Põhikooli Murphy

Kui ma palun harjutuse kirjalikult vihikusse teha, karjub terve klass üksmeelselt:”Eiiiiiiii, pole vaja, me teeme suuliselt!” ja kui ma kontrolltöösse selle harjutuse sisse võtan, on nad kõik üksmeelel, et pole seda kunagi näinudki.

Vähemalt on üksmeelne klass.

To-do

Tänase päeva plaan nägi ette eelmise nädala tegemata töid. Näis, palju ma hommikus valmis saan.

Töökavad:

6bc
7b
7c

8b
8c
9cd klassid
koduõpe M.
koduõpe O.
koduõpe P.
koduõpe T.

Kontrolltööd parandada:

7b
7c
8b
8c

9cd

Vihikud parandada:

7c

Tunnid ette valmistada:

9cd
6bc

Vaadata:

Superstaari

Action is satisfaction!

Edit: no krt, veel on ju…

7b tunnikontrollid

Järeltööd koostada:

seitsmes klass
kaheksas klass

Nojah, niipalju siis tänaseks. Kõige rohkem sõidab ikkagi seljas endale antud lubadus enne keskkööd magama saada :D

Ööd, mu kallid. Ööd on siin mustad.

“Sõbrad on reanimatsioon.”

Pole midagi öelda.

Viimased kaks päeva olen ma peamiselt nutnud ja maganud. Ja sinna vahepeale eriti väljuhäälsest käratsenud. Umbes viis tundi telefoniga rääkinud.

Kui ma homme tööle lähen, siis need väiksed värdjad ju tunnetavad ju kohe, et midagi on valesti. Kindlasti nad leiavad midagi, mille kallal norida.

Ma vihkan, kui mult nõutakse asju, mida ma ei oska. Ma pole ju õppinud, aga kui mul see töökoht on, siis peaks ju suutma. Ikka on tegemata ja ikka ma väldin juhtkonda ja võibolla ei saa ma Berliini, sest ma ei saa vahu päevi.

Lisaks nägin ma öösel unes koshmaari sellest, kuidas ma alles lennujaama jõudes avastasin, et mul on kaasas vana pass, mis enam aastaid ei kehti.

Ma ei taha Tallinna. Ma ei taha uusi tuttavaid, ausõna. Karupoeg, Murju ja Liina on minu isiklik väike reanimatsioonibrigaad, ausalt. Tahan Tartut. Tartu tänavaid ja vaikust ja kirge, mida keegi peale minu minu moodi ei taipa.

Need sajad minutid telefonis ei too teda päriselt mulle lähemale.

Tahan kaissu.

Kass lakub pisarad ära.

Ma ei ole täna vist mitte midagi söönud. Ma magasin 16 tundi järjest. Ma tahan ära.

Ja tema ütleb, et ma olen egoist…

Pirnipuu

Mul on kotis mõned õunad. – I would have bag is many apples.

She become fond of the nature. – Ta tuli loodusfondi.

Beatrix Potter was fond of animals. – Beatrix Potter leiti loomade juurest.

Mu isa viib need heategevuskauplustesse. – Father takes them to reality shops.

Palun loputa seda purki veel üks kord. – Please recycle this jar one more time.

Osa B: Kuidas on inglise keeles “kirjelda”?

  1. discribe
  2. discrabe
  3. discrime
  4. recite
  5. disrive
  6. discrive
  7. discrinte

Teie valik? :D
je suis nul. says:
see “I would have bag” on isegi andekam kui babysitter = istuv peebi
Kadri says:
:D

Little Earthquakes

10 minutit tagasi imetlesin oma kahte magavat meest – Allan ja Kurnjäuskas tema peal (otse loomulikult) keras (nagu õige kass kunagi). Pugesin ka voodisse sooja ning automaatselt võtsid mind üks kätepaar ja kolm käppa kaissu. Kahelt poolt korraga.

Eile õhtul võitsin võidujooksu ajaga ning jõudsin kodust raudteejaama 13 minutiga. Hüppasin veel sulguvate uste vahelt sisse, aga jõudsin. Aga muidu… oli eilne päev tööl üks nendest, kui tahaks päeva lõpetada ühe a4 formaadis paberiga ning esitada lahkumisavalduse. Ma ei jõua! Andke andeks, aga ma ei jõua olla ideaalne ning parandada 120 õpilase töid ühe pärastlõunaga. Ning andke andeks – minu perset jääbki torkima (8 kl väljend) see, kui minu tunnis puudumistõendeid võltsitakse või omavahel suitsupakke vahetatakse. No ja torgibki, see on minu töö. Et torgiks. Aga ma ei suuda.

Loll lugu on see, et õpilased on väga tundlikult. Nad tajuvad ära, kui on muidu ka kehv ja energiavaba päev ning närivad seda rohkem. Igast otsast. Aga miks ei tohi tunnis mobiiltelefoniga rääkida? Aga miks me peame vahetunniks klassist välja minema? Aga miks te ikkagi neid töid ära ei paranda? Aga mille eest ma märtsi alguses kahe sain? Aga miks kahtesid järele teha ei saa? (Mhm, nad tahavad mu peale haridusministeeriumisse kaebama minna – just need, kes saavad töös 50st punktist kolm, siis õpivad vastused pähe ning teevad ilusasti veerandi lõpus nelja peale. Ning siis, kui ma tööd olen muutnud, karjuvad, et AAAAAAAAAAGA õpetaja! selliseid lauseid meil ju ei olnud!)

Noh ja pärast kogu seda käkki olen ma üksainus suur sidrun. Ning kui siis tuleb üks imearmas Allan, kes hõikab telefoni, et muuuuusi! Nüüd lähme autoorienteeruma!… siis tahaks ma esimesel hetkel otsa ringi pöörata ning endale mõne vanniga massaazhi oskava mehe otsida.

Õnneks, õnneks andsin ma siiski alla ning veetsin oma õhtu autoga mööda linna kihutades, välja hüpates, pilti tehes, sisse hüpates, betoonposti otsas olevat korvpallilauda otsides, mudasse astudes, Koplis ja Kalamajas konnates ja noh – see tavapärane. Ja Allaniga mitte rääkides, sest ma olin endiselt tige ning sisimas veendunud, et on ebaaus mind niiviisi enda hobidesse nakatada.

Nüüd on mul kahju. Sest ma olen viimaste päevade jooksul isegi liiga mitu korda idioot olnud ja vaielnud asjade pärast, mis pole vaidlemist väärt ja mõnest asjast valesti aru saanud. Teate ju küll, et peksa saanud koer tõmbab saba jalge vahele, kui käe tõstad. Nii minagi – kui jutt minu meelest puudutab mõnd minu nõrka kohta, siis panen kohe ukse lukku ja kukun aknast sajatama. Ma ei taha uuesti haiget saada. Ja ma ei oska arvestada sellega, et tõepoolest on tegemist inimesega, kellele minu huvid on sama tähtsad, kui enda omad. Kellega mul on meie huvid, meie elu, meie kodu.

Ma tahaks temaga nii väga olla koos mõnel normaalsel päeval, mitte nädalavahetustel ja vabadel päevadel. Vaadata, kas ja kuidas mu närv pärast tööpäeva teise inimese seltskonnas käitub ja ööseks kaissu saada. Seda hakkan ma täna igatsema, sest see kätepaar, mis mind kaisus hoidis, on varsti juba Tallinnas.

Anna mulle andeks, et ma vahel idioot olen. Palun. Ma ei jõua olla ideaalne. Aga sina minu jaoks oled ju.