Aitab mööda saata öö

Vast kella poole kaheteist paiku eile hilisõhtul kostis toast, kus pidid magama lapsed, karjatus: “Emme, tule ruttu siia! RUTTU! Mul on sind kohe vaja.” Kuna need kohesed vajadused hõlmavad endas tavaliselt kavalat naeratust kirjaga “pissihäda, kohe vaja kommi, unustasin hambad pesta, ei taha tuttu jms”, siis ma üleliia ei kiirustanud aga põhjust oli.

Nimelt jõudsin mina astuda elutuppa, kui ma nägin okset lendamas laias kaares üle terve ruumi. Lapsd olid OK, välja arvata paanika selle üle, et kassiga on kohe vaja minna loomaarsti juurde ja ta ju sureb ära ja miks ta nii palju oksendab. Kass aga… see kass oli oksendanud oma lemmikkohast kapi otsast ALLA täis terve põranda ja diivani ja noh, natuke kapi otsa ka. Just for fun.

Õnneks tõttas appi sõber Muprhy ja teatas, et kass on oksendanud just sel hetkel, kui kodust on otsas KÕIK paberkäterätid, taskurätid ja WC-paber, nii et ma sain rahulikult keset elutuba nutta, lapsi rahustada ja oodata, millal Paavo poest paberiga tagasi jõuab.

Karvapall oli umbes rusikasuurune. Kass on terve, tänan küsimast.

IMG_1042[1]