… ehk kuidas ma kulutasin 178 eurot ja persetäie närve selleks, et veenduda, et minu kolimiskogemus on suurem, kui professionaalsetel kolijatel.
Viimati, kui ma oma elu jooksul kolitud kordi kokku arvutasin, oli neid ei rohkem ega vähem kui 17. Mis on päris hirmus. Seekordse kolimise tingis peamiselt logistika, üle 40 minuti hommikuti kooli ja tööle loksuda on suht ruineeriv, eriti talvel. Lisaks on mu kahel pigem elavaloomulisel lapsel (loe: õel-vennal, kes käituvad nagu noh… õde ja vend) hädasti vaja oma ruumi, mille ukse saaks kinni panna. Aga ega korterid puu otsas ei kasva, uue kodu skoorimine oli selline augustist novembrini vältav protsess, et ehk saab aga ega kindel ei ole midagi… Noh, eile siis saabus see hetk, kui olid võtmed käes ja sai mööbli ära viia.
Kõigil eelnevatel kolimistel on mul alati abiks olnud mingi mees, kõigepealt Allan ja siis Tanel ja viimasel Tanel ja Janek mõlemad. Seekord olin üksi ja kuna ma tõesti enam ei tahtnud tüüdata kõiki meessoost sõpru kõnedega teemal “ole hea, tõsta mulle kaks kappi ja ega sul konksuga autot pole”, siis mõtlesin tellida teenuse. Kirjeldus iseenesest kena – ruumikas kaubik + kaks kolimisspetsialisti teevad kõikvõimalikke töid 55 eurot tund. Super. Teeme.
Nali algas siis, kui mehed kümme minutit enne kokkulepitud aega helistasid, et jäävad “no tsut-tsut hiljaks”. Instrueerisin nad siis eesti-vene segakeeles, et mingu nad kõigepealt Kalamajja ja võtku sealt peale minu uus voodi. Poisid pidid jõudma kell neli. Pool viis helistab voodiomanik, et kuule su mehi pole veel – mina pean kell viis ära minema, selleks ajaks peab voodi olema lahti monteeritud. Kuue minuti pärast tuleb kõne, et poisid jõudsid. Kell on 16:36.
Kuskil kella 17st hakkan ma närviliselt kella vaatama, et no kui kaua see ühe voodi lahti monteerimine siis võtab. Helistada ei taha, sest minu vene keele oskuse puudumine ja närviline olek on tekitanud juba paraja kompoti. Lapsed söövad hiina toitu ja vaatavad multikat, mina mudin käsi. Kell 17:30 helistan, et tere poisid – kaua võib? “Me sõidame, kilomeeter veel.” Kratsin natuke kukalt ja mõtlen, et voodiomaniku ja minu kodu vaheline distants on 1300 meetrit, et kust see kilomeeter veel… Poisid sõidavad kilomeetrit suhteliselt foorivabat maad veel kakskümmend minutit. No olgu. Saavad isegi kaubiku hoovi ja garaaži eest diivani peale. Siis tulevad tuppa, näitan neile kätte oma raamaturiiuli. Raamaturiiul võetakse selga ja liigutakse ukse poole.
Trepikojast kostab ropendamist. Mõtlen et läheks aitaks, siis mõtlen et pekki… spetsialistid ju. Poole tunni pärast tullakse mind kutsuma. “Ei mahu.”
Vangutan mõtlikult pead. “Sisse ju mahtus.”
“Ei, näete, siin kips on. Remont olnud. Enne mahtus, nüüd ei mahu.”
Loogika töötab jaaa… aga paraku sai trepikoja remont valmis päev ENNE minu sisse kolimist, mida ma mäletan väga täpselt, kuna sellesama värske remondi pärast pidime kikivarvul käima, et mitte seintele ühtegi täket tekitada. Mehed seisavad. Lontis. Proovivad ja proovivad… edasi oleks vist kõige parem piltlikult näidata, aga noh… ütleme nii, et kui 2×1,5m üritada 1,8m kõrgusest august läbi pressida, siis tasub silmas pidada, kumma külje peale riiul keerata… Minu toel saavad mehed riiuli lõpuks trepikojast kätte. Edasi saavad asjad peale. Riiul saab uues kohas tuppa. Aplodeerin.
Siis tuleb diivani kord. Ei mahu ühte pidi. Ei mahu teist pidi. Taas kord on siil hüva nõu andmas – eemaldada kruvitavad jalad. Voila, mahub. Paneks jalad tagasi ka? Noh… mehed nuputasid kahekesi pool tundi, mis jalg kuhu käib. Jalgu oli nimelt paar pikemaid ja paar lühemaid. Lõpuks, kui nad olid suutnud diivani seljatoepoolsele küljele keerata alla ühe pika ja ühe lühikese jalad, võtsin ma jalad neilt käest ja ütlesin et poisid, ma teen edasi ise. Maksin ja lahkusime sõpradena.
Never again, ma ütlen. Ma ei koli enam kunagi. Kuni järgmise korrani…
Superwoman, cryable. 