Kärgperenduse küljed

Eelmisel nädalavahetusel selgus, et minu kaaslase lapse ema ei taha, et mina tema lapsega kohtuks või suhtleks või sõbralikult läbi saaks. “Selgus” on muidugi pehmelt öeldud, pikemalt ma siin lahata ei saa.

Sel nädalavahetusel võttis minu laste isa uus kaaslane Prootoni koos oma tütrega sappa ja viis nad mitmeks tunniks shoppama, sest Prootonil oli nädala sees kange kihu minna mulle kuhugi “suurde keskusesse, kus palju poode on” sünnipäevakingitust ostma ja seda kindlasti üksinda, sest “ma ei saa sinuga koos minna, sest siis sa ju näed, mis ma sulle ostan”. Kratsisin kukalt ja lõpuks palusin Uuelt Kaaslaselt, et kui lapsed niikuinii täna seal on, äkki ta oleks nii kena ja viiks Prootoni poodi.

“Aga muidugi, pole üldse probleemi!”

Tagasi sain just praegu maailma kõige õnnelikuma lapse, kes on maru elevil ja küüned lakitud ja kott kingitusi täis, mille ta nüüd igale poole ära peitis, sest “muidu ma annan sulle ju ära” ja ma olen nii nii nii võrratult tänulik sellele imelisele inimesele, kes Prootoni päeva nii toredaks tegi.

Põhimõtteliselt on iga inimese enda otsustada, kas ta näeb eksi uues kaaslases liitlast või konkurenti.

Logistikast

Disclaimer: Tegevus toimub Tallinnas, Nõmmel-Mustamäel-Kristiines kui pole mainitud teisiti. Autot pole.

Eile

Saatsin Krati kooli, tõin Ülemistest ta õpetajale lillekimbu, organiseerisin samal ajal Prootoni telefonitsi kooli, tõin kesklinnast õpetajale kingi, läksin tööle, laste uneajal käisin andsin kingi üle ja läksin tööle tagasi. Organiseersin Prootoni ühe sõbrannaga trenni ja sealt teise sõbranna juurde mängima. Mõtlesin minna haiglasse, aga käisin hoopis poes… Sain Prootoni sõbranna juurest kätte, sõitsime koju, õppisime. Kustusin kell 22 ja imestasin et whaaaaaaat?? ei jaksagi enam koristada.

Täna

Tööle hommikul poole seitsmeks, telefonitsi organiseerisin Krati ja Prootoni kooli. Peale tööd käisin kodus, viisin Kratile järgi maha unustatud trenniriided, üritasin müüa Prootoni koolivormi (ja sain sinna juurde endise lasteaiakaaslase emaga juttu puhuda), läksin Prootonile kooli vastu, sõitsin temaga hambaarsti juurde, hüppasin hambaarsti juurest kümneks minutiks välja, et panna Kratt muusikakoolist takso peale, jooksin hambaarstile tagasi, saatsin Prootoni koju, pesin enda hambad, käisin haiglas Allanit vaatamas, läksin ise hambaarstile…

… ja nüüd peaks koristama, aga hoopis istun ja põen, sest tuimestus tabas mingit närvi ja nüüd mul hammas valutab aga nina ja silm on tuimad.

Professionaalne kolimisteenus, abiks ikka?

… ehk kuidas ma kulutasin 178 eurot ja persetäie närve selleks, et veenduda, et minu kolimiskogemus on suurem, kui professionaalsetel kolijatel.

Viimati, kui ma oma elu jooksul kolitud kordi kokku arvutasin, oli neid ei rohkem ega vähem kui 17. Mis on päris hirmus. Seekordse kolimise tingis peamiselt logistika, üle 40 minuti hommikuti kooli ja tööle loksuda on suht ruineeriv, eriti talvel. Lisaks on mu kahel pigem elavaloomulisel lapsel (loe: õel-vennal, kes käituvad nagu noh… õde ja vend) hädasti vaja oma ruumi, mille ukse saaks kinni panna. Aga ega korterid puu otsas ei kasva, uue kodu skoorimine oli selline augustist novembrini vältav protsess, et ehk saab aga ega kindel ei ole midagi… Noh, eile siis saabus see hetk, kui olid võtmed käes ja sai mööbli ära viia.

Kõigil eelnevatel kolimistel on mul alati abiks olnud mingi mees, kõigepealt Allan ja siis Tanel ja viimasel Tanel ja Janek mõlemad. Seekord olin üksi ja kuna ma tõesti enam ei tahtnud tüüdata kõiki meessoost sõpru kõnedega teemal “ole hea, tõsta mulle kaks kappi ja ega sul konksuga autot pole”, siis mõtlesin tellida teenuse. Kirjeldus iseenesest kena – ruumikas kaubik + kaks kolimisspetsialisti teevad kõikvõimalikke töid 55 eurot tund. Super. Teeme.

Nali algas siis, kui mehed kümme minutit enne kokkulepitud aega helistasid, et jäävad “no tsut-tsut hiljaks”. Instrueerisin nad siis eesti-vene segakeeles, et mingu nad kõigepealt Kalamajja ja võtku sealt peale minu uus voodi. Poisid pidid jõudma kell neli. Pool viis helistab voodiomanik, et kuule su mehi pole veel – mina pean kell viis ära minema, selleks ajaks peab voodi olema lahti monteeritud. Kuue minuti pärast tuleb kõne, et poisid jõudsid. Kell on 16:36.

Kuskil kella 17st hakkan ma närviliselt kella vaatama, et no kui kaua see ühe voodi lahti monteerimine siis võtab. Helistada ei taha, sest minu vene keele oskuse puudumine ja närviline olek on tekitanud juba paraja kompoti. Lapsed söövad hiina toitu ja vaatavad multikat, mina mudin käsi. Kell 17:30 helistan, et tere poisid – kaua võib? “Me sõidame, kilomeeter veel.” Kratsin natuke kukalt ja mõtlen, et voodiomaniku ja minu kodu vaheline distants on 1300 meetrit, et kust see kilomeeter veel… Poisid sõidavad kilomeetrit suhteliselt foorivabat maad veel kakskümmend minutit. No olgu. Saavad isegi kaubiku hoovi ja garaaži eest diivani peale. Siis tulevad tuppa, näitan neile kätte oma raamaturiiuli. Raamaturiiul võetakse selga ja liigutakse ukse poole.

Trepikojast kostab ropendamist. Mõtlen et läheks aitaks, siis mõtlen et pekki… spetsialistid ju. Poole tunni pärast tullakse mind kutsuma. “Ei mahu.”

Vangutan mõtlikult pead. “Sisse ju mahtus.”

“Ei, näete, siin kips on. Remont olnud. Enne mahtus, nüüd ei mahu.”

Loogika töötab jaaa… aga paraku sai trepikoja remont valmis päev ENNE minu sisse kolimist, mida ma mäletan väga täpselt, kuna sellesama värske remondi pärast pidime kikivarvul käima, et mitte seintele ühtegi täket tekitada. Mehed seisavad. Lontis. Proovivad ja proovivad… edasi oleks vist kõige parem piltlikult näidata, aga noh… ütleme nii, et kui 2×1,5m üritada 1,8m kõrgusest august läbi pressida, siis tasub silmas pidada, kumma külje peale riiul keerata… Minu toel saavad mehed riiuli lõpuks trepikojast kätte. Edasi saavad asjad peale. Riiul saab uues kohas tuppa. Aplodeerin.

Siis tuleb diivani kord. Ei mahu ühte pidi. Ei mahu teist pidi. Taas kord on siil hüva nõu andmas – eemaldada kruvitavad jalad. Voila, mahub. Paneks jalad tagasi ka? Noh… mehed nuputasid kahekesi pool tundi, mis jalg kuhu käib. Jalgu oli nimelt paar pikemaid ja paar lühemaid. Lõpuks, kui nad olid suutnud diivani seljatoepoolsele küljele keerata alla ühe pika ja ühe lühikese jalad, võtsin ma jalad neilt käest ja ütlesin et poisid, ma teen edasi ise. Maksin ja lahkusime sõpradena.

Never again, ma ütlen. Ma ei koli enam kunagi. Kuni järgmise korrani…

Kodutute kummituste varjupaik

/mul on täna esimene vaba päev üle maeiteamitme nädala, aga töö (st, selle teise töö) tegemise asemel olen pakkinud ja prokrastineerinud/

Jah, pakkinud.

Lahti pakkinud, sest minu eelmises postituses kirjeldatud korteri- ja köögisaaga tipnes sellega, et ühe mitte nii ilusa reede hommikul sain ma teada, et omanik soovib üürilepingu lõpetada ja ühe sellele järgneva mitte nii ilusa nädalavahetuse lõpuks olin ma oma kotid ühes kohas kokku pakkinud ja teise kohta tarinud. Nii et mul on nüüd pinda vähem, üüri maksan rohkem, kogu selle jamaga kaasnesid mitmesugused kulud, mis on mu eelarve miinusesse tõmmanud, minul on endiselt unehäired ja nüüd sai need ka mu vanem laps (“Emme, ma kardan, et me peame siit ka ära kolima!”) ja üleüldse on suhteliselt trööstitu olla.

Ma otsin positiivset nii suure innuga, et pea on paks. Noh, vähemalt on nüüd minuga tagasi mu kass ja vähemalt on uue üürikorteri omanik ääretult lahe inimene (põhimõtteliselt sain groupiet mängida, sest allkirjastasin üürilepingu ühe oma lemmikbändi liikmega), aga

Aga, aga aga.

Aga.

Põhimõtteliselt on jälle see koht, kus ma pean ära otsustama, kes ma siis olen ja millisena ma oma elu järgmised kümme aastat näen. Kümme aastat on see tärmin, mil lapsed lõpetavad põhikooli ja mu elu ei sõltu enam nende koolikohast ja teise lapsevanema soovidest. Praegu sõltub, üsna suurel määral, seega tundub ääretult loogiline valida uus elukoht laste kooli lähedale AGA paraku on sealkandis ainult ja ainult paneelmajad, mis ei ole absoluutselt mu esimene valik. Ma olen ikkagi sisimas see boheem ja hipi, kellele päriselt meeldib hommikul vara tõusta, ahi kütte panna ja puupliidi peal erinevaid hautisi hautada. Nii et nüüd ma ei tea. Kogu see olukord on mind isegi nii läbi kloppinud, et mul on tunne, nagu peaksin iseendast loobuma selleks, et normaalselt elada saada ilma mingi pideva draamata. Koliks sinna mäele, hangiks kodulähedase töökoha ja veedaks järgmised kümme aastat vaikuses, rahus ja rutiinis.

Ainult, et i’d rather not do that.

Halva une sünnitis

Minu köök on olnud pea kolm kuud remondis. Sellega on seotud saaga, millest ilmselt siin on parem mitte rääkida, aga kolm kuud olen ma elanud nii, et vesi tuleb vannitoast, nõusid pesen vannis asuvas pesukausis, tööpind on elutoas ja puupliit on mustava augu kõrval seal kus kunagi oli köök. Tagatipuks said otsa pliidipuud, samaaegselt rahaga nagu alati. Korralikult toituda ei saa, pesu käin pesemas töö ja erinevate sõprade juures ning igapäevane logistika on veel kolm korda hullem kui tavaliselt. Puhas ime, et ma üldse veel püsti püsin, sest…

… kogu selle stressi otsa suutsin ma endale skoorida unehäired. Eile boyfriendiga rääkides tabasin end mõttelt, et oh jess – vähemalt olen ma temaga deitimise ja Tanelist lahkumineku taustal suutnud unustada, et selline isik nagu V. üldse kunagi eksisteeris ja ilmselt olen temast üle saanud. Ja siis näen ma unes, et on tantsuklubi ja ta naeratab mulle üle saali ja silitab mu pead, ütleb et ma olen kallis ja räägib kogu grupile loo sellest, kuidas ta läks üksi maamajja elama, toitus sellest mida kätte sai ja kõik pidasid teda surnuks. Amazing. Ärkasin kell 4.

Mõni öö tagasi nägin unes, et olen maal mingil küla jaanitulel või muul sarnasel simmanil ning mind otsib meeleheitlikult taga minu ema, kes on minu peale kohutavalt pahane, aga ei suuda artikuleerida, mis täpselt teda häirib ja lihtsalt röögib mu peale nii kuidas jaksab. Hiljem sai kuidagi selgeks, et kogu küla peab mind alkohoolikuks. Ärkasin kell kaks (!) ja enam magama ei jäänud.

Öö enne seda nägin, et mu taasleitud eluarmastus (või siis mitte päris, aga see on ka juba teine jutt) tunnistas mulle üles, et on tegelikult seksuaalperverdist sarimõrvar ja näitas mulle piltlikult ette, mida ta nende inimestega teeb ja kuhu ta nende laipasid riputab. Ärkasin kell viis, kuid see unenägu on mind nädal aega kummitanud ja ilmselgelt mu alateadvus tahab mulle öelda, et midagi on valesti.

Ma arvan, et mingi hetk ma lihtsalt kukun kokku. Juba praegu on töö juures raske silmi lahti hoida ja üleväsimusest hakkab mu peas ketrama seesama nihe, millest ma ei oska aru saada ja mida ma ei ole osanud veel mitte ühelegi spetsialistile seletada nii, et nad aru saaks. Ma tõusen igal hommikul heameelega (irw, hetkel mitte, aga no nii põhimõtteliselt). Ma naudin seda, kui õues on varahommik ja udu ja linnud laulavad. Ma armastan oma kiiksuga lapsi. Ma armastan oma tööd ja neid lapsi, kes seal on. Mulle meeldib mu kodu (jällegi, mitte hetkel aga nii põhimõtteliselt) ja mul on maailma parimad sõbrad aga kui põhimõtteliselt lõpeb see kõik kunagi surmaga, siis what’s the point?

Ehk siis põhimõtteliselt pole ma oma arengus puberteedist kaugemale jõudnud, ikka otsin elu mõtet ja pole sellele kuigi palju lähemal.