Ma mõtlesingi, et kui kaua mul õnnestub lasteaias töötada nii, et ma seda urrima koroonat üles ei korja. Ilmselt sain ta siiski oma isiklikelt lastelt, kes kaks nädalat tagasi läbi põdesid – mina kummalisel moel olin küll nendega solidaarsusest haige, aga test koroonat ei näidanud.
Pühapäeval hakkas pea valutama, esmaspäeval käisin tööl kiiresti tegemas ja see oli negatiivne. Esmaspäeval – teisipäeval oli endiselt see “nagu oleks ja nagu ei oleks ka” haige tunne. Jõudu polnud. Samas palavikku ka polnud, nohu, köha, midagi ei olnud. Kolmapäeva öösel ärkasin lihasvalu peale, kuna nii vara hommikul polnud kedagi võtta ja mul oli tööl üks asi lõpetada, siis komberdasin ikka tööle, kraadisin, ootasin õpetaja abi ära ja komberdasin koju. Istusin päevajagu perearsti telefoniliini ootejärjekorras ja sain saatekirja. Ja noh, nagu arvata oli:
Nohu – check. Köha – check. Meeletu lihasvalu – check. Palavikku pole rohkem olnud, aga lihasvalu tõttu olen rohkem pikali, kui püsti. Tuju on hea, süüa ja ravimeid mulle tuuakse ja kaks tervendavat kassi on ka peal. Ehk siis peaksin üle elama selle asja.
Superwoman, cryable. 