantoompilte. Me esitame küsimusi, mille võlu seisneb selles, et need ei saa vastuseid. Jah, me muudame selle spordiks: äratada teise uudishimu ja seda muudkui õhutada, samas kui me seda kategooriliselt ei rahulda. Me püüame lugeda ridade vahelt, sõnade vahelt, varsti juba tähtede vahelt. Me üritame kramplikult teist õigesti paika panna. Ja samal ajal peame hoolikalt meeles, et me endast midagi olulist ei reedaks.

“Meeldima, meeldima, meeldima… kas see on tõesti nii tähtis?”
“Jah, see on ülimalt tähtis. Vähemalt minu jaoks, härra Moraaliteoloog. Mulle meeldib 1) meeldimist leida ja 2) meeldida.”
“Kas sellest ei piisa, kui te 3) iseendale meeldite?”
“Ei, selleks olen ma liiga nõudlik.”

Kas tervislik koola on olemas?

/Eriti irooniline on kirjutada seda postitust, olles ise parasjagu kõhugripis. Lastega tegelejate kutsehaigus, reedel sain ühe palavikus nunnuka koju saata, nüüd värisen ise külmavärinates teki all ja palun taevast, et oksendama ei hakkaks. Selline isutekitaja siis. Aga…/

Ühel õhtul kui ma parasjagu tegin oma mugavustoitu chilli con carnet, helistati ukse alt, et mulle toodi juua. Aga mitte alkoholi, vaid hoopistükkis Green Colat.

IMG_1153-3.jpg

Jõime need purgid siis ära. Mina olen isiklikult alati urisenud selle haibi peale, et “ostke suhkruvaba koolat, see on tervislikum” – nii light kui zero maitsevad lihtsalt rõvedalt (hee, koolaspets räägib – tegelikult joon ma seda nii harva kui võimalik) ja kui natukene asjaga kursis olla, ega siis aspartaam suhkrust parem pole. Steeviaga, mida siin magustamiseks kasutatud on, on aga lugu nii, et osad tunnetavad maitset ja teised mitte.

Mulle steeviaga koola maitses. Külas olnud sõprade jaoks oli okei – R kommenteeris, et sama maitsega mis teised aga K jaoks oli plussiks see, et suhu ei tekkinud vastikut keemilist kihti, mis Zero puhul (aspartaamiga) teemaks on. Taneli lakooniline kommentaar sisaldas lausekatkendit “noh, kui saunas õlut ei ole ja see asi on külm, siis võib juua küll…”

IMG_1131-2

Teiseks testgrupiks olid lapsed. Kratt on koolis saanud põhjaliku tervisliku toitumise alase koolituse ja teab, et see jook ei ole tervislik. Proovima ta siiski soostus ja pärast esimest lonksu kiitis taevani… noh, ma siiski usun, et tavalist koolat oleks ta samamoodi kiitnud. Prooton ootuspäraselt jõi ja nõudis veel, tervislikkuse temaatika pole temas veel nii palju muljeid tekitanud. Ehk siis: ma usun, et koolale on palju alternatiive. Vesi näiteks või kodukootud õunamahl. Aga kui ikkagi jube koolapähkli- ja kokalehemaitse isu on, siis pigem ostaks Green Colat kui tavalist.

Huvitava nüansina võib veel ära mainida, et lisaks sellele, et jook on steeviaga magustatud, on selles kasutatud röstimata ehk rohelisi kohviubasid. Green Cola ei sisalda aspartaami, säilitusaineid ega fosforhapet. Kes tahab ise juurde lugeda, saab seda teha siin. Osta saab Stockmannist, Regaliast, Tallinna Kaubamajast, Tartu Kaubamajast, Comarketitest ja Limest.