Praegusel ajal peab vist leppima sellega, et mingeid pikaajalisi plaane ei tee. Selleks nädalavahetuseks oli plaanis Intsikurmu, mistõttu sebisin Prooton Tallinna lähedal asuvasse väikelinna sõbrannale külla. Ise jäin haigeks ja olen kodus, aga noored daamid olid siin juba nii elevil-nii elevil, et külaskäiku ära jätta ka ei saanud.
Logistiline p*se nr 1 on see, et minna sai rongiga, mis läks napid minutid pärast Prootoni hambaarstiaega. No lootsime et jõuame kuidagi ja pakkisime asjad kaasa. Õnneks oli laps ülitubli, auk sai kiirelt kinni, meil jäi aega veel Kristiines SHOPATA (ma ei tea, kust see laps oma shoppamisvaimustuse saab, mitte minult), siis veel SHOPATA (“Tahan oma raha eest midagi osta, mis lõhnab hästi.”) ja siis rongile. Ja siis rongis:
“Kas sul telefon on kaasas?”
“On küll, ma panin kotti.”
No aga ei ole. Helistame – ei ole. Helistame Kratile, et võtaks kodunt telefoni ja viskaks meile Nõmmel rongi peale. Ei võta vastu. Ilma telefonita esimest korda üksinda rongiga sõita ei julge. Paanika, seega.
Lõpuks tuli kadunud asi ikkagi kotipõhjast hääletuna välja, ostsin Prootonile pileti ära ja saatsin ta teele koos kõigi julgestusmeetmetega (telefonis meeldetuletus, sõbranna pidi helistama, sõbralik tädi kõrvalistmelt pidi ka samas peatuses maha minema) ja hakkama said. Nüüd on sõbrannadel sleepover, vahupidu ja muud jutud, nagu selles vanuses tüdrukutel ikka.
Minul aga oli üle mitme-setme aja jälle võimalik Kratiga koos filmi vaadata. Star Warsiga hakkasime pihta, nüüd on jälle mitme kuu filmiõhtute sisu teada.
Kuidas teie oma eelteismelistega ühisosa leiate? Mulle tundub, et kui nad väiksemad olid, siis oli selles osas kuidagi lihtsam – ma käin hea meelega igasugu muuseumites ja mänguväljakutel ja loomaaias. Aga praegu on neil huvid sellised (shoppamine! ruubiku kuubik! tiktok!), et minu omadega lihtsalt ei kattu ja ühiste tegevuste leidmiseks peab kordi rohkem pingutama.
Superwoman, cryable. 