Kuidas Stewart mind mõnitada sai

Ütleme nii, et see semester pole olnud just kergemate killast. Õppekava muudatuste tõttu on olnud palju segadust, ümbertõstmisi ja ümberarvestamisi ja mida iganes muud veel. Igatahes pidin ma ära tegema aine “Suulise tõlke alused”. Polnud probleemi, sest kui sa oled seisnud puberteedieas klassi ees ja rääkinud neile seksist, siis peale seda tulgu või veeuputus… või midagi.

Aga vot päev enne eksamit lõi närvi sisse. Eriti, kui ma sain teada, et üheks eksamineerijaks ja kõnepidajaks on Comedy Estonia Stewart. Jalad värisesid ja hommikul enne eksamit olin ma 100% kindel, et helistan kuhugi ja ütlen et ma olen haige või jäin bussi alla või midagi. Asja ei teinud paremaks see, et ma sellest bussist, mille alla ma tahtsin jääda, hoopistükkis maha jäin ja lõpuks eksamiruumi üsna hingetuna viimasel hetkel jõudsin.

Tahvli peal oli ähvardav kiri “Do not laugh during the exam!” ja Stewart pakkus välja, et räägib Venemaa sisepoliitikast. Alatu tõuk, eelmises loengus oli õppejõud küsinud, mis teemadel me end kõige ebakindlamalt tunneme. Õnneks suutsin säilitada närvi ja vastasin külma kalanäoga, et fain – ära ainult Berliinist räägi. Stewart ütles et tegi nalja, aga Berliin on plaanis küll – kuidas ma sellesse suhtun? Ütlesin, et ok ja istusin maha ja tõmbasin välja oma spetsiaalse suuliseks tõlkeks mõeldud märkmeploki. Sealt vaatas mulle vastu see:

15658894_1302217553131943_652479074_o

Surusin mõlemapoolsed hambad põskedesse ja sain tõlkega üle ootuste hästi hakkama. Pärast minema hakates koperdasin tooli otsa ja oleks peaaegu kukkunud, ütlesin komisjonile et ma pole kunagi nii närvis olnud, kui praegu. “Tõsi ka?” imestasid nad. “Välja igatahes ei paistnud.”

Kodus maandusin mõnusalt arvuti taha ja hakkasin Stewartit stalkima, ühte või teist pilti kommenteerides. Peagi sain vastukommentaari: mina tean su hinnet, sa ise ei tea!

Stewart on äge. Sellel aastal pole enam ühtegi eksamit. Ja kauni joonistuse au kuulub Prootonile, kes nüüd lõpuks, viieaastasena, on avastanud enda jaoks joonistamise. Küll minu koolitarvetega, aga ehk toob mingi punase kuhvtiga vana talle oma märkmikud ja pliiatsid.

Vägivallatu suhtlemine

Natukene olen sel semestril kooli ka jõudnud. Täna räägiti sellisest toredast raamatust nagu “Vägivallatu suhtlemine”. Mõtlesin siis mina koju jõudes, et katsetaks praktikas ära. Olin eile palunud Paavol voodipesu ära vahetada, aga see oli siiamaani tegemata ja minu antud lina vedeles elutoas.

Esiteks ütle, mida sa näed. “Ma näen siin voodilina.”
Pahur vaikus.
Teiseks selgita, mida sa tunned. “Ma tunnen end petetuna.”
Pahur vaikus.
Kolmandaks ütle, mida sa vajad. “Ma tahan magada puhaste linade vahel.”
Pahur mees läheb ja paneb lina voodisse.

Paar tundi hiljem astun sisse magamistuppa ja ohkan. Alustan uuesti:
“Ma näen siin ilma tekikotita tekki.”
Mees hakkab naerma.

Paistab, et edasi tuleb ikka vägivaldselt suhelda.

domestic

Mu elu on lõpuks täiuslik

Tegin selle power through mida ma nii kaua edasi lükkasin ja saatsin ära seminaritöö, mille oleks pidanud esitama 20. juunil. Tagasisidet veel ei ole, aga kuna ma midagi enam teha niikuinii ei saa, siis sellega on korras.

Kirjutasin õppejõule teise järeltöö osas, mille oleks samuti pidanud esitama juunis. Küsisin kas saan selle aine kevadel uuesti võtta. Vastus oli selline, et mul õppejõu ees häbi ja piinlik (sest tegu on mu lemmikõppejõuga), aga taas kord – midagi teha ma niikuinii ei saa, seega diilin sellega kevadel.

Tõlkisin ära ökopoodi saabunud uued tooted. Välja arvatud üks pisiasi, kavatsen sellega nüüd detsembrini pausi teha.

Täna otsustasin, et lihtsalt tuimalt ei lähe kooli, vaid võtan ette ja hakkan lõpuks tõlkima seda raamatut, mille tähtaeg on esimesel detsembril. Ehk siis – “meil on veini, me mängime malet” asemel saan öelda, et mul on veini ja ma tõlgin raamatut. Lõpuks ometi.

 

Tõlkemagister koostab õppekava

Isik M: ma tahaks sisulisi aineid
Isik M: mitte “mu ema pliiats on sinine”
mina: sinine värv väljendab su ema emotsionaalselt meeleseisundit, seda sügise tumedat tüünust, mis annab kergeid vihjeid tulevasele paradigma muutusele narratiivi sees

Hariduslikud erivajadused

… ehk siis mõni inimene tahab päriselt ka õppida, mitte ei käi koolis vaid paberi pärast.

Teadupärast lahkneb meie õppekava eraldi ilukirjanduse tõlkeks ja tarbetõlkeks. Suur osa aineid kükitavad samas õppekava moodulis valikaine nime all, neil on lihtsalt taga kirjas, kummale suunale see mõeldud on. Võtta võib aga mõlemast ja keegi ei kobise. Sel semestril aga puhkavad mitte üks, vaid KAKS ilukirjanduse ainete peamist õppejõudu ja seega on valik napp, kui mitte olematu. Ehk siis üsna olematu. Ainuke normaalne aine tundub olevat humanitaarteaduste metodoloogia, aga see on neljapäeva õhtuti 18-20 ja mul on siiski mingid lapsed.

Põhimõtteliselt on valikuteks teha oma punktid ära suvalise saastaga (valides selle järgi millisel õppejõul on kõige lihtsamad nõudmised) või siis ei tee kolm kuud sittagi. Ja mõlemad sakivad, sest ma nii väga ootasin seda kooli ja ootasin just luuletõlke, draamatõlke ja psühholingvistika tõttu, millest ma nüüd ilma jään. Paberi saan, aga ma päriselt ka ei läinud kooli paberi pärast ja mul on seni olnud just nende kahe puhkava õppejõu ainetes ülimalt fun, põnev ja ka hariv. Pask noh.

Ainuke mõistlik lahendus tundub hetkel kogu kursusega akadeemiline võtta ja oodata paremate päevade saabumist.

/saate aru, kui vaevatud ma olen, ma blogin koolist mitte süstavõistlustest või mudaaugu tiigimuusikast/