Pieces of You

you’ve been my lover my corner stone
you’re the best friend that i’ve ever known
this wind keeps me saint and home
My love you Baby now..

Ma olen alati mõelnud selle üle, et mis siis ikkagi on armastuse ja sõpruse vahe ja enne Paavot olin ma kaljukindlal veendumusel, et armastus tabab nagu Soome puss. Tuleb äkitselt ja nii ongi, kõik on korraga selge ja juuksed lehvivad päikeseloojangusse ja nii edasi.

T-ga* oli teisiti. Me olime sõbrad, head sõbrad ja oleme siiani. Lihtsalt kuidagi… hiilis sinna juurde midagi muud ja mu silmad läksid imestusest sama suureks, nagu sellel kassil kui ma avastasin, et jah – see on see inimene, kelle kõrval ma tahan igal hommikul ärgata ja igal õhtul magama minna ja kelle pisikesi tükke ma armastan nii, et nendest saab kokku üks terve inimene.

Ka mina ei tea, kuhu päris täpselt tõmmata seda terve mõistuse piiri. Ma olen elu jooksul andnud ilmselt kümneid lubadusi stiilis “ma kunagi ei” ja olen oma sõnu söönud rohkem kui korra. No ja kui ma nüüd ütlen, et inimesed peavad teineteist täiustama ja tervikuks tegema, siis hüppab kuskilt välja mõni hobipsühholoog ütlema, et “eieiei, sa pead ikka ISE olema”. Peangi. Ja enamjaolt olengi, aga mul on kõike seda kergem olla koos temaga. Ma olen temalt nii palju õppinud. Õppinud puhkama ja tegema igasuguseid hulle asju. Ja loodetavasti on tema õppinud, et igapäevane kodune ja pereelu ei olegi nii katastroofiliselt igav ja rutiinne ja isegi igaõhtustel unejuttudel ja “maeitaha”-virinatel on oma võlu. Sõltub, kuidas vaadata.

Sõnaga jah, see laul võtab minu jaoks kokku mingi armastuseessentsi.

you told me you thought that I’ll think you’re strange
there’ll things about you that you’ll want to change
but these are all the little pieces of you that I love

*jah, Paavot pole mul kunagi olnud. Aprill! :)

Kuidas Prooton trollima õppis

Väike ülienergiline Prooton alustas sügisest OMATsirkuse akrobaatika trennis. Talle väga meeldib ja minu meelest sobib ka, kuna nad niikuini armastavad puude otsas ronida ja muidu turnida, siis las õpivad seda järelvalve all. Trenni valides vaatasin ka oma tunniplaani ja teisipäeviti kell kuus paistis päris mõnus tühi auk olevat. Oligi. Kuniks tuli uudis, et üks aine algab poolest novembrist ja hakkab toimuma teisipäeviti 16-20.

Ausalt, ilma autota ja olukorras, kus lapsi tuleb jagada mitme linnaosa vahel, on igapäevane logistika isegi paras p*se. Lisada sinna nüüd see, et ma pean samaaegselt olema koolis ja last trenni transportimas, aju ikka üsnagi huugas, enne kui ma jõudsin lahendusele, et Paavo peab sel perioodil Prootoni transaga ise hakkama saigi.

Ja saigi. Viie kreemisaia meetodil. Ehk siis iganädalane dialoog lasteaias oli:

“MIKS SINA TULID, MA TAHTSIN ET EMME TULEKS!”
Väike paus ja siis leebemalt:
“Aga kas sa kreemisaia tõid?”
“Tõin.”
“Oh, äge, mitu sa tõid?”
“Kolm.”
“AGA MA EI TAHTNUD KOLM, MA TAHTSIN JU VIIS.”
Väike paus ja siis leebemalt:
“Aga kas ma tohin need kohe ära süüa?”
“Ei, sööme pärast trenni.”
“AGA MA TAHAN KOHE!”

Ja nii edasi. Igatahes trennis nad said käidud, kreemisaiad trennisõbranna Sädega jagatud ja kõik oli okidoki. Järjepidavalt küsis Paavo lapselt, mida trennis täna ka tehti ja sai alati ühesuguse lakoonilise vastuse: “Tireleid!”

Kuniks eile ronis see pisike pruunisilmne nähvits mulle sülle ja sosistas:
“Tead. Ma olen mitu kuud sind ja onu Paavot petnud. Me teeme trennis muud ka, kui tireleid! Trapetsil ja… aga ära talle ütle, see on saladus!”

Kuidas ma Paavot kurja madratsi käest päästsin

Meie voodi andis otsad juba pikemat aega tagasi. Külgmine raam paindus peaaegu pooleks ja enne, kui te arvate sama, mis kõik mu roppsuudest sõbrad, siis ei – see ei olnud paaristöö tagajärg, vaid üks meist astus voodile, et kapi otsast matkavarustust kätte saada ja sinna ta läks. Ilmselgelt universumi vihje öelda, et matkavarustuse jaoks on vaja paremat kohta. Paavo nutika poisina parandas voodi ära sellega, et nihutas sinna alla posu raamatuid, aga ma ei tea kas mu varbad on harkis või on mul neid kuus – igatahes mina tagusin pidevalt oma varbaid vastu seda kuhja ja lõpuks sai mul siiber ning otsustasin voodi koost lahti võtta.

Tehtud – mõeldud. Upitasime veel madratsi seina najale, et saaks korra voodi alt ka puhtaks teha ja Paavo arvas, et nüüd on hea hetk selg vastu madratsit toetada ja natuke tahvlis tuhnida. Mina läks raami teise tuppa transama ja mässasin lapsi magama panna ja pesin köögis nõusid ja… korraga tegi mu telefon tirlimpsti.

“Ma ei saa välja. Kas sa palun tuleks ja tõstaks natuke madratsit?”

Kortsutasin kulmu, läksin vaatama ja tõepoolest – üle suure ja tugeva Paavo laius suur ja lai madrats. Kui olin naermise lõpetanud, upitasin selle püsti ja mees pääses taas vabadusse.

Aga muidu – meil on voodiotsad (ja katkine raam) üle, kui keegi soovib. Parandada ausalt ei näe mõtet, ma pigem mõtlen mõne muu põneva aseme peale.

Vägivallatu suhtlemine

Natukene olen sel semestril kooli ka jõudnud. Täna räägiti sellisest toredast raamatust nagu “Vägivallatu suhtlemine”. Mõtlesin siis mina koju jõudes, et katsetaks praktikas ära. Olin eile palunud Paavol voodipesu ära vahetada, aga see oli siiamaani tegemata ja minu antud lina vedeles elutoas.

Esiteks ütle, mida sa näed. “Ma näen siin voodilina.”
Pahur vaikus.
Teiseks selgita, mida sa tunned. “Ma tunnen end petetuna.”
Pahur vaikus.
Kolmandaks ütle, mida sa vajad. “Ma tahan magada puhaste linade vahel.”
Pahur mees läheb ja paneb lina voodisse.

Paar tundi hiljem astun sisse magamistuppa ja ohkan. Alustan uuesti:
“Ma näen siin ilma tekikotita tekki.”
Mees hakkab naerma.

Paistab, et edasi tuleb ikka vägivaldselt suhelda.

domestic