Reedest reedeni läbi rahakoti

11.10

Eelmisel reedel oli mul deit, Tartus. Sinna sõitsin bussiga (10,20) ja kuna deidi olemus nõudis, siis kasutasin ka taksot (3,40). Samal ajal, kui mina deidile sõitsin, sõitis mu poeg taksoga muusikakoolist trenni (4, iganädalane kulu aga summa varieerub).

12.10

Laupäeval tulin Tartust rongiga tagasi, kuna mul ühtegi paberpiletit ei ole ja pangaväljavõte ei näita, siis eeldan, et ostsin pileti Elroni kaardile (11,25). Mul oli idee fix käia Rimis ja osta spagetikõrvitsat, aga Rimis ei olnud spagetikõrvitsat… küll aga oli neid võrrrrratult küpsed mangod. Ostsin siis neid ja lisaks hapukurki (4,10). Siis tuli kõne, et A. on taas kiirabiga haiglasse viidud ja lapsed tulevad koju. Tegin läätsepada, lapsed seda ei puutunud. Ilmselt sõid midagi muud. Ilmselt külmkapis olevat jäätist.

13.10

Pühapäeva hommikul käisin mina kõigepealt poes (12,44) ja pakendiprügi viimas, Prooton tegi sel ajal pannkoogitaigna. Sõime pannkooke singi ja juustuga ning siis läksin Prootoniga kinno uut Pettsoni filmi vaatama (9,60). Üüüülihea oli! Prooton naeris südamest ja mina kõkutasin ka kaasa, aga ega Pettsoni ja Finduse puhul ju teisiti ei saagi. Raamatut oli natuke muudetud ja mugandatud (voodi ei teinudki põmps-plinn…), aga väga nunnu siiski.

Peale kino seiklesime läbi pirukapoe (2,0) ehituspoodi. Olen jõudnud arusaamisele, et mul tuleb Prootoni toa remondiga siiski ise hakkama saada ja siis lisaks arusaamisele, et kuna ma ei tea täpselt kuidas see käib ja mida ma ostma pean, siis läheb kogu see lõbu võrratult kalliks. Pika pusimise peale sain välja valitud mingid värvirullid ja teleskoopvarre lae värvimiseks (21,10).

Kodus oli nälga ja igavusse suremas Kratt…. aga ta vist suri rahulikult nälga ja igavusse edasi, sest midagi spetsiaalset süüa ma enam ei teinud ja õhtu kulus Prootoniga kardinapuud värvidest. Lippasin korra veel kiirelt pakiautomaadi juurde, tõin ära ühe Raamatuvahetuse raamatu (2,19) ja panin ise posti MTÜ Tehnikaringlusele mõeldud vanad seadmed (3,99).

14.10

Tööl 07:30 – 18:00. Teise sõime õpetaja murdis käeluu ja asendasin teda paar päeva. Rühm on nunnu, õpetaja abiga oleme sõpsid ja kõik ja kena, ainult et ma ei olnud valmistunud pikaks päevaks ja õhtul oma rühmas olles oli selline tunne, et lihtsalt suren kohe… nälga. Lõpuks pääsesin, tulin koju, tegin praekartuleid singi ja sibulaga (üle hulga aja midagi, mida mõlemad lapsed sõid!) ja kuna reklaamis oli, et Selveris on mingitel asjadel soodukad, siis läksin sinna neid otsima. Soodukaga asju ei saanud, küll aga ostsin uued hambaharjad, lastele kindad, mingeid koolitarbeid ja enne jõulu vaja olevat nänni, nii et arve oli lõpuks 39,10. Kodus ei olnudki muud, kui Pädington ja magama.

15.10

Tööl 07:30 – 18:00. Seekord olin valmistunud ja mul oli maailma parim idee võtta tööle kaasa kotike omatehtud müslit. Päästis päeva ja ilmselt päästab edaspidigi. Õhtul oli mu ainus mõte vein, seega tellisin kolm pizzat ja haarasin need kaasa. Installisin Kratile lapsejälgimisäpi ja siis veetsime perekondlikult aega vaadates, kuidas ta üritab sellest läbi häkkida. Ilmselt kustusin seriaali vaadates.

16.10

Tööle JÄLLE 07:30. Ütlen ausalt, et kolmapäeva hommikuks oli mul tunne, et ma ei taha, ma ei suuda, ma ei… aga kohale ma ennast vedasin ja päev iseenesest oli tore. Prooton käis klassiga NUKUs Momot vaatamas, minul oli kolmapäevaks hambaarstiaeg, aga selle ma tühistasin ära, sest ma lihtsalt ei suutnud. Peale tööd tulin koju ja… nope, ei tulnud koju – läksin hoopis kuu aega tagasi kohale jõudnud tapeedile järgi ja kuna tapeedisalongi kõrval oli Humana, siis olin sunnitud (eksole) sinna ka sisse astuma ja kurat, läks natuke lappama. Sain üliseksika musta kleidi, mugavad teksad, saapad kleidi juurde ja botased igapäevaseks käimiseks (kokku 22). Kodus tegin kanakarrit kuskussiga, see Prootonile isegi maitses. Telc käis läbi ja andis mulle remondi osas veidike nõu.

Bf-ga oli plaan, et lähme KUMUsse dokumentaali vaatama, aga ta ei saanud töö tõttu Tartust tulema. Õhtul oli Krati kitarrikontsert ja paras paanika, sest mina nagu omast arust leppisin lapsega kokku, et ta trenni ei lähe (sest siis ei jõua kontserdile), aga laps läks siiski trenni ja telefon oli väljas ja kontserdini umbes miinus kümme minutit aega. Jõudsime ilusasti siiski, kutsusin sõbranna ka kaasa ja nii äge oli vahelduseks teise täiskasvanud inimesega ka suhelda. Kratt vaeseke oli muidugi surmväsinud ja üdini endast väljunud, lisaks ka seetõttu, et tuleb vaheaeg ja mul on plaanis nad vaheajaks maale pagendada…

17.10

Tööle, oh üllatust, kell 7:30. Müsli päästis päeva, lastega oli spordipäev. Sain õppealajuhatajalt ja direktorilt kõigepealt laita (päevikute analüüsid) ja siis kiita (spordipäev). Päeva tegevused ei olnud mul eriti läbi mõeldud, aga imporovisatsioon töötas väga hästi ja sain nad kõik kenasti kaasa. Väga äge oli. Pärast tööd põgenesin kohe, käisin Rimis kassiliiva otsimas (muud ka, kokku 21,99). Kodus kõigepealt surin, siis tegin Krati tellimusel makarone juustuga ja endale ning Prootonile jääkidest saiavormi. Mul oli kaks surnud pirni, kaks surnud banaani ja purk peaaegu surnud kirsivormi, lõpptulemus oli ülihea. Annan talle andeks isegi selle, et ta mu varba ära kõrvetas. Paar tundi kraapisin Liisa Tulviku laivi saatel tapeeti, siis ära magama.

18.10

Täna on reede. Ma ei pea minema tööle kell 07:30 ja saan istuda siin ja seda postitust kirjutada. Tööl olen kuueni, ega peale seda midagi suuremat plaanis ei olegi. Võiks-peaks koristama läbu koomale ja ehk homme hommikuks asju pakkima, sest kõigepealt on “kuusikute” pildistamine, siis buss või rong Tartusse, kerge Aura ja/või Ahhaa ja siis maale edasi.

 

Iseseisvumine

Kratiga oli see kõik kuidagi palju lihtsam. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma ei osanud karta, oli ta vanaemal rohkem käpa või on Prooton lihtsalt täiesti ootuspäraselt tema ise ja tal on pea laiali otsas. Igatahes on need esimesed koolinädalad olnud üdini väsitavad ja seda kõigile asjaosalistele. Prooton on kaks korda pikas päevas magama jäänud ja akrobaatikatrennist pidime lihtsalt loobuma, kuna see logistika oleks liiga keeruline. Kunagi läheb aga logistika lihtsamaks, täna hommikul läksid nad kooli juba koos.

41492876_1865502690212418_1526332455311638528_n

Eile õhtul aga mängis mu sõbranna Mary Poppinsit ja mingil hetkel adusin ma, et kell on seitse, kõigil on kõik õpitud, kotid on koos, tuba korras, MU KAKS LAST MÄNGIVAD KAHEKESI MALET ja mina võin vabalt oma teist tööd teha. Mida ma muidugi ei teinud, vaid kudesin niisama, aga… Kratt on minust mööda kasvamas. Käis suvel sukeldumas, oskab Rubiku kuubikut kokku panna ja eile õhtul oli päriselt kannatlik ja õpetas Prootonit, kuidas malemäng käib. Ja lasi tal paar korda võita. Ma olen nii uhke selle üle, millised inimesed neist saavad.

Pirnipuu

“Emme, vaata, sa ju teed alati neid toite kapsast, mis mulle ei meeldi… kapsasuppi ja…”
“Nii?”
“Tead, sa pead kooli kokkade käest nõu küsima. Täna oli koolis kapsasupp, mida ma sõin!”

*

“Emme, milline kunst tänapäeval popp on? Kas selline, et maal on nagu foto või sellised noh… kritseldused?”

*

Vaatame Prootiniga trollimultikat. Prooton selgitab:
“Aga nad armuvad ja siis neist saavad kuningas ja kuninganna!”
“Kas sina ka armud?”
“Ma olen juba armunud! Mul on (võtab näpud appi) gaziljon meest. Ja neid tuleb järjest juurde!”

*

Kratt: “Emme, mul on tekkinud teatud kahtlused, et ma võin olla vampiir.”
Mina: “??”
Kratt: “Noh, mulle üldse ei meeldi küüslauk, aga mulle maitseb verivorst.”
/me rullub bussi nr 33 põrandal naerust.
Kratt: “??”

*

“Aga emme, mul on ikka veel nii vähe subscribejaid. Teised koolis vaatavad, et ma olen mingi algaja youtuber!”
“Jah. Nuub.”
Laps vaatab mind, aukartus silmis: “Ma ei teadnudki, et emad selliseid sõnu teavad…”

*

Laps on minusse nii lugemiskiiruses kui ka paanikaosakonna suuruses:
“Emme, ma loen liiga kiiresti! Äkki see on mingi haigus?”

*

Prootoni tähtsaid küsimusi:
“Emme, kas süda on meie keha juht või on see aju?”

*

Kahe lapse pealekorje erinevatest punktidest ebaõnnestus ja taas pidin kasutama Taxify teenuseid. Taksos arendasid mu kallid jõmpsikad meeldivat sotsiaalset vestlust:
Prooton: mäletad seda korda, kui sa telekat vaatasid ja ma su üleni kinni teipisin, nii et sa üldse liigutada ei saanud?
Kratt: muidugi mäletan, mul on pildid ka! Emme, tahad näha?
Mina muigan, et selline see pereelu on, mispeale taksojuht naaldub minu poole ja sosistab: “Mul on neid neli.”

*

Sarjast “põdur laps üksi kodus”.
Mina: “Ma pean nüüd tööle minema, tulen kas kell kolm või kell viis.”
Ekraani mattunud laps: “Ära üldse muretse, võid kell kuus või seitse ka tulla.”

Jõuan tagasi kell pool neli. Lapsel on silmad arvuti ees juba pahupidi. Küsin:
“Kas sa oled kogu selle aja videosid vaadanud?”
“Ma jään sulle selle vastuse võlgu,” kostab diplomaatiline reageering.

*

“Kui mina oleks universumi direktor, siis ma leiutaks sellise seadeldise, mis lapsi kaks minutit vait hoiab.”
Prooton: “Aga see on ju juba leiutatud. Teip.”

*

Sõit-sõit kahe üleväsinud ja üliaktiivse lapsega maale. Prooton:
“Emme, millal me kohale jõuame?”
“Siis, kui sa vait suudad olla.”
Nuttes: “Mitte kunagi…”

*

Teen pasteedisaia või ja kurgiga. Ahjualune seisab kõrval, käsi pikal:
“Ma tahan sedasama saia, mida teie sööte. Ainult ilma pasteedi ja kurgita.”

*

Kratt tahab teha õunapirukat. Ütlen, et teeme siis, kui kodutööd on tehtud. Aega on kella kolmeni, sest siis hakkan trenni minema.
“Aga ma ei jõua!”
“Jõuad küll, kui sa kohe tegema hakkad.”
/Stseen, kordub, intervallidega./
“Aga ma ei jõua!”
“No siis ei jõua, siis ei tee pirukat.”
“Jah ja siis elad sina selle süütundega, et sina teed trenni ja laps on kodus näljas.”

Pean siia lõppu panema pildi sellest, kuidas ma Eriti Entusiastlikud Lapsed loomaaeda viisin. Tegelikult neile meeldis.

23157120_1608120742541621_4480322844004191291_o

Ladu

Seoses sügise saabumisega (ja, andke andeks, ilmad on juba sügiseselt karged ning ööd pimedad) on tekkinud tarvidus üles otsida soojemad riided. Seega meenutab meie kodu hetkel pigem mingit poolenisti unarusse jäetud laohoonet, kus ma viimased kaks päeva kaevanud olen.

On riidekappidest välja kistud riided, mille osas ma veel seisukohta ei oma.

On Prootonile liiga väikesed riided, mis ootavad järgmise neiu omaks saamist.

On Kratile liiga väikesed riided, mis ootavad järgmise noormehe omaks saamist.

On sellised väikseks jäänud riided, mis enam minu kaudu kellegi omaks ei saa, aga leiavad koha uuskasutuses.

On ka selliseid riideid, mis lähevad selgelt prügisse.

On riided, mis ma olen enda salakapist välja korjanud, et Prootoni kappi tõsta.

On riided, mis on Prootonile niivõrd suured, et lähevad veel ühe neiu kasutusse.

On elemente, mida minul on hulgi, aga mida tuleb lastele issi juurde juurde viia.

Ja siis on veel sügistalvised riided, mütsid-sallid, jalanõud…

Pirnipuu

Tants ümber toidulaua. Kratt näeb, kuidas ma panen söögi sisse sibulat ja porgandit:
“Sa tahad, et ma surnuks nälgiks! Sa üritad mind lastekodusse saata!”
Stseen 20 minutit hiljem:
“Ah, need on hoopis nuudlid? Miks sa ei öelnud!”
Veel kaks minutit hiljem: “Need ei maitse mulle. Need pole armastusega tehtud.”
Veel kaks minutit hiljem tuleb Kratt, kahvel käes ja sööb panni tühjaks.

*

“Emme. Sa hakkad vanaks jääma. Sul on juba… üks… kaks… kolm… VIIS kortsu. Aga ära muretse, need on väikesed.”

*

Möödume kapsapõllust. Mina:
“Ma pole kunagi näinud nii palju kapsaid.”
“Jah, mõtle kui palju hapukapsast sellest saaks või…”
“…või seda kapsahautist, mis sul senini (kaks nädalat – toim.) töö juures külmkapis on?”
Tanel kogub end kaks sekundit.
“Siil, kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled õel?”
Hääl tagaistmelt: “Minu emme ei ole õel, minu emme on täitsa kena! Isegi mu sõbrad on seda öelnud!”

*

“Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan vanaema juurde puhkama.”
“Puhkama? Pärast nelja päeva puhkust?”
“See pole olnud puhkus! Ainult pikad autosõidud. Mul on jalad jumala krampis!”

*

Põrnikas selgitab Nerfipesas juhtunut:
“Alguses olime passiivsed ja siis lõpus muutusime agressiivseks. Umbes nagu Eesti esimeses maailmasõjas.”

*

Helistab Prooton.
“Emme, mul on hea uudis ja halb uudis. Kumba sa enne kuulda tahad?”
“Alusta halvast.”
“Ma uppusin korraks natukene ära…”
“…”
“… aga ma oskan nüüd ilma kätisteta ujuda!”

*

Vestlused lemmiklooma teemal jätkuvad.
Kratt: “Aga miks me ei võiks võtta kuningkobrat?”
Mina: “Mulle ei meeldi maod. Ega ussid. Isegi vihmaussid mitte. Noh, ütleme siis, et ühtegi roomavat elukat meie majja ei tule.”
Kratt: “Isegi mitte beebit? Nemad ju ka roomavad.”