Vestlen töölkäiva teismelisega. Kratt: “Kas sa oled juba natukene närvis ka, sest ma varsti teenin sinust rohkem?”
*
Kuna Fordil on täna narkoosis uuringud ees ootamas, ütlen Kratile: “Kassidele ei tohi täna süüa anda.”
Kratt vastu: “Nagu nad muidu oleks meie juures kunagi süüa saanud.”
*
Enne reisi tegin pika päeva tööl, käisin õhtul veel lapsi hoidmas, järgmisel päeval käisin Pärnus trennis, siis pakkisin, lendasin, matkasin, tulin tagasi, tegin pika päeva tööl, eile kirjutasin kuus tundi blogiposti, täna läbisin “Sissevaade psühholoogiasse” kursuse ja nüüd istun arvuti taga ja nokitsen veel üht koolitööd teha. Kratt tuleb mu kõrva äärde kräunuma (sõna otseses mõttes). Ma, et: “Kallikene, mul on mõned väga intensiivsed päevad olnud, ma tõesti tahaks praegu rahu ja vaikust.”
Kratt: “Mul on ka väga intensiivsed seitse kuud olnud. Ma käin koolis.”
*
Räägin Kratile suveplaanidest:
“… ja siis ma tahaks käia seal Soome loomaias, kus pandad on.”
Kratt tõstab näpu: “Oota. Ma näitan sulle midagi.” Surfab telefonis, keerab ekraani minu poole – google image search “panda”. Ekraan pandasid täis. Jõllitan last. Laps selgitab: “Nüüd sa oled pandasid näinud ja me ei pea sinna Soome minema.”
*
“Kratt, vii palun nõud kööki!”
“Aga mul on kass kaisus! Ma füüsiliselt ei saa ja emotsionaalselt ka mitte.”
*
Kratt loeb kohustuslikku kirjandust.
“Mul oli see suur plot twist juba ära, aga mul on veel 45 lehekülge minna… kas ma võin eeldada, et seal on mingi kasutu informatsioon?”
*
Prooton: “Emme, kas sa saaksid uuesti osta neid küpsiseid, mida ma kunagi enne köögiremonti kapist võtsin. Need olid nagu pikas torus, punase pakiga ja olid nagu soolased ja ei olnud ka.”
*
Lihtsast palvest tuua kaks korvi puid saab tundidepikkune tants ümber aurukatla – aga ma olen korra juba elus puid toonud, aga ma käisin täna trennis, aga miks mina pean kogu aeg jne. Sõnan lõpuks: “Kuule, kui sa kohe neid puid ära ei too, siis mul saab närv otsa.”
Kratt: “No vaata! Ma lihtsalt kasvatan sind! Pealegi ma teadsin, et sul on täna puhkus ja hea päev, halval päeval oleks sa juba ammu karjuma hakanud.”
*
Jõuan lõpuks koju, istun sügava ohkega kööki maha. “Tead, tänane päev oli päris…”
“Sitt?” asub Kratt mu õlgu masseerima.
“Ei, mitte seda, lihtsalt… väsitav.”
“A no selge,” asutab Kratt minema. “Siis pole massaaži vaja.”
*
Hea ju, kui on sõbrad, kes üllatuspakke saadavad?
Noh, teismeline Kratt nii ei arva. Jõuan mina koju ja kilkan, et sain jõulukingi… poiss vajub põrandale kokku kui liigendnuga ja haliseb: “Oh ei!”
Mina, et mis? Mis on siis?
“Sa ju tahad, et mina ka seda koos sinuga mängiksin…”
/pakis oli mäng Scrabble/
*
Pubekas astub kööki: “Emme, millal see viimati juhtus, et meil köök nii korras oli?”
Mina: “Ilmselt enne remonti…”
*
Prootoni kuldklassikat: “Emme, ma olen tegelikult juba teel plokkflööti, aga siis ma hakkasin mõtlema, et kas ma pidin plokkflöödi ka kaasa võtma?”
*
Värske pronksmedaliomanik: “Tead, emme, vôistlused on natuke nagu hobuste vôiduajamised. Vanemad maksavad vôistlustasu ja siis vaatavad, millega laps koju tuleb.”
*
Mina keset pikaleveninud Carcassone mängu: “Tips, kuule, ma tõesti ei viitsi rohkem. Lähme magama.”
Prooton tõuseb püsti ja marsib minema: “Allaandja koristab.”
*
Tuleb teismeline. “Emme, tead, ma hakkan vist kassiks muutuma. Ma tahan kaissu ja kõht on kogu aeg tühi…”
*
Kratt paitab kassi, kes on (ilmselgelt) olnud kuid paitamata ja käitub vastavalt. Samal ajal lobiseme kõrvale lubadustest, nende täitmistest, eluvalikutest jms. Korraga täheldab Kratt: “Kas sa tõesti arvad, et ma peaksin oma eluvalikute osas kuulama inimest, kes isegi oma kassile ei suuda pai teha?”
*
Superwoman, cryable. 