Ma saan pidevalt vastu päid ja jalgu selle pärast, et ma julgesin lahku minna. Nii ei tehta ju, laste pärast oleks võinud ju proovida, miks lapsed peavad ilma isata kasvama… ja nii edasi.
Kui ma selgitan, et minu laste isa osaleb nende elus minuga võrdselt, siis ma saan jälle vastu päid ja jalgu. Nii ei tehta ju, lastel on halb, miks nad peavad niimoodi pendeldama, lastel peab olema kindel kodu, MEES ei suuda ju teha seda ja teist…
Laste niiöelda pooleks jagamine on täiesti võimalik, ainult et see toimub vanemate närvide arvelt. Meie oleme läinud pigem vabagraafiku teed, st kui muidu on lapsed E-K minuga, siis sel nädalal võttis nad Allan, et mina saaks rohem tööd ette teha ja neljapäeval (mis muidu on tema päev) juba maale sõita. Ja nii edasi ja nii tagasi. Samas oli meie lahkumineku põhjuseks suures osas just nimelt suhtlemiserrorid. Selline laveerimine nõuab aga suhtlemist, suhtlemisest tekivad errorid… jne. Mitu korda olen mõelnud, et mingu pekki – ma ei jaksa, võtan selle alalise elukoha enda juurde ja tuleb klassikaline alimendid ja kaks nädalavahetust kuus AGA.
Paratamatult jääb pühapäevaisana lastega tegeledes selline mulje, et emal on igapäevane töö ja issi on tore ja viib kaks korda kuus kohvikusse ja loomaaeda. Ma usun, et me jubinate ja nende isa vaheline suhe on praegu täpselt nii hea nagu ta pärast lahkuminekut üldse olla saab – nad näevad peaaegu igapäevaselt ja peavad üle elama hommikused eitahalasteaedamaratonid ja “emme küll lubab päev otsa arvutis mängida” maratonid.
Millest ma üldse rääkida tahtsin oli see, et Reti tuli eile lasteaiast uue kleidiga. Paraku oli talle kleit tagurpidi selga saanud – kinnitusnööbid ette ja kaunistuspael taha. Ütlesin talle seda:
“Ei, issi pani mulle kleidi selga. Nii on õige.”
“Äkki issil läks kogemata valesti?”
“Mkm. Minu issi ütles, et nööbid käivad ette. Minu issi pole lumal.”
See väikse neiu südikus oma isa kaitstes oli nii nunnu, et mul tuli for real pisar silma. Nad armastavad issit. Mul ei ole õigust sinna kiilu vahele lüüa isegi siis, kui see on mõrv mu rahakotis ja närvikavas. Ja sellepärast ei kirjuta ma siin ka kõigist neist asjadest, millega mu eks suudab mind pildituks vihastada.
Superwoman, cryable. 