Lõputu teatriskäimine

Käisin vaatamas etendust “Lõputu kohvijoomine”, polegi sellest veel kirjutanud. Igatahes kuna see lõppes Werneri põlenguga, siis ironiseeris mu kallis K, et mul oleks võin lõpunootide ajal saalis veed ära tulla. Nüüd mõtisklen siin, et kas minna veel maikuu jooksul teatrisse või mitte:

je suis nul. says: praegu ma vaatan, et “vaata, ma kukun” etendusele on pileteid
je suis nul. says: aga ma ei tea, kas ma olen enam teatrikõlbulik
K. says: Vaata, ma sünnitan

Ja kuulge, mida ma pean tegema, et Linnateatri “Virginia Woolfile” pileteid saada? Septembriks praegu ära broneerima?

Kurat, mulle aitab! Lähen lavakasse!

Ehk siis Idioodid.

See ei olnud üldse see, mida ma ootasin. Mitte, et halb oleks olnud… aga elamus ja tõeline vaimne kirgastumine jäid küll tulemata. Võib-olla on selle tükiga nagu Coelho raamatutega, et see uus ja huvitav, mida sealt avastatakse on mul juba ammu selge või siis hoopis vastupidi, et ma olen liiga küündimatu selleni jõudmiseks. Mine tea.

Kui Danzumees kirjutas, et talle jättis kõige sügavama mulje Mari monoloog, siis mind jättis ka see suhteliselt külmaks. “Teie ei usu armastusse” ja mis siis? Paljud ei usu, paljud ei oska, paljud ainult arvavad, et usuvad ja oskavad aga kes see tuleb teisele inimesele ütlema, et kuule – SEE mida sina tunned ei ole õige armastus! Vot armastamine on iga inimese sügavalt isiklik asi, mitte keha või alastiolek.

Muide, armastust teatrilaval sellisena nagu mina sellesse usun olen ma näinud ühel korral – Vladimiri väljakus. Ja see oli ammu.

Kirsti liin ja lugu puudutasid kõige rohkem. Koju sa ei kuulu, sest oled teistsugune. Kuskil mujal ei võeta sind omaks, sest sa oled liiga tavaline ja otsid midagi muud ja nii ongi. Sellele jätkuks hakkas kohe kirpeldama minu täitumata unistus, mis viimasel ajal üsna tihti pead tõstab aga kahe lapse kõrvalt lavakas on isegi supernaisele utoopia, eks.

Etenduse lemmiknali tuli päris algusest, kellegi pillatud sõnakatke: Mari annab välja uue plaadi, paneb nimeks 23. “22” on küll hea kuulamine.