Vastik õnnelik monogaam

Ma ei oska enam blogisse midagi kirjutada. Aga võib-olla peaks harjumuse tekitamiseks lihsalt otsast pihta hakkama?

Veetsin just 11 päeva koos oma uue… ei, vana… see tähendab uusvana. Ühesõnaga. Ma olen nüüd õnnelikus monogaamses suhtes.

There, I said it.

Pärast jõulude paiku taaskohtumist kutsus ta mind reisile kaasa ja see oligi mu masterplan, et okei – käime seal reisil siis ära, niikuinii lähme tülli. 11 päeva, 2x20h reisi, üks põletik ja üks halb kõhubakter (kolm päeva iiveldust, ei ole rase), mitmed sekeldused piiripunktis… ja mitte ühtegi konfliktisituatsiooni.

Teate seda ütlust, et inimene harjub ka poomisega? Noh, minul on esiteks väga raske uskuda, et keegi võiks minusugust käkki üldse armastada. Teiseks on mul väga kummaline suhelda avatult ja intiimselt nii, et mulle vastatakse samaga.

Me nagu päriselt saame kõigest rääkida ja asju konstruktiivselt arutada. Nii et selles mõttes oli reis täiesti edukas. Muus mõttes ka. Temperatuur oli paras, kasse oli piisavalt ja enamuse päevast veetsin lebotades ja raamatut lugedes. Veidike jalutasin ja uurisin ümbrust. Leidsime kolm geopeituse aaret. Seltskonna peamine üritus õnnestus ka suurepäraselt. Mul on nüüd mõnda aega plaanis nautida.

IMG_3844

Kingid taga, kingid ees

Mul ei ole mitte mingit õigust sellest rääkida, sest ma pole suurt kuhja oma kinke veel kätte saanud, aga teate ju küll, kuida selle blogimisega on – tuleb kirjutada kohe, kui on mõte, sest muidu on mõte aga pole aega või on aega, aga pole mõtet. Sõnaga.

Kingitused.

“Aasta ema” tunnistab nüüd, et sel aastal jätsin kingid oma lastele tegemata. Esiteks on minu rahaline seis mitte kehv, vaid suisa kirjeldamatu, teiseks nad saavad kinke niikuinii isalt ja vanavanematelt ja kolmandaks sobib nende iseloomustamiseks see pilt:

kassjakoer

Ehk siis Prootoni jaoks võiksin ma kuusekäbi ka paberisse mässida ja ta oleks rõõmus, Kratt oleks ilmselt nagu Marimelli Meelis ja kirtsutaks nina ka hoolikult valitud esemete peale. Tingliku jõulukinki nad siiski said – lastehoius ülimalt populaarseks osutunud Dobble oli Maximas 40% soodustusega, algul mõtlesin selle Prootonile kinkida, aga kuna Krati jaoks midagi silma ei jäänud, siis said selle niisama kätte. Mingil hetkel tööl avastasime, et peal on 6+, aga meil mängivad kolme-neljased ka ning ka täiskasvanud on hasardis. Selles mõttes hea mäng, et küsimus pole mitte õnnes ega ka nutikuses vaid lihtsalt tähelepanus ja keskendumises ja jumal teab, et need oskused vajavad meie peres arendamist.

Üks ja ainus kink mis ma tegin, oli sõber Nuuskmõmmikule. Nägin juhuslikult osta.ee-s surfates nuuskmõmmikuga suupilli, plastikust mänguasi noh, aga igal juhul ostsin ära. Sinna juurde minu isiklik lemmik – viskišokolaad – ja siis veel Tartust leitud kaart. Ma arvan, et andis mu tunded edasi küll. Nuuskmõmmik igatahes kirjeldas, kuidas tal pakki avades suur ja nostalgiline naeratus üle näo kandus. Tema kingitus mulle oli iseasi, sellest olen siiamaani šokeeritud, aga see on ka natuke pikem lugu.

Millalgi ammu enne jõule juba augustis jäi mulle silma saabus mulle postkasti raamatu “Pagulusse” tutvustus. Mul hakkasid seda lugedes kohe kõrvad liikuma, sest minu kallis vanaema aseaine Liki on saanud oma nime Liki Toona järgi. Käisin just praegu kontrollimas, nime Liki Eestis rohkem ei esine. Seega mõtlesin, et tal võiks olla põnev lugeda, mis nende kunagistest suvekodunaabritest saanud on… samas raha nagu moment ei olnud ja ei saanud ära osta. Õnneks tekkis mul Salapärane Jõulupäkapikk, kes raamatu kohale tõi ja nüüd keeldub selle eest raha võtmast, sest tal on endal ka Likiga omad jutud rääkida. Hmpf.

Mõrumagus lugu siia kõrvale on see, kuidas vanainimese mäluprobleemide tõttu tänati mind selle raamatu eest viis korda ja veel kolm korda küsiti, kuidas mul küll see nime saamise lugu meeles oli ja kuidas ma oskasin nii hästi valida. Ma pole absoluutselt kannatlik inimene, aga Liki lugusid olen ma tuhat korda kuulanud ja loodan kuulata tuhat veel.

Ah ja parim kingitus/üllatus/jõuluime sel aastal oli see, et võitsin Facebookis (ise loosist midagi teadmata) Tallinna Loomaia aastase külastuskaardi. 2018 tuleb loomaia-aasta.

Ma tean, et see on vana tõde aga siin seda kingipakihulluse-külluse iseloomustusi lugedes peab vist üle kordama, et jõulude mõte ei ole kingitused. Ja kingituste mõte pole see, et neid kinkida kohustuslikus korras kindlas tähtpäeval. Kui näed midagi, mis kellelegi meeldiks, siis tunned selle tunde ära. Ja käige oma vanaemadel külas (või nende aseainetel, ma ühel juba olen külas ja teisele lähen homme) ja mängige lastega lauamänge või pange kingiks saadud Lego kokku või toitke parte (mitte saiaga). Minu jõulutunne on juba ammu mattunud diagnoosi ja õnnelik-olemise-kohustuse alla, aga sellega kaasnevad mõned hetked, mida ma ootan. Juba varsti võtan uue aasta vastu küünaldega kaunistatud Rõuge kirikus, kus on koos mulle kõige kallimad inimesed.

Head.