Suhtemõõdikutest

Perekoolis (jah, käin lugemas, see on mu nn guilty pleasure) oli minu meelest päris hea teemapüstitus, nii vabalt parafraseerituna “kas olete kunagi olnud suhtes, mis alguses on jube sitt, aga siis läheb heaks?”

Noh, olen. Ja kui keegi peaks minult praegu küsima, et kas ma tegin õige otsuse, siis ma vastaks, et pigem ei. Pärast petmist kokku jääda on kordades, KORDADES raskem, kui lahku minna. Meil on kõik läbi räägitud ja praegu ei ole mul olnud üle aasta usaldamatuseks mitte ühtegi põhjust, aga haavad on ikka. Mingi paranemata mädanik kuskil sügaval sees, mis aegajalt torkab. Mõnikord on need flashbackid: mulle tuleb meelde mingi kord, kui mulle öeldi, noh, utreerituna “tegin tööd”, ja tegelikult… Või siis lihtsalt mingid suvalised hetked ülemöödunud aastast.

Kõige teravamalt torkab vist see, et ma andsin uue võimaluse mitte üks ega kaks ega kolm vaid rohkem kordi ja ma sain ise ka sealjuures aru, et see mis teen, on täiesti idiootne ja normaalsed endast lugupidavad naised ütleks pärast teist korda vähemalt et kuule, ei, ei enam. Samas… meil on praegu osalt just selle tõttu, et nii palju on olnud teraapiat, rääkimisi, spirituleerimise, enda avamisi – just selle tõttu on meil väga hea ja avatud suhe. Et siis jah.

On kogemus. Ei soovita.

2 kommentaari “Suhtemõõdikutest

  1. .. ütles:

    Perekool on nagu enese silmini täis joomine. Mõnikord on vaja. Aga pärast kahetsed igal juhul. Kõike.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s