Lugemisest

Lugesin eile ühest välismaisest ATH foorumist midagi, mis mind valideeris. Ma olen üldiselt oma kiiksudega üksi ja kipun ära unustama, et keegi teine kuskil teises maailmas nurgas võib end tunda täpselt sama moodi… seega oli mulle väga üllatav, et toodi välja midagi, mida ma olen küll tajunud, kuid pole osanud enda jaoks seletada.

Proovisin postitust üles leida aga kuna ei suutnud, siis – mälu järgi – kirjeldas postitaja tunnet, mis tekib siis, kui oled õpetanud end kiireks info haaramiseks kiiresti lugema aga siis tajud, et oled kaotanud ära oskuse teksti päriselt süveneda, seda nautida, sellesse uppuda…

Ma tunnen sellest nii puudust.

Ma loen palju. Õppisin lugema kolmeaastaselt, iseseisvalt ja olen neelanud tonnide kaupa raamatuid. Muide, selle kohta on eesti keeles isegi termin: hüperleksia. Mu funktsionaalse lugemise oskus on suurepärane – ma üldiselt mäletan raamatuid, millest ma olen lugenud. Aga: ma libisen neist üle. Loen ma siis, kui mul on võimalik raamatule hüperkeskenduda. Kui ma millegagi alustan, siis ei suuda ma seda käest ära panna enne, kui raamat on läbi. Veel hullem on sarjadega. Mõnda sarja ma seetõttu alustanudki ei olegi, sest see tähendaks põhimõtteliselt poolt aastat lugemist. Kuid vahel taban ma ennast sellelt nukralt tundelt, et ma tahaks lugeda aeglaselt. Nautides. Vaikuses ja rahus, tee või kohvitassiga nii, et ma saan raamatust selle sügava naudingu…

Neid raamatuid, mida niimoodi lugenud olen, on väga, väga vähe. Ja aastatega tajun üha enam, et kuna meid ümbritsev infomüra ei lase päriselt keskenduda, siis ma ei üritagi. Jah, tahaks nautida Õnnepalu voolavat keelt aga kuna ma tean, et olme ei lase mul seda teha, siis võtan raamatukogust järgmise krimka. Jah, ma tahaks Prousti suurromaanini jõuda, aga ma tean, et selle lugemiseks peaks ma olema pikka aega puhkusel ja tegelema ainult sellega.

Nii et. Ma olen kurb, et ma loen kiiresti. Ja see tekitab väga veidralt üksildase tunde.

Üks kommentaar “Lugemisest

  1. nodsu ütles:

    Mul on täpselt samamoodi. Loen luulet vahel kõva häälega, et tempot alla võtta. Või sis ahistan elukaaslast sellega, et üritan talle kuskilt raamatust häid kohti ette lugeda. Hüperleksiat olen samuti püüdnud endal neti teel diagnoosida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s