Millalgi talvel istusin ma oma tööpäeva alguses kohviga maha ja kirjutasin Facebooki postituse, mida jagati tuhandeid kordi. Tehti isegi nupuke. Tol hetkel olin ma veel täiesti kindel, et minu tulevik ongi ainult ja ainult sõimerühmas. Ma sobisin sinna. Mulle meeldib olla kümne lapse kaisupall, nendega mürada, nende eest hoolitseda, mängida, taga ajada, vanematega suhelda. Vahepeal aga selgus, et mu hingelapsed (st eelmine sõimerühm, kellega ma liigagi kokku kasvasin) jäävad jälle ilma õpetajata ja siis tegin otsuse, et okei. Viin nad siis koolini.
Ma vist ei ole siia kunagi oma hariduskäiku kirja pannud, aga põhimõtteliselt võin ma õpetada lapsi sõimest kuni põhikooli lõpuni. Sellest hoolimata meeldivad mulle just need kõige pisemad, sest tegevus nendega erineb sellest, mis mind kodus ees ootab. Need mu isiklikud ihuviljad on äärmiselt intensiivsed ja suhtlemisaltid ja eriti ATH joontega Prooton tahab kogu aeg RÄÄKIDA. Põhjus sõime valimiseks oli seega äärmiselt proosaline – päeval mustad mähkmed ja füüsiline koormus, õhtul maailma asjadest jutustamine.
No ja üsna ootuspäraselt ongi nii, et töö aiarühmaga on minu jaoks sada miljon korda väsitavam. “Õpetaja, aga miks?” kordub iga minuti tagant, kõik tahavad, et ma just neid vaataks, just nendega tegeleks, just nende küsimusele vastaks… no ja eks aiarühmas ole seda va õppetöö osa ka rohkem, kui sõimes oli. Aga eks me kohaneme vaikselt. Praegu on küll nii ajusurnud olla, et ega mul muuks peale töö ja laste eest minimaalselt hoolitsemise võhma ei ole.
No ja – akrojoogas hakkasime käima. Lõpuks.
Superwoman, cryable. 