Signatuurlõhn

Prooton leidis koristades mu parfüümi, mis mingil põhjusel vedeles pesusahtlis.

“Emme! See lõhnab ju täpselt nagu sina!”

“Muidugi, ma olen seda nii palju kasutanud, et see lõhn on mu naha sisse imbunud.”

Kratt kõrvalt: “Tead, see on su riiete sees ka. Ma mäletan ükskord lasteaias mul ei olnud salli ja sa andsid mulle oma salli ja see lõhnas sinu järgi ja siis kui mul igatsus peale tuli, siis ma sain seda nuusutada.”

Parenting done right.

Tänulikkuse harjutused

Ah et leida iga päev viis asja, mille eest tänulik oled? Või viis asja, mis rõõmustavad? Minu tänases listis on maksimaalselt kaks:

  1. kass
  2. piparmünditee

Ah, muidugi. Boyfriend ütles mulle hommikul, et omavolitses öösel pisut. Meil on mõlemal unehäired ja täna öösel käisime mõlemad kordamööda kondamas. Igatahes oli omavolitsemine see, et ta pani mu telefoni laadima, et see hommikuseks kojusõiduks täis oleks. Ta teeb selliseid asju.

Asjadest ja inimestest

27867849_1318661858269647_2354153056011842947_n

Aegajalt jagab Word Porn mingeid tsitaate, mille peale mul sügaval sisimas kihvatab. See vist nende edu alus ongi. Ehk siis viimased nädalad olen ma peamiselt tundnud enda sees, kui valus mul selle pärast on, et meil välja ei tulnud, hoolimata sellest, kui palju ma pingutasin. Ja et kõige nõmedam asi maailmas on tülitseda inimesega, kellest sa oled just lahku läinud, edasi täpselt seda sama tüli, mille pärast te lahku läksite. Ja et kuna meil oli koos nii palju toredaid aegu, siis ma juba igatsen teda ja ilmselt hakkan veel rohkem igatsema. Ja et ühest suhtest teise hüpata on katastrofaalne, aga… äkki õnnestub?

See suur, et…

… mida ma olen siis teinud 11. jaanuarist saadik?

Üks laps siin sai kümme. Ma olen piisavalt vana, et olla 10-aastase lapse ema. 10-aastase kes on absoluutselt täiesti imetabane, iseseisev ja intelligentne inimene.

Seoses eelneva sündmusega pidime koos Mariliisiga nuputama välja tordi, mis näeks välja nagu pizza. Great success!

“Kust te nii ägeda tordi saite?”
“Ise tegin.”
Kümnest suust korraga: “VAU!”

Ja siis noh… peamiselt mõtisklen küsimuse üle, kas vana arm ka roostetab ja kui raske on tegelikult võtta hoogu ja teha see otsustav leap of faith ja kuidas leap of faith eesti keeles võiks olla.