Depressioonist

Vihastasin täna hommikul ühe perekooli teema peale nii kõvasti, et veetsin nelikümmend viis minutit paroole taastades, et blogida saaks.

Et see nüüd kirjas oleks: DEPRESSIOON EI SÕLTU SELLEST, KUI HÄSTI SUL LÄHEB. Depressioon sõltub ajukeemiast ja seda, kui palju dopamiini ja serotoniini su aju toodab, ei mõjuta see, kas sul on mees või ei ole meest, on lapsed või ei ole lapsi, on maja või ei ole maja ja nii edasi.

Ma olen sügavas depressioonis praegu, kui mul on kodu, stabiilne sissetulek lisasissetuleku võimalusega, lapsed saavad endaga ilusti hakkama, suhted on korras.

Ma ei olnud depressioonis siis, kui ma kaotasin paari kuu jooksul töö, kodu ja suhte. Jah, ma olin endast väljas ja pidin pingutama, et olukorda parandama, aga depressioon on teistmoodi. See tunne, et süda valutab nii kõvasti, et halvab ära kõik mõtted ja lihased, see on midagi muud.

Nii et palun ärge tulge argumendiga “mida sa depresseerud, sul on ju X, Y ja Z”. Kui endal pole vaimse tervise teemadega kogemusi, siis tasuks hankida natuke empaatiavõimet.

Aga vähemalt oli mul põhjus blogida.