Pirnipuu

“Emme, vaata, sa ju teed alati neid toite kapsast, mis mulle ei meeldi… kapsasuppi ja…”
“Nii?”
“Tead, sa pead kooli kokkade käest nõu küsima. Täna oli koolis kapsasupp, mida ma sõin!”

*

“Emme, milline kunst tänapäeval popp on? Kas selline, et maal on nagu foto või sellised noh… kritseldused?”

*

Vaatame Prootiniga trollimultikat. Prooton selgitab:
“Aga nad armuvad ja siis neist saavad kuningas ja kuninganna!”
“Kas sina ka armud?”
“Ma olen juba armunud! Mul on (võtab näpud appi) gaziljon meest. Ja neid tuleb järjest juurde!”

*

Kratt: “Emme, mul on tekkinud teatud kahtlused, et ma võin olla vampiir.”
Mina: “??”
Kratt: “Noh, mulle üldse ei meeldi küüslauk, aga mulle maitseb verivorst.”
/me rullub bussi nr 33 põrandal naerust.
Kratt: “??”

*

“Aga emme, mul on ikka veel nii vähe subscribejaid. Teised koolis vaatavad, et ma olen mingi algaja youtuber!”
“Jah. Nuub.”
Laps vaatab mind, aukartus silmis: “Ma ei teadnudki, et emad selliseid sõnu teavad…”

*

Laps on minusse nii lugemiskiiruses kui ka paanikaosakonna suuruses:
“Emme, ma loen liiga kiiresti! Äkki see on mingi haigus?”

*

Prootoni tähtsaid küsimusi:
“Emme, kas süda on meie keha juht või on see aju?”

*

Kahe lapse pealekorje erinevatest punktidest ebaõnnestus ja taas pidin kasutama Taxify teenuseid. Taksos arendasid mu kallid jõmpsikad meeldivat sotsiaalset vestlust:
Prooton: mäletad seda korda, kui sa telekat vaatasid ja ma su üleni kinni teipisin, nii et sa üldse liigutada ei saanud?
Kratt: muidugi mäletan, mul on pildid ka! Emme, tahad näha?
Mina muigan, et selline see pereelu on, mispeale taksojuht naaldub minu poole ja sosistab: “Mul on neid neli.”

*

Sarjast “põdur laps üksi kodus”.
Mina: “Ma pean nüüd tööle minema, tulen kas kell kolm või kell viis.”
Ekraani mattunud laps: “Ära üldse muretse, võid kell kuus või seitse ka tulla.”

Jõuan tagasi kell pool neli. Lapsel on silmad arvuti ees juba pahupidi. Küsin:
“Kas sa oled kogu selle aja videosid vaadanud?”
“Ma jään sulle selle vastuse võlgu,” kostab diplomaatiline reageering.

*

“Kui mina oleks universumi direktor, siis ma leiutaks sellise seadeldise, mis lapsi kaks minutit vait hoiab.”
Prooton: “Aga see on ju juba leiutatud. Teip.”

*

Sõit-sõit kahe üleväsinud ja üliaktiivse lapsega maale. Prooton:
“Emme, millal me kohale jõuame?”
“Siis, kui sa vait suudad olla.”
Nuttes: “Mitte kunagi…”

*

Teen pasteedisaia või ja kurgiga. Ahjualune seisab kõrval, käsi pikal:
“Ma tahan sedasama saia, mida teie sööte. Ainult ilma pasteedi ja kurgita.”

*

Kratt tahab teha õunapirukat. Ütlen, et teeme siis, kui kodutööd on tehtud. Aega on kella kolmeni, sest siis hakkan trenni minema.
“Aga ma ei jõua!”
“Jõuad küll, kui sa kohe tegema hakkad.”
/Stseen, kordub, intervallidega./
“Aga ma ei jõua!”
“No siis ei jõua, siis ei tee pirukat.”
“Jah ja siis elad sina selle süütundega, et sina teed trenni ja laps on kodus näljas.”

Pean siia lõppu panema pildi sellest, kuidas ma Eriti Entusiastlikud Lapsed loomaaeda viisin. Tegelikult neile meeldis.

23157120_1608120742541621_4480322844004191291_o

Ladu

Seoses sügise saabumisega (ja, andke andeks, ilmad on juba sügiseselt karged ning ööd pimedad) on tekkinud tarvidus üles otsida soojemad riided. Seega meenutab meie kodu hetkel pigem mingit poolenisti unarusse jäetud laohoonet, kus ma viimased kaks päeva kaevanud olen.

On riidekappidest välja kistud riided, mille osas ma veel seisukohta ei oma.

On Prootonile liiga väikesed riided, mis ootavad järgmise neiu omaks saamist.

On Kratile liiga väikesed riided, mis ootavad järgmise noormehe omaks saamist.

On sellised väikseks jäänud riided, mis enam minu kaudu kellegi omaks ei saa, aga leiavad koha uuskasutuses.

On ka selliseid riideid, mis lähevad selgelt prügisse.

On riided, mis ma olen enda salakapist välja korjanud, et Prootoni kappi tõsta.

On riided, mis on Prootonile niivõrd suured, et lähevad veel ühe neiu kasutusse.

On elemente, mida minul on hulgi, aga mida tuleb lastele issi juurde juurde viia.

Ja siis on veel sügistalvised riided, mütsid-sallid, jalanõud…

Pirnipuu

Tants ümber toidulaua. Kratt näeb, kuidas ma panen söögi sisse sibulat ja porgandit:
“Sa tahad, et ma surnuks nälgiks! Sa üritad mind lastekodusse saata!”
Stseen 20 minutit hiljem:
“Ah, need on hoopis nuudlid? Miks sa ei öelnud!”
Veel kaks minutit hiljem: “Need ei maitse mulle. Need pole armastusega tehtud.”
Veel kaks minutit hiljem tuleb Kratt, kahvel käes ja sööb panni tühjaks.

*

“Emme. Sa hakkad vanaks jääma. Sul on juba… üks… kaks… kolm… VIIS kortsu. Aga ära muretse, need on väikesed.”

*

Möödume kapsapõllust. Mina:
“Ma pole kunagi näinud nii palju kapsaid.”
“Jah, mõtle kui palju hapukapsast sellest saaks või…”
“…või seda kapsahautist, mis sul senini (kaks nädalat – toim.) töö juures külmkapis on?”
Tanel kogub end kaks sekundit.
“Siil, kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled õel?”
Hääl tagaistmelt: “Minu emme ei ole õel, minu emme on täitsa kena! Isegi mu sõbrad on seda öelnud!”

*

“Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan vanaema juurde puhkama.”
“Puhkama? Pärast nelja päeva puhkust?”
“See pole olnud puhkus! Ainult pikad autosõidud. Mul on jalad jumala krampis!”

*

Põrnikas selgitab Nerfipesas juhtunut:
“Alguses olime passiivsed ja siis lõpus muutusime agressiivseks. Umbes nagu Eesti esimeses maailmasõjas.”

*

Helistab Prooton.
“Emme, mul on hea uudis ja halb uudis. Kumba sa enne kuulda tahad?”
“Alusta halvast.”
“Ma uppusin korraks natukene ära…”
“…”
“… aga ma oskan nüüd ilma kätisteta ujuda!”

*

Vestlused lemmiklooma teemal jätkuvad.
Kratt: “Aga miks me ei võiks võtta kuningkobrat?”
Mina: “Mulle ei meeldi maod. Ega ussid. Isegi vihmaussid mitte. Noh, ütleme siis, et ühtegi roomavat elukat meie majja ei tule.”
Kratt: “Isegi mitte beebit? Nemad ju ka roomavad.”