Rubriik: väike päike
Ootab armastus
Neljapäev, 27.06
Imetabane rong Viljandi suunal. Leppisime Kessuga kokku, et ostame esimese klassi piletid – siis on istekoht kindel. Tegelikult poleks seda vaja olnud, sest rong oli suht tühi. Igatahes oli NII MÕNUS kaks tundi ajada juttu ilma, et ükski segav faktor (loe: laps) midagi vahepeal nõuaks. Viljandis suundusin kohe Mammi aeda, pärast seda oli plaanis avamiskontsert. Aias olid aga mingid keegid juba ees, seega jõudsin kohale umbes-täpselt avamise lõpuks. Pärast avamist sai vaadatud natuke Tbilisit, aga kuna jõudis kohale Folgi Traditsiooniline Vihm ja minu vastav varustus oli Taneli käes, siis pagesin Mammi aeda tagasi. Valdav osa seltskonnast oli juba kohal ning juba mõne minuti pärast jõudis Tanel ka – Untsakatele läksime igatahes juba koos. Minu suurest sõjaväe vihmakeebist sai vihmakatus viiele inimesele ja natuke sai tantsida ka. Pärast oli plaan minna Nano Stern Triot kuulama, aga selle asemel sattusin hoopis Elof ja Wambergit kuulama, mis ei olnud ka mitte paha plaan, ainult et Nano Stern jäigi selle folgi käigus nägemata. Kiirelt Mammi aiast läbi ja oligi kord suursündmuse – pillide duelli – käes. Seal sain võdiseda ja üritada mitte oksendada, sest kui on üks lugu, mis minus halvima välja toob, on see parmupillihullus ja kuna üks võistlevatest pillidest oli parmupill, siis meisterjaanist ma ei pääsenud… Poole duelli pealt pugesin mina ära autosse magama, Tanel pidas natukene kauem vastu. See oli ka viimane öö, kui ma magada sain :D
Reede, 28.07
Tanel kadus ära Härmooniku telki ja andis mule soovituse Rüüti kuulama minna, mida ma ilma soovituseta ei oleks kunagi teinud, aga nüüd jäid “Kadakad” kummitama ja Rüüdi plaati tahan kindlasti.
Pärast Rüüti suundusin “Alguses oli Alle-aa” ettevõtmisele, mis andis minu jaoks ühe Folgi parema kogemuse. Minu jaoks oli folk üsna pikka aega Oort, aga pärast Sünteri Sassi surma… ja see oli nii nii ilus, kuidas laval laulid ja Sass kõneles videos. Lummav, absoluutselt täiesti lummavalt ilus ja hea ja võttis kokku kõik selle, mis folgis minu jaoks on. Aga pärast seda lasin jalga ka, kohe selline tunne oli, et ei taha siia midagi peale kogeda ja siis sattusingi esimest korda tünnisauna mitmete alasti inimestega. Seltskonnaga üritasime käia veel mingil (absoluutselt ei mäleta, kuigi olin täiesti kaine) kontserdil, aga kuna mul seal flippis korraks ära, siis läksin minema ja – siis tuli selle folgi kõige kummalisem lugu – lugesin telgis hommikuni raamatut. Ehk siis “Eleanor Oliphant is completely fine” peab olema midagi erilist, kui ma eelistasin seda kõigele muule.
Laupäev, 29.07
Olin maganud vist tunnikese ja tugevas raamatupohmakas, aga lõpuks suutsin end kiige avamisele motiveerida. Oli äge ja sai laulda, pärast seda algas üsna varsti Ro:toro. Edasi on mingi hägu, ilmselt hängisin pillilaadal koos Taneliga natuke ja natuke hängisin teiste inimestega ja mingi hetk vaatasin, et ohoo – Kairi Look on Viljandis ja otsib seltsi ja meie deidi ajal hakkas parasjagu üllatusesinema Trad. Attack. Mitte, et ma nende muusikast väga peaks, aga kontseptsioon on äge ja kaasa laulda sai ka. Pärast karjusin end Fanfaari saatel hingetuks ja tantsisin higiseks ja siis avastasin, et auto koos mu soojade riietega on kadunud. Mõtlesin, et poen korraks magamiskotti, kuniks need tagasi jõuavad ja… magasin A-Wa maha. Mis on hea, sest kui ma poleks seal kohal kolm tundi maganud, siis poleks ma üle elanud Untsakaid ja tantsuklubi, poleks saanud Taneliga tantsida, poleks peale tantsu läinud tünnisauna vedelema, poleks tünnisaunast läinud jalutama ja sattunud peale sellele imelisele päikesetõusule, poleks puhunud pasunat, poleks teinud pilti, poleks sõitnud autoga, poleks käinud hommikul kell kuus ujumas ja pärast seda Mammi juures kohvi joonud… sõnaga: sel öösel me ei maganud. Ja see oli kõige, kõige lummavam öö mu elus.
Pühapäev, 30.07
Pärast mõningast kudemist omas mahlas ja Heiki toodud šampuses pugesin tuletõrjehoovi eelmisel õhtul tantsuks mänginud ungarlasi vaatama, ülikõvad olid! Lisaks sattusin juhuslikult kokku Minni ja co-ga, kellelt sebisin ööseks küüdi… Rõugesse. Ungarlastelt jooksime Aivoga koos Fanfaarile, sealt napilt-napilt aita Jan Blake’i kuulama. Lummav, vaadake ise:
Pärast seda läksin Mammi aeda, nutsin Karujänese õlal, pakkisin asjad ja sättisin end Puuluubile, sest noh… saate aru: kõikidest maailma instrumentidest võtavad need mehed HIIU KANDLE ja SAAVAD SELLEGA KOGU RAHVA TANTSUPLATSILE. No ei ole teist sellist asja. Aga pärast kolme lisalugu tulid Minni ja Maali ja… kell kaks öösel pugesin ma oma Prootoni kaissu. Oleks te näinud hommikul seda rõõmu.
Folk 2017.
Ootab armastus.
Väga palju uusi tulevasi sõpru ja teadmine, et mul on maailma parim mees.
Aitäh.
Mida teha Rõuges?
Tänan taevaseid jõude, et mina ei pea oma päritolu häbenema. Jah, sündisin ja kasvasin väikeses kohas, mis on viimase kümne aastaga nii palju arenenud, et mul on selle üle siiralt hea meel. Ootan seda aega, mil pensionipõlves (või keskeakriisi veerel, noh kui lapsed on 18 täis) sinna tagasi kolida saan.
Hetke atraktsioon number üks on ilmselt Pesapuu vaatetorn. Vana puust torn mädanes maha ja selle asemele sündis selline iludus. Torn on parajalt hirmus, vähemalt minusugusele foobikule – peaks olema oma 30 meetriga Võrumaa kõrgeim. Vaatetornidega on tavaliselt nii, et vaade on ainult päeval. Pesapuu läheb aga pimedas põlema, nii et isegi raske on otsustada, kas ilusam on vaade päevasel ajal või torn ise pimeduses. Päeval on aga torni kõrval avatud Rõuge Maanaiste Seltsi müügipunkt, kus nende ja ka teiste käsitööliste toodangut imetleda saab. Muuhulgas minu ema kootud vaipasid.
Kõige kõrgemast tornist võib liikuda edasi läbi Ööbikuoru kõige sügavama järveni. Kui ma eelmisel aastal käisin, siis oli see matkarada küll üsna unarusse jäetud, aga saab hakkama. Kui järvele on tiir peale tehtud, siis jõuate Saarsilla talukohvikusse kust sain mina oma töökasvatuse – päevad möödusid kartuleid koorides ja nõusid pestes. Mirjam teeb imehästi süüa! Edasi on juba valikute küsimus – minna vaadata üle koolimaja ja kirik ning liikuda edasi Haanja poole, või siis sõita teisele poole Sännasse. Kindlasti on ka palju kohti, mis on viimasel ajal tekkinud ja mida ma lihtsalt soovitada ei oska. Aa, minu kodumaja jääb kohviku ja kiriku vahele ja seda on võimatu märgata ja terve suve olen ma seal, nii et… ;)
Tõotab tulla põnev semester
“Hold your horses” sõnas kursaõde, kui ma irisesin, et kõiki aineid ei saa veel õpingukavasse lisada. Mul on lihtsalt nii hea meel, et see sügissemester läbi sai. Õppeavade muutumisega tekkis nii palju segadust, et eelmisel semestril oli ainult üks aine, mis mulle tõsiselt meeldis. Selles sain ka A. Kahes aines kukkusin läbi ja ühe sain D, nii et supernaisest on asi kaugel AGA kevadsemester, mm.
Tõlkepoeetikat lähen teist korda kuulama, kuna eelmisel kevadel väsisin ära ja sõitsin maale ja siis jäi hindeline töö esitamata. Psühholingvistika võib olla väga põnev… aga võib ka mitte olla, sõltuvalt sellest, kuidas seda serveeritakse. Igasugused psühholoogiaga ja ajuga seonduvad ained mulle üldiselt meeldivad. Tõlketehnika on puhtalt praktilise väärtusega aine – toimub Päris Tõlkebüroos, nii et saab näha ka seda köögipoolt ja kirjastamise alused ning ilukirjandusliku teksti toimetamine ei ole meile kohustuslik, aga selle peale kogu kursus kiljus vaimustusest ja otsustasime kollektiivselt vabaainena ära teha. Trükikoja külastus, kirjastuste külastused, päris tekstide toimetamine… no mida sa veel tahad?
Magistritöö… oeh. Mul on hea teema, aga teoreetilist materjali on null ja juhendajaga ka natuke kehvasti. Vähemalt sain jõulujärgsel ajal ühe kontakti, kes mind ehk natukene edasi aitab.
Kodu see ei ole koda
Kell on peaaegu neli ja ma saatsin just ära essee, mille pidin ära saatma 8 päeva tagasi. Noh, sai tehtud. Pegasus kappas ja read kirjutasid end ise. Loodan, et õppejõud hindab perutavat Pegasust sama kõrgelt kui mina.
Aga enne kui ma esseed kirjutama hakkasin, oli kodus korraks täielik kodutunne. Need paavianid. Suudavad mõne sekundi isegi vait ja nunnud olla (eriti kui telekast hea multikas on, laupäevaõhtune traditsioon). Ja mul on hea meel, et ma võtsin kaks sekundit selle pildi klõpsamiseks. Poisid on au naturel, Prooton hakkas tavapäraselt edvistama, Fordi ei lase end üldse häirida.
Sest tegelikult on viimased päevad olnud üks pidev ebaõnnestumiste jada… üleeile suutsin ära lõhkuda oma lemmikkausi, Prootoni lemmiktassi ja siis veel ühe keraamilise plaadi. Ahjuroobiga, ärge küsige kuidas – külla tulnud sõbranna küsis, et kas ma olin väga vihane? Üldse polnud vihane, ausalt, kõik juhtus täiesti loomulikku rada pidi. No ja eile õhtul viskas poiste padjasõda maha ühe mu klaaskaussidest ning kohe pärast seda ajas Prooton pildil oleva kassitassi ümber… SEE õnneks ei läinud katki. Killud pidi õnne tooma. Või?
Superwoman, cryable. 