ATH vanem pluss ATH laps on kombo, mis tekitab väga palju keerukaid olukordi. Eile näiteks olin tööl. Heliseb telefon, Prooton sõbranna telefonilt: “Emme, ma tulin koolist ja mul oli telefon alles ja nüüd ma olen bussipeatuses ja telefoni enam ei ole, mis ma teen?”
Esiteks: jumal tänatud, et ma olen sundinud mõlemat last enda ja isa telefoninumbreid pähe õppima, see on päästnud rohkem, kui korra.
Teiseks: jumal tänatud, et õpetaja abi polnud veel uksest välja astunud.
Kolmandaks: jumal tänatud, et ma täiesti teadlikult olen valinud oma töökohast Prootoni koolile võimalikult lähedase lasteaia.
Ehk siis instrueerisin last paigal püsima, ise hakkasin tema suunas liikuma pidevalt ta telefonile helistades, et ehk keegi võtab vastu. No ja võttiski. Rimi turvateenistus. Telefon leitud, istub nende valveruumis, tuldagu järgi. Kaotamisest kätte saamiseni alla poole tunni.
Õnneks oli mul eile hea päev. Suutsin adekvaatselt reageerida ja kõik lõppes õnnelikult… kehval päeval oleks ma ise ilmselt kaks tundi nutnud, siis lapse peale pahandanud ja veel nädal aega põdenud, kuidas ikka KOGU AEG LÄHEB KÕIK TÄIESTI PERSE ja mitte kunagi ei õnnestu mitte midagi.
See ongi minu ATH juures kõige hullem. See emotsionaalne kõikumine, mis sõltub nii paljudest teguritest – osad minu kontrolli all (uni, liikumine, toit), teised mitte (hormonaalne kõikumine, kuu seis)… nii et mitte kunagi ei suuda ma ette ennustada, millises seisus ma olen.
Praegu hakkab pool aastat kestnud depressiivsem periood vist läbi saama. Või nii ma vähemalt loodan.
Superwoman, cryable. 