Segadus

Erilist korraarmastust ei ole minus kunagi olnud. Ei teagi, milles asi – loomupärases laiskuses, töökasvatuse puudumises või hootises depressioonis. Steriilsust ma ei hinda, meeldivadki sellised asjadega üleküvaud boho-pesad rohkem, kui skandinaavia valge. No ja lisaks lapsed, eks. Kuigi ma olen mõttes ja Facebookis liitunud minimalistide grupiga ja ENDAL mul asju ei olegi eriti palju, siis kitsaskohtadeks on:

1. laste riided, mis on Allaniga kahepeale ja a-la-ti tuleb ühetl või teiselt poolt hädakarje “kuule appi, jäta mulle lasteaeda plika särke / poisi pükse”. Ainsad esemed mis EI rända, on pidžaamad, kuigi plika viimati tuli issi juurest Krati pidžaamapluus seljas.
2. selle kõige suurema lapse, ehk siis Paavo matka-, töö-jms kaheldava väärtusega varandus. Muu hulgas nt. miski, mis meenutas räbaldunud toolipatja… aga selgus, et seda kasutatakse pikematel matkadel kanuus istumisalusena. Ses suhtes ma ei virise, et KUI meil oleks rohkem ruumi kui 46 ruutmeetrit, ei peaks ma matkavarustusega voodit jagama. Praegu, paraku, pean.

Palju asju + vähe ruumi = segadus. Kui ma Saksamaal töötasin ja sealset peret vaatasin, siis ma ei saanud mittekuidagi aru, kas siis NII raske on panna asju õigele kohale? Miks on rasvakriidid köögis söögiriistade sahtlis ja mustad trussikud jäävad WC-põrandale? Mis elu see on?

No ja nüüd ma vaatan ringi. Nokin köögiriiulilt Reti KLEIDI, WC-st märja pidžaama, Krati madratsi ALT ta koomiksi, elutoa laua pealt hommikusöögihelveste purgi, diivani pealt Retile väikseks jäänud kombe ja Kratile liiga suured dressipüksid… ja ma võin näpu peale panna nendele hetkedele, kui ma jooksin plikal kahe kleidiga sabas ja soostus ühe lõpuks selga panema. Teine siis jäi, sest me olime isegi juba graafikust maas. Ei pannud tähele hetkel, kui pidžaamas laps korraga paljas oli ja utsitasin teda riideid selga panema. Ei ole jõudnud selleni, et koukida välja ja teha lahti vaakumkotid, kus on laste liiga suured riided, et lisada sinna paar eset. Jne.

Ma ei tea, kuidas need inimesed seda teevad, kes käivad täiskohaga tööl, vanemdavad lapsi ja hoiavad põrandad nii puhtad, et neilt võiks süüa. Kui neil just ei ole Galinat, kes käib kord nädalas pesu pesemas ja koristamas. Või pedandist elukaaslast. Või koristusrobotit (kes ilmselt kohe LEGOdest kõhuvalu saab).

Miks mähkmed on natukene nagu kassid

Rõõmsaid uudiseid on niipalju, et Valter sai endale uue kodu põhimõtteliselt kohe, kui ma koduotsingutest kuulutasin. Hakkab elama oma majas koos kolme musketäriga ja kindlasti on tal seal lõbus põli. Kui ma seda Dakile ütlesin, siis oli ta mu peale väga kade – et kuidas nüüd mul ja Valteril niimoodi joppas ja tema otsib Ollile kodu juba aprillist saati. Mis ma oskan öelda, Valteril vedas. Aga mis sellel kõigel mähkmetega pistmist on?

Iga kord, kui keegi kuskil jagab mingit kassi koduotsimiskuulutust, on kosta nurinaid, et miks see Facebooki esisein kogu aeg neid kasse täis on ja kuskil on lapsed näljas ja igale kassile võibolla ei olegi kodu ja nii edasi. Mina olen kasside osas optimist ja ikka jagan, sest isegi kui mu tuttavatel on juba viis kassi ja siga, siis võib juhtuda, et keegi teab kedagi, kes teab kedagi…

Samamoodi olen ma optimist oma mähkmete suhtes. Paraku vean ma hetkel seda äri puhtalt oma entusiasmi pealt ja panustan sellesse igakuiselt oma rahakotist. Ma ei tea, kas see üldse kunagi teenib oma raha tagasi ja täna tabas see mind eriti valusalt, sest noh… universum on mu vastu. Põhimõtteliselt teen ma kogu aeg tööd ja veel rohkem tööd ja kõige rohkem tööd aga tundub, et selle töö eest saadav tasu kas ei ole seda tööhunnikut väärt, või kaob mingisse määramatusse auku. Kuu aega tagasi tundus, et lõpuks on mu agoonial lõpp ja silmapiirile ilmus töökoht, mis mind tõesti huvitas ja kust oleks ka selleväärset palka saanud. Paraku valisid nad kellegi teise. Kahjuks olin ma otsustanud sel kuul testida, et kas universum tõesti ANNAB raha, kui sellesse väga uskuda ja läksin end koolitama, massaažikoolitusele nimelt. Samal päeval kui sain unistuste töökohalt ei, hakkasid mul massaažitunnis randmed rämedalt haiget tegema ja tuleb välja, et massaaži ma vähemalt kuus nädalat teha ei tohi. Ega ka laos kaste tõsta, mida ma seni põhitöökohal teinud olen. Seega on mul see kuu massaažikoolituse võrra vähem raha, mis teeb eelarvesse tõsise augu ja lisaks kulutasin ma umbes sama suure summa raha, et Mähkmekratt Uue Maailma festivalile viia.

Festival oli tore – püsikliendid käisid läbi, sain konkurentidega tuttavaks, kõrvalt naabrid olid toredad ja isegi müüsin mõne asja, aga kuigi positiivset oli palju ja optimist minus on tänulik, et ma sain jagada 60 flaierit (esikülg ja tagakülg pdf-ina lingi all), siis reaalne kalkulatsioon ütleb, et festivaliga seonduvaid kulusid oli 173€ ja reaalseid tulusid umbkaudu 20€. Lisaks on igakuised püsikulud raamatupidamise näol, nüüd tahavad ka domeenid pikendamist ja kogu kauba pean ma ju enne välja ostma, kui ma seda kellelegi müüa saan.

Hetkel käivad mul läbirääkimised kolme firmaga, kelle tooteid ma tahaks maale tooma hakata aga nagu eelnevast näha, ei ole mul selleks raha, et teha ära nende poolt nõutavad miinimumtellimused. Kuna ma “blogi teel kerjamisse” ei usu ja Hooandjasse ka mu mähkmeplaan ei passi, küll aga suudan ma teha VÄGA PALJU TÖÖD, siis palun hoopis- jagage informatsiooni, et ma sellist asja teen. Nagu ma ütlesin, mähkmed on nagu kassid mõttes, et teil endal ei pruugi olla lapsi ja teie lastega sõpradel ei pruugi olla mitte mingit riidemähkmehuvi aga võibolla teie sõprade sõpradel on just praegu raskusi arusaamisega, mis on vahet puuvillal ja mikrofliisil ja milline mähe sobib öiseks kasutamiseks ja mida alustuseks osta ja nii edasi ja nad lihtsalt EI TEA, et ma olen olen ja et on olemas Mähkmekratt. Levitage suuliselt ja pange Mähkmekrati blogi link oma blogrolli (jaa, ma tean, et ma peaks sinna tihedamini kirjutama) ja vahelduseks tehke mulle ka pai, sest ma olen hetkel lihtsalt nii väsinud ja katki.

Tere, minu nimi on Liis ja ma olen mähkmesõltlane

Sest umbes nii asi on. Ükspäev käisin Malluga Nõmme turul ja kui üks neiu meid eemalt tükk aega piidles, siis ma mõtlesin et selge – Mallu fännitar tuleb tere ütlema. Aga oh ei, pöörduti hoopis minu poole: “Tere, sa oled Liis, eks? Ma tahaks sulle ühte mähet näidata.” Ja siis ma nägingi ära need nunnukad, mida ma olen pool aastat üritanud Mähkmekrati valikusse ka saada, aga kuna ma pole (veel) käibemaksukohustuslane, siis nad keelduvad mulle hinnakirja saatmast. Pool aastat olen pidanud suhtlust sagedusega paar meili kuus sisuga hinnakirja ei saa saata, sest ma pole käibemaksukohustuslane, aga mina tahaks saada mingitki aimu hulgihindadest enne kui ma ühe maaletoomisvõimaluse tõttu käibemaksukohustuslaseks hakkan, aga hinnakirja nad ei saada, sest… Ja nii edasi. Mähkmed ise on muidugi ülinunnud ja eks ma pressin edasi.

Eile käis poes üks klient, kellele ma olin kunagi kodus esitluse teinud ja tahtis veel tooteid osta. Mis oli suurepärane, sest üldiselt praegu tellimusi eriti ei ole ja hakkabki vaikselt meeleheide tekkima. See äkkvisiit andis mulle jõudu minna lõpuks ometi Katre juurde nendele mähkmetele järgi, mis ma talle kuu aega tagasi nädalaks laenasin. No ja kuna Paavo ütles esimese umbmäärase küsimuse peale, et ta vist eisuudaeiviitsieisaa ja minul kickis feminist ini (ma suudan ISE ka selle traktoriratta ära vahetada!), siis kaplasin ma eile KOLM tundi läbi PADUVIHMA mööda linna ringi koos KAHE lapse ja MÄHKMEKOTIGA. Nope. Won’t do that again, edaspidi kasutan lihtsalt julmalt ja ebaõiglaselt ära inimesi, kellel on auto. Ma loodan, et Katre ikkagi kirjutab midagi ka hoolimata sellest, et ma ta ääretult ebaprofessionaalselt kolmeks nädalaks ära unustasin.

Ja siis täna, saate aru täna näitas Katariina mulle üht mähkmetootjalehte ja kui ma hulgihinnakirja küsisin, siis tuli välja, et selle Rootsi firma taga on eestlane. Seega ilmselt saab sealt asja. Ma loodan.

Mähkmeid kõigile! Ma lähen pesen nüüd ennast selle jooksmise peale ja jagan pizza näljastele paavianidele laiali.

Mähkmekratt kasvab

Täna sai filmitud väikest videot, mida varsti jagada saan. Seniks aga võtke, laadige alla need bännerid ja linkige mu lehele – suust suhu reklaam toimib endiselt kõige paremini!

Supersuured tänud fotograafile ja tema sugulasest modellile!

Mähkmekratt

Ma pean ennast kordama ja kirjutama, kuidas Kessu hakkas riidest mähkmeid kasutama ja mind ka nakatas. Kratt oli siis kuskil alla-aastane ja temaga ma kasutasin riidekaid no ütleme… 30% ajast. Retil juba kordades rohkem. Sealjuures vaimustusin ma ise neist niivõrd, et kui Reti hakkas mähkmeeast välja jõudma, siis mina end pidurdada ei suutnud ja tahtsin mähkmeid juurde osta. Noh, et katsetada. Nii see mõte vaikselt arenes ja nüüdseks on mul *trummipõrin*

EESTI ESIMENE E-POOD, MIS ON PÜHENDATUD AINULT RIIDEST MÄHKMETELE

Koduleht on veel igerik, eks ma vaikselt arenen. Küll aga olen ma juba käinud kliente nõustamas – päris võõraid inimesi, senimaani sokutasin ainult tuttavatele. Ja see on lahe :) Ma väga loodan, et tellimused hakkavad tulema ja mõne aasta pärast saangi ma tegeleda ainult sellega ja võibolla kõrvalt 0,2 kohaga õpetamisega.

Kui kellelgi huvi tekkis, siis Tallinna piires tulen koos kõigi olemasolevate mähkmetega koju ka kätte ja näitan enimlevinud süsteemid ette.

liis@mahkmekratt.ee