Armas härra Jumal

… palun teeme nüüd nii, et selleks aastaks on matustega ühel pool, eks?

Vähemalt on mu viimane mälestus vanaemast meie suvine kokkutulek, kus ta tantsis koos meie kõigiga. Ega’s 95 eluaastat, 4 last, 12 lapselast ja 18 lapselapselast pole naljaasi.

40

Meie mõnus nädalavahetus lõppes kalmistul hauaplatsi korda sättides.

Mõneti oli see sümboolne – see hotellipuhkus pidigi olema Taavi kingitus mulle ja Paavole ja peamiselt Paavole kõige selle eest, mis ta teinud. Ja siis korraga teda enam polnud ja meie olime neljakesi surnuaial.

Mõelge – sa pole isegi mitte veel kolmkümmend ja sätid oma sõbra jaoks hauaplatsi korda.

Kui ma midagi sellest õppisin siis seda, et surm tuleb alati väga väga ootamatult.
Et ma olen nii õnnelik lihtsalt selle pärast, et mu inimesed olemas on ja et ta minuga on.
Et võibolla pidi Taavi surm pidi meile õpetama, kuidas ka kõige kallima inimese kaotus on üleelatav. Sõna otseses mõttes üleelatav… sa ei saa sellest üle, sa ei unusta ära aga sa suudad edasi funktsioneerida.
Et leinavale inimesele ei olegi midagi öelda, mis teda päriselt lohutaks.
“Aga mida sa ise ütleks, kui kellegi teisega nii juhtuks?”
“Ei midagi muud, kui et… mul on nii kahju / anna teada, kui sa midagi vajad / ma olen mõttes sinuga.”

Ma saan nüüd aru, kuidas need mõttessinugaolemised võivad kuhjuda ja kogu olemise ära lämmatada, aga midagi muud ei ole ka öelda.
Et hea on, kui on inimesed, kellega saab sellest vabalt rääkida ja ei pea põdema valede mõtete, tegude või sõnade pärast.
Et elada tuleb, mitte hallitada.
Et töö ei ole elu, vaid elu on sinu inimesed.
Need töid täis päevad ja need saunad, need peod ja üritused ja salaja aidas peetud tähtsad kõnelused. Need ööd ja hommikukalli ja hommikukohv ja see naeratus.

Tavaliselt öeldakse, et inimene elab edasi oma lastes, aga mul on tunne, et Taavi elab edasi oma isas.
Ta isa silmad naeratasid täpselt sama moodi. Isegi kalmistul, kus me kohmetult natuke nalja tegime, sest noh… meie seltskond ei oska teistmoodi. Ja ta isa silmad naeratasid ja ma nägin neis Taavit.

Sel hetkel tuli natukene rahu.

ain’t no sunshine when he’s gone

Kui ma möödunud nädala algul kurtsin, et kõik on nii pekkis – tööd on nii palju ja raha on nii vähe ja üleüldse… siis ei teadnud ma veel, et nädal lõppeb lähedase sõbra surmateatega.

See vahepealne nädal oli täis nii mitmesuguseid emotsioone, et ma isegi ei oska. Ma olen olnud šokis, vihane, kurb, šokis, õnnelik, kurb. Peamiselt siiski tunnetanud, kui suur tühik võib ühest inimesest maha jääda. Ja ma tahtsin sellest kirjutada aga ei tahtnud sellest kirjutada, sest tema lähedaste jaoks on see tühik veel suurem ja seda, kuidas see valu saab olla veel suurem… ma mõtlen ja siis ma isegi ei taha seda ette kujutada.

Kui ta ise oleks saanud valida, siis oleks ta ilmselt valinud midagi niisugust – minna noorelt ja õnnelikuna. Mulle tundub, et ta elas nii hästi, et midagi ei jäänud ütlemata. Minul üks asi jäi.

Aitäh.

Kuidas muffinitest karask saab

Luba lastele, et küpsetad õhtul muffineid. Seejärel istu nendega kella üheksani mänguväljakul ja unusta muffiniplaan ära senikauaks, kui lapsed juba ise ütlevad, et tahaks nüüd magama minna aga kus muffinid on?

Seejärel saadab rongaema seitsmeaastase nurgapoest keefiri tooma, sest häguselt on meeles, et retseptis oli vist keefir. Võibolla ei olnud ka, täpselt ei mäleta.

Seitsmeaastane toob, uhkena nagu kukk, paki petti. “Emme, tead, seal ei olnud keefiri ja siis ma mõtlesin, et pett on natuke nagu keefir. On ju?”

Laste raske ülesanne täidetud saab ise hakata toimetama. Lükka võsukesed multika ette ja vali kauss. Siis ürita meelde tuletada retsepti. Ei tule. Jääb juhuse hooleks. Vahusta kaks viimast muna ja leia viimasest saiakeseteost üle jäänud kaneeli-suhkru segu. Lisa see munadele ja vaata, kuidas segu tumepruuniks lägaks moondub. Otsi küpsetuspulbrit.

Sulata või, lase sel jahtuda. Seni korise põrandal ja ägise, et tegelikult ÜLDSE ei taha neid muffineid teha, tahaks magama aga peab ahju sisse lülitama.

Ära lülita ahju sisse, tee tainast edasi. Lisa suvalises vahekorras pett, küpsetuspulber, jahu, siis täisterajahu, siis kastanijahu, siis veel jahu. Sega.

Avasta, et ahi ei ole sees. Lülita sisse.

Avasta, et sul ei ole kodus muffinivorme ja võta suvaline ahjupann. Lükka segu külma ahju, pane lapsed magama ja mine voodisse surema, sest kell on saanud pool üksteist.

Söö karaskilaadset toodet.

Pildil on kolmeaastane, kes ei lutsi pöialt.

eilutsi

Originaalretsept (üritasin teha rabarbrimuffineid)

5 dl jahu
3 tl küpsetuspulbrit
4 sl kiirkaerahelbeid
4 dl suhkrut
4 muna
200g võid
2 dl piima või hapupiima või keefiri (hapendatud annavad hea vungi neile)
soovi korral 3 dl marju vms

Sega ühes anumas kuivained ja teises klopi kokku leige sulavõi, ja toasoe piim ja munad, sega kõik segamini.Küpseta 225 juures 15 min.