Kujundlikust kõnest

Minu aju realistlikum pool mõtleb nagu Bridget Jones

Resolution number one: obviously, will lose twenty pounds. Number two: will find nice sensible boyfriend and not continue to form romantic attachments to alcoholics, workaholics, peeping-toms, megalomaniacs, emotional fuckwits or perverts.

Emotsionaalsema poolega on keerulisem, see laulab umbes nagu Ben Howard

Who am I, darling to you?
Who am I?
Going to tell you stories of mine
Who am I?
Who am I, darling for you?
Who am I?
Could be a burden in time, lonely
Who am I, to you?

Nagu kaks tilka vett

Hakkasin lõpuks lugema Daniel Glattaueri “Hea põhjatuule vastu”, mida juba ammu lugemise väljakutse grupis märkasin. Juba kuueteistkümnendal leheküljel panin raamatu käest, sest sisu hakkas natuke liiga palju mu oma elu meenutama.

Me loome teineteisest virtuaalseid fantaasiakujusid, valmistame illusoorseid fantoompilte. Me esitame küsimusi, mille võlu seisneb selles, et need ei saa vastuseid. Jah, me muudame selle spordiks: äratada teise uudishimu ja seda muudkui õhutada, samas kui me seda kategooriliselt ei rahulda. Me püüame lugeda ridade vahelt, sõnade vahelt, varsti juba tähtede vahelt. Me üritame kramplikult teist õigesti paika panna. Ja samal ajal peame hoolikalt meeles, et me endast midagi olulist ei reedaks.

“Meeldima, meeldima, meeldima… kas see on tõesti nii tähtis?”
“Jah, see on ülimalt tähtis. Vähemalt minu jaoks, härra Moraaliteoloog. Mulle meeldib 1) meeldimist leida ja 2) meeldida.”
“Kas sellest ei piisa, kui te 3) iseendale meeldite?”
“Ei, selleks olen ma liiga nõudlik.”

Kõrvauss

Daki blogist avastasin kunagi sellise bändi, nagu Imagine Dragons ja sealtsamast ka nende viimase hittloo. Põhimõtteliselt ei saa ma öelda, et mul üldse oleks mõni lemmikbänd või -stiil, mul on väga eklektiline playlist, mis muutub vastavalt ajale. Aga Imagine Dragons on valdavalt hea.

Selle loo lõpus (2:50 alates) on taustal mingi jupike, mis tundus nii kuradi tuttav. Teate seda tunnet? Kuskil olen kuulnud, aga ei mäleta kus ja mis asjaoludel. Nii see kõrvauss mind mitu nädalat näris. Eile õhtul suisa hullumiseni – mul lõpuks tuli meelde, et see on mingi lugu, mida ma olen kuulanud Z.-ga seoses, seega ma ajasin käima oma vana arvuti, otsisin sealt ühe teatud playlisti ja pmst klikkisin kõik 104 lugu läbi, aga ei. Ja siis, täna hommikul. Oli küll jah Z.-ga seotud, aga ma sain selle loo hoopis Felixilt ja see oli minu ja Z. “break-up-song”. Hah. Mälu.

Trummisoolo keskel, kuskil 3:50 alates. Kas ma olen hull, või need on sarnased?

Minu vana daam

Eelmisel semestril jagas õppejõud meile loengus kätte ühe jupi oma pooleli olevast tõlketööst ja küsis, et kuidas meie seda teeks. Jupikese järgi paistis olevat üsna põnev tükk ja kui see lõpuks lavale jõudis, hakkasime kursusega otsima, et kuidas ja kus seda näha saaks. Pärnu Endla etendust “Minu vana daam” nimelt. Õnneks olid nad külalistena Tallinna tulemas ja rabasime endale kursusega loožikohad ära.

veneteater

Ma selle häguse pildi julgen siia panna, sest siit pole keegi niikuinii äratuntav. Väga tore oli, käisime pärast PM20-s söömas ja ajasime niisama juttu. Aga etendusest… kõige paremini võtab vist asja kokku Johanna kommentaar: “Noh… näidendina on see ju hea?” Ja nii oligi, et oli võetud täiesti suurepärane materjal ja jäetud lihtsalt lavastamata.

Kuulsin pärast, et esimese vaatuse järel olid rõdul istuvad inimesed lahkunud, sest näitlejate diktsioon oli nii vilets, et rõdule polnud midagi kuulda. Tõsi, sõnu eristada oli üsnagi keeruline. Karakterid jäid pinnapealseks ja isegi iseenesestmõistetavad asjad jäeti sisse mängimata – 90aastane daam ikkagi ei hüppa toolist püsti, vaid liigub mõnevõrra aeglasemalt. Ka prantslannadest tegelaste prantsuse keele hääldus oli kohutav, natukene oleks võinud seda lihvida. Aga peamiselt ikkagi puudus näitlejatöö. Tegelased istusid laval ja esitasid dialooge, Egon Nuter teises vaatuses natuke hakkas mängima õnneks, muidu oleks kurb olnud.

siga

Dialoog see-eest oli mahlakas ja humoorikas ja igati kuulamist väärt. Suur osa selles on ilmselt ka Anne Lange imetabasel tõlkel. Nii et lõppeks… paneks tugeva kolme äkki? Ootasin draamat, aga sain mahlaka komöödia, millel polnud häda midagi.

“Vabandage, kas teie oskate mulle öelda, mida tähendab vemb?”
Turtsatus. “Mis kontekstis?”
“Mul on siin selline lause: “Kui teekann vilistamise lõpetas, oli vemb ta hammaste vahel juba verd täis valgunud.”
Pikk paus. “Vabandage, aga MIDA te õigupoolest loete?”